Miss Saaremaa Ljubov Hermann toitis Stalinit ja Hruštšovi, kuid lõpuks sai Torgu monarhi Kirill Teiteri konsultandiks

C.Bulla foto. Rahvariides tütarlaps koob, Jämaja, ERM Fk 579:2, Eesti Rahva Muuseum, Foto: muis.ee

Vitaalsus ja optimism aitasid Ljubov Hermannil elus püsida läbi meie keerulise 20. aastasaja. 1931. aastal pärjati ta Miss Saaremaaks. Sõjapäevil heitis saatus vapra naise Venemaa vanglatesse. 

Vabanedes sai Ljubast parteibosside kokk Livadia palees, kuni rahulikumatel aegadel kodusaarele tagasi sai pöörduda. Temast ei läinud mööda midagi, mis toimus Torgus, tema kodukohas.

Kihelkonnakooliõpetaja Jaan Hermann

Ljuba isa Jaan Hermann oli pärit Leebikult Helme kihelkonnast. Lõpetanud Riias õpetajate seminari, asus ta mõne aja pärast tööle Jämaja kihelkonna apostliku õigeusu kihelkonnakooli õpetajana Sõrves. Pedagoogitöö kõrval lõi Jaan Torgus kaasa ka aktiivses rahvavalgustamis- ja seltskonnategevuses. Tema algatusel suleti kolm kroonukõrtsi: Torgu, Jämaja ja Salme. Aastatel 1888–90 oli ta Torgu valla vene keele kirjutajaks. Teenete eest hariduse alal tõsteti Jaan Hermann 1894 keiser Nikolai II ukaasiga talupoja seisusest kodanikuseisusesse.

1897. aastal abiellus Jaan, kes hakkas juba neljakümnele lähenema, Rinka talu särtsaka peretütre Mari Puuliga ja aasta hiljem sündis neil esimene tütar Serafima. 24. juunil 1907 sündis teine tütar, kellele pandi nimeks Ljubov – armastus.

Keiserlik fotograaf Carl Bulla

Carl Oswald Bulla koos abikaasaga, SM F 3863:19 Fkl, Saaremaa Muuseum SA, Foto: muis.ee

Tolle aja Iide küla kõige markantsemaks elanikuks oli keiserlik fotograaf Carl Bulla, kellele kuulus esimene automobiil Saaremaal ja kes oli ehitanud koolimaja lähedale oma suurejoonelise kahekorruselise, teravatipulise torniga suvila. Häärberi sissekäiku asus valvama varikatusele kinnitatud plekist hambaid paljastav lohemadu. Torni võis astronoomiahuviline Bulla öösiti kasutada tähtede vaatlemiseks, päeval aga ronis sinna äi Johan, kes jälgis merejää triivi, et otsustada, millal hülgepüügile minna. Bulla oli nimelt kosinud Nõmme talu peretütre Kristiine Keselbergi, kes oli Peterburis elades osanud vanahärra oma võrku meelitada.

Rahvariides naisi fotograaf Bulla maja ees aias, Jämaja khk, ERM Fk 580:14, Eesti Rahva Muuseum, Foto: muis.ee

Kui Carl Bulla pärast revolutsiooni päriselt Torku elama kolis, said Hermannid fotograafiga suurteks sõpradeks. Väikest kasvu ja kõhn fotograaf tegutses vaikselt suvilasse sisseseatud ateljees ning lavastas ilutsevaid pilte rahvariides Sõrve noorikutest. Eks väikest viisi edev Ljubagi oskas end vahel kaamerasilma ette sättida. Vanas eas võttis ta oma meenutused Bullast kokku: «Bulla oli väga hea inimene, intelligentne. Ja lohemadu – sinna läks Bulla viimane varandus.» Südamerabandus viis Carl Oswald Bulla 1929. aastal Jämaja kalmistule, aasta pärast järgnes kaasa Kristiine.

Tulekahju Torgus

Eesti Vabariigi ajal sai Jaan Hermannist 1920. aastal Torgu algkooli juhataja kuni pensionile siirdumiseni 1926. aastal. Tütred said esimese hariduse isa käe all. Vanem tütar Serafima siirdus Riiga ja Moskvasse õppima ning saabus pärast revolutsiooni tagasi kodusaarele Torku ja Kärlasse õpetajannaks. Ljubov õppis pärast algkooli läbimist Kõljala põllumajanduskoolis ja Soomes Tampere kodumajanduskoolis.

Kodukaunistamise pioneerina hakkas Jaan Hermann Torgu koolimaja lageda ümbruse kaunistamiseks soetama vilja- ja iluaeda, kasvatades õpilastes ilutunnet ja vajadust kauni koduümbruse järele. See rahva poolt «Hermanni paradiisiks» nimetatud aed hävis koos Torgu koolimajaga, mis põles maha 1930. aastal. Ajalehes Meie Maa kirjutati: «Ööl vastu 15. skp. kell 10.30 hakkas põlema Torgu valla vana apostliku õigeusu end. kihelkonna koolimaja, mis ehitatud 1848.a. See on puuehitus õlgkatusega. Viimati oli ta Torgu vallavalitsuse kasutada ja seal asus Torgu-Iide algkooli 3. ja 4. klass. Kustutusabinõude puudusel põles maja täielikult maha ühes seesoleva kraamiga ja kooli inventariga, ainult kooli harmoonium suudeti päästa.»

Kool tulekahju järel seisma ei jäänud, vaid töötas edasi Iide kooli ruumes kahe vahetusega. Koolimaja jõuti taastada alles 1938. aastaks.

Missivalimised 1931. aastal

Kui Ljubov Hermannil koolid lõpetatud said, oli üsna raske kusagilt töökohta saada. Nii väga ihkas ta võõraid maid ja linnu näha, et kui 1930. aasta lõpul välja kuulutati Päevalehe iludusvõistlus, kus peaauhinnaks Pariisi sõit, siis saatis ka tema oma pildi võistlusele varjunime «Osilia» all. Saaremaal oli ikka kombeks juba aastaid olnud kevaditi maikuningat ja -kuningannat valida. Ljuba teadis küll, et ta üle küla tüdruk oli, enesekindlusest tal puudu ei tulnud. 5. jaanuari 1931. aasta Päevaleht teataski, et Saaremaalt oli žürii poolt välja valitud missivõistlustele kolm kaunimat: Osilia, Meedi ja Kalli.

Juba 18. jaanuari õhtul jõudsid saarlased Tallinna, et järgmisel päeval algavaks võistluseks valmis olla. Kõigist maakondadest oli kohale kutsutud kolm ilusamat neidu, tõsi küll – mõnest neist jõudis kohale vaid kaks. Võistlejaid sai kokku 32. Päevalehe saalis oli korraldatud teelaud, kus žürii ja võistlejad omavahel tutvusid. Seal neid siis küsitleti, võeti mõõtusid ja lasti tualetis ja trikoos ringi kõndida.

Pika arupidamise ja mitmekordse hääletamise tulemusena valis žürii 1931. aasta Eesti Missiks neiu Lilli Silbergi Harjumaalt. Ljubov Hermann aga tunnistati kauneimaks Saaremaa tüdrukuks. Seal oli olnud küll ka üks kleenuke ja ilus saksa tüdruk ja Ljubov ümarate vormidega maatüdruk, aga sellegipoolest võitis tema Saaremaa missi tiitli.

Samal õhtul korraldas Tallinna naisselts Estonia kontserdisaalis aktuse ja valges ning punases saalis kroonimisballi. Kõigi maakondade iluduskuningannad dekoreeriti vastavate maakonna värvi lintidega (Ljubal sini-kolla-sinine) ja anti erilised mälestusmärgid-prossid. Tervituskõne kroonimisel pidas naisseltsi juhataja proua Tõrvand-Tellmann. See oli uhke pidu, aga hilisemas elus Ljuba sellest võistlusest eriti midagi ei pidanud. Oli tema meelest vaid üks ajalehe trikk oma tiraaži suurendamiseks.

Ega tol ajal Saaremaal õigupoolest keegi kohe ei teadnudki, kes nende missiks sai. Sakslased olid päris kindlad, et nende tüdruk võidab ja olid pasunakooriga bussile vastu tulnud. Nende näod venisid päris pikaks, kui selgus, et Miss Saaremaaks oli saanud hoopis maatüdruk.

Reisihimuline kokapreili

Et oma unistust reisimisest ikka teoks teha, otsis Ljubov võimalust laevale tööle saada. Teda võetigi ühele inglise alusele kokaks. Nii sai ta läbi sõita kõik suuremad Euroopa sadamad, käia Aafrikas ja Aasiaski. Ainult üle suure lombi tema käigud ei ulatunud. Ljuba sai oma paljuigatsetud Pariisiski ära käia, imetleda Eiffeli torni ja vahakujude muuseumi. See ei ununenud elu lõpuni ja seisis eredalt silme ees. 1938. aastal tuli ta merelt ära ja ostis teenitud rahaga isa väikesele õpetajakohale lisaks 12 hektarit maad.

1939. aasta suvel külastas Mõntu sadamat president Konstantin Päts. See sündmus tekitas elevust terves Sõrves. Ljubagi mäletas hiljem, kuidas lapsed olid presidendile lilli viinud ja filmimehed sündmust jäädvustades ringi siblinud. Kõik olid olnud rõõmsad ja õnnelikud. Miski ei ennustanud saabuvat katastroofi, milleni jäi siis veidi üle ühe kuu.

Söökla juhataja Sõrves

Baaside ehitamine tabas Sõrvet eriti rängalt. Esimestena saabunud vene keelt kõnelenud ehitajad pandi elama taludesse. Meeste kehv riietus ja kaasatoodud satikad ehmatasid kohalikke. Maantee külla hakkasid kerkima kasarmud ja sõjalised rajatised. Ka külaelanikud said ehitusel tööd. Selle üle isegi rõõmustati, sest avanes võimalus raha teenida. Ehitati valmis klubi, kus külainimesed võisid esimest korda kino imetleda.

Naised ja tüdrukud said teenistust sööklas ja mitmetel majapidamistöödel. Ljubov Hermannist sai söökla juhataja. Algul oli kaks sööklat, hiljem lisandus kolmaski. Kuigi venelased olid kaasa toonud oma lusikad ja kausid, siis toiduga pidid neid varustama eestlased. Varustamine aga muutus järjest kehvemaks, lõpuks tuli venelastele keeta toitu vanadest suurtest emistest.

Siis algas Stebeli patarei ehitus. Just Sõrve sääre lõunapoolsemasse otsa, kus olid paremad põllud, rohurikkamad karjamaad ja kus merigi andis paremat saaki. Oma kodu pidid jätma Sääre, Mõisa, Maantee, Läbara, Mõntu, Karuste, Hänga ja Lülle elanikud – üle 490 leibkonna. Elanikud pidid 1940. aasta sügiseks kõik evakueeruma. Nad jätsid maha oma majad ja maad ning otsisid varjupaika kaugemal elavate sugulaste või heade tuttavate juures. Nende kodud lõhuti, majad kisti maha.

Karistus terava keele eest

Pärast seda nõudsid samad tegelased, et kohalikud elanikud peaksid neisse sõbralikult ja usalduslikult suhtuma, koos nendega ehitama kommunistlikku korda. Pole siis imestada, et kui Ljubale kord politruk vastu tulnud ja küsinud, kuidas tal läheb ja mida ta mõtleb, nähvanud terava keelega näitsik: «Mul pole aega siin mötelda midagid. Eestlane olen ja eestlasena ma ka suren.»

24. juunil, just oma sünnipäeval, käsutati Ljuba autosse ja viidi linna. Kontrrevolutsioonilise agitatsiooni eest mõisteti Ljubov Hermannile viis aastat vabadusekaotust ja saadeti Venemaale vangi. Tema oli üks vähestest, kes pääses Kuressaare lossi tapatalgutest elusana. «Mu isa käis mind hiljem seal mõnitatud laipade seest otsimas ja oli õnnelik, kui ei leidnud. Kuigi ta ei võinud teada, kuhu tütar sai,» on naine meenutanud.

Ljubov aga istus sõja aja Kirovi vanglas ja Vorkuta laagris. Optimistliku meelelaadiga naisele ei tulnud kordagi pähe mõtet, et ta enam välja ei pääse, kuigi nii mõnedki tema kõrvalt surid. Nälg oli ju igapäevane ja naised toitsid end juttudega toiduretseptidest. Hiljem võttis ta oma kannatused kokku vaid ühe lihtsa lausega: «Kui läti pisike julk mind kirsavoidega peksis rinde alla, siis oli vastik tunne.»

Sõjajärgses Sõrves

Ljuba vabanes 10. mail 1946. Talle anti pass, kuhu löödi stamp karistuse kandmise kohta ja anti kaasa «spravka», kus seisis kirjas, et ta ei tohtinud ühelegi suuremale linnale lähemale kui 101 kilomeetrit elama asuda. Nii tuligi ta tagasi Saaremaale, kus teda ootasid ees inimestest hõredad või päris tühjad külad. Talud olid põlenud, tee ääres vedelesid veel inimeste laibad, mets oli lahingutes poolenisti maha niidetud. Õde oli veel kinni, ema oli viidud Saksamaale, kuid kodutalu Rinka oli alles.

Varsti hakati Saksamaale evakueeritud sõrulasi koju tagasi tooma. Kõigile nendele väljastati kohapeal nõukogude passid. Ljubov pandi külanõukogus passiankeete täitma. Ta ei saanud jätta juhust kasutamata – kirjutas ka omale uue passi välja, et ei jääks märki külge, et on vangis istunud. Vana torkas kodus raamatu vahele.

Ljuba halvatud ema olid tagasitoojad Riiga maha jätnud. Ljuba sõitis teda otsima – ei leidnud ei Riiast, ei Tartust. Lõpuks sai Tallinna nakkushaiglast ema koju kaasa tuua. Sakslased olid naise viinud nii, et ta oli jõudnud kaasa haarata vaid pisikese käsikohvri, kus sees piibli lauluraamat ja tütre Ljuba koltunud missilint.

Torgu piimaühing

Järelejäänud Sõrve talupidajad alustasid piimatööstuse taastamist. Nende loodud ühistu kandis Torgu Piimaühingu nime. Ljubov Hermannist sai selle juhataja, keda toetas noor meier Lembit Järvekülg.

Ajutine meierei, kus piima soojendati suures müürikatlas ja koorelahutajat ning võipressi aeti käsitsi ringi, rajati 1948. aastal Raua talu karjakööki. Aasta hiljem oli ühistul juba 65 liiget ja mõlgutati mõtteid endise Sõrve meierei taastamiseks. Selleks oli vaja hoonevaremed ja -maa sõjaväebaasilt kätte saada.

Läbirääkimisi peeti Saaremaa sõjaväekomandandiga ning käidi ülemuste jutul ka Tallinnas ning saadigi luba. Kohalikud mehed teadsid, kus asusid kinnimüüritud kaev ja torustikud. «Mõntu sadamas seisis kena aurukatel – Franz Krulli töö,» on meenutanud Ljuba. «Venelased olid selle sinna vädand, et Leningradi viia. Ma viisi valvurile, vanale Mihklile pudeli viina, et jätku väravad lahti. Krulli katel kaalus 2,5 tonni, meil oli pooleteisttonnine GAZ. Vinnasime plokkide abil katla peale ja läksime. GAZ läks krääks-krääks, kõht vastu maad.»

Endised meiereiseadmed, mis olid hoiul Tõllustes, saadi tagasi ja lasti Tallinnas remontida. Ehituspalkide saamist meenutas Ljuba värvikalt: «Läksi siis ehitusosakonda: «Jah, meil üks metsalank on, aga neid p’saa käde – mäda maa, turvas all.» Ma läksi venelaste juure, sai säält kaks hobust, kaks sõdurit ning trossid. Kahe päevaga tõstsime 126 tihu välja. Läksi siis metsnikule ütlema. See sõi parajasti limbisuppi – viskas koosta louale, ütles – sa oled loll.»

Saksamaalt reparatsioonidena saadud võimasinatest eraldas riik ühe Sõrve meiereile. Paljud väiksemad asjad osteti Tallinna «täikalt». Raha saamiseks eraldati teatud osa piimarahast, korraldati ka korjandusi. Nagu Ljuba hiljem jutustas, oleks meierei ilma Stebeli patareita taastamata jäänud. Sealt saadi raudtalasid, peenrauda, mutreid-polte, hiljem ka elektrijuhtmeid.

Partorg käinud iga päev küsimas, millal meierei käiku lastakse. Katsetamise ajal ei suutnud aurumasin seadmeid ringi vedada ja võimasina käigukast jooksis kokku. Järvekülg sattus sabotaažikahtlusega uurimise alla. Raskustele vaatamata anti uus meierei 1. mail 1950 käiku, kuid sai töötada vaid poolteist kuud – siis see riigistati.

Livadia palees parteibosse toitmas

Käikuandmine toimus aga juba ilma Ljuba Hermannita. Tema leidis end 1949. aasta kevadel jälle külmalt maalt. Avastanud seal, et tema puhas pass lubas tal tegelikult minna, kuhu iganes, hakkas ta tasapisi lõuna poole seiklema, kuni jõudis viimaks jänesehaake tehes Krimmi.

Livadia palees, kus asus Stalini residents ja mis hiljem muudeti parteitegelaste sanatooriumiks, leidis ta tööd kokana. Keegi ei küsinud, kust ja miks ta saabus ning aastaid võis ta nii päris rahulikult elada. Sai palka ja kondiitrioskusedki. Suri Stalin, uue peremehena hakkas palees ringi liikuma Hruštšov. Puhkamas käisid teisedki parteibossid, keda oli tavalisel tööinimesel vahel huvitavgi kaugelt jälgida.

Livadia palee Krimmis Foto: Wikimedia

1950. aastate lõpul tuli Ljuba Venemaalt tagasi ja asus Iidele oma kodutallu. Torgu asemel tuli nüüd elada Salme külanõukogus ja kogu säärel laiutas Sõrve sovhoos. Kui kätte jõudis pensionile mineku aeg, siis hakkas naine koos õega kodus lehma ja sigu pidama. Põrsapaari ristis aga Nikitaks ja Ljonjaks…

Uue aja missivalimised

1988. aastal, kui uute ja värskemate tuulte valguses hakkas Valeri Kirss korraldama esimest Miss Estonia valimist, sattus uuesti avalikkuse ette ka Ljuba. Ajakirjanikud otsisid kunagise Saaremaa iluduse üles.

Maaleht kirjutas: «Ljuba Herman osutus väikeseks vilkaks naisterahvaks, kes 81. eluaasta künnisel tundus lausa erakordselt elurõõmus, vaimukas ja heatujuline. «Kõigepealt lüpsan lehma ja siis võime kõnelda. Külalisi käib mul palju, aga ma olen jutukas eit ja seepärast on mul teie tuleku üle hea meel,» vuristas lehemehi tuppa kutsudes ja läinud ta oligi – lauta. Ljuba elas üksipäini. Kamber, kuhu meid ootama pandi, oli ühteaegu puhas ja korratu, lihtne ja mugav. /…/ «Te küsite mu käest, kas mul on olnud õnnelik naisesaatus. Ega ma ei halise. Pole see tüüp.» /…/ «Miks te ei ole abiellunud?» Ljuba rehmas käega. «Ju ei ole kohanud seda õiget.» Aga siis valgusid ta silmad prilliklaaside taga vett täis. «Sõda viis mu kaugele minema ja tappis meie mehed maha. Võõraga ma ei tahtnud…»»

Mark Soosaar asus Ljubast väntama filmi «Miss Saaremaa». 12. novembril 1988 käis rahvariietes naine Sakala keskuses Heli Metsale auhinda üle andmas. Soosaar on jutustanud: «Ma mäletan, et Vahur Kersna võttis Ljubalt käe alt kinni ja tõi ta uhkelt lavale. Seda kaadrit ma veel filmisin. /…/ Mida ta aga täpselt lava peal rääkis, seda ma enam ei mäleta. Mõned laused ta ütles ja iga lause peale, mis olid pikitud saare huumoriga, sai Ljuba saalist tugeva aplausi.»

Miss Saaremaa 1931 Ljubov Hermann ja miss Saaremaa 1990 Tiiu Saar. Foto: Fotis

«Vald peab olema»

Uue aja algus ja sinimustvalge lehvima hakkamine äratas Ljubas tahte midagi ära teha. Kõigepealt võttis ta oma südameasjaks Torgu kirik uuesti üles ehitada. Kuna puudusid vahendid, siis prooviti käepäraste vahenditega edasine lagunemine ära hoida ja midagi ära teha. Paraku jäi see katse poolikuks.

Ljuba ise jutustas: «Rajooni ülemused hüppasid alt ära. Sellest saaks suure muuseumi. Tornid on küll pealt ära, aga seinad on kõvad, ka põrand on kõva. Põranda all peaks kiriku arhiiv veel alles olema. Nee turistide saatjad on ka parajad – sõidavad ümber Sääre otsa ja Ohessaare kaudu tagasi! Torku peab tulema!»

Torgu apostliku õigeusu apostel Johannese nimeline kirik: vaade varemetele 1991.a. , SM F 3760:12 F, Saaremaa Muuseum SA Foto: muis.ee

Siis sukeldus Ljuba Torgu valla taastamisse. Nagu Ljuba ise 1991. aastal ajakirjanikule kõneles: «Ihu ning hingega taotleme praegus oma valda. Torkus on valda vaja – peremehe käsi peab olema /.../ me ei saa änam oodata. Sii tahavad piskud peremehed maad võtma hakata, talusid teha. Venelased lähtvad minema, Mõntu sadam saab vabaks, saab hakata välismaa vahet keima. Aga vald peab olema, kelle käes on rahakott.»

Foto: Fotis

Ljuba teadis täpselt, mis tarvis teha: taastada Mõntu sadam, restaureerida Torgu kirik, korrastada Stebeli patarei ja Mõntu park, taastada Sõrve meierei, luua kalapüügi- ja jahimajandus, rajada tärklisetööstus jne. Ideedel ei paistnud lõppu olevat.

Torgu kuningriik

Kuid siis juhtus täiesti kurioosne lugu. 30. juuli 1992 seadlusega pandi paika uus haldusjaotuss Eestis. Valdade nimestikus Torgut ei seisnud, ainult Salme vallale omavalitsusliku staatuse määramisel oli mainitud: «Kinnitada erandina Salme valla omavalitsuslik staatus tema praegusel haldusterritooriumil, välja arvatud endise Torgu valla maa-alal...»

Nii tuli välja, et Torgu polnud enam de jure Eesti Vabariigi osa. Torgulased ei teadnud, kas nutta või naerda. Sõrve Taastamise ja Arendamise Selts eesotsas esimees Leevi Hängiga kuulutas Torgu seepeale demokraatlikuks monarhiaks ja pöördus kuningriiklasest saadiku Kirill Teiteri poole ning tegi talle ettepaneku vastu võtta kuningriigi valitsemine.

Teiteri Torgu kuningas Kirill I-ks rüütlimõõgaga löömise tseremoonia toimus 28. novembril 1992 Kuressaares toimunud ballil. Kuninga konsultandiks kuninglikes küsimustes sai Ljubov Hermann, kuningriigi kindralkuberneriks Valdek Kaus. Kuningriik sai oma raha – Torgu taaler «kirilli» – ning vapiloomaks Carl Bulla tuldpurskava tiibadega tigulohe.

Torgu kuningas Kirill Teiter demonstreerib jaanipäeval 1993 uusi Torgu kroone. Foto: Fotis

Alles kolm kuud hiljem suutis riigikogu end kokku võtta ja taastada Torgu valla selle varasemates piirides. Märgina sellest kurioossest vaheetapist figureeris kuningakrooni kujutis ka Torgu valla vapil ja lipul kuni see 2017. aastal liideti Saaremaa vallaga. Torgu vallavalitsus kolis aga Bulla majja, kus vahepeal oli elanud arst, töötanud kool ja raamatukogu, trampinud sõjavägi ja kus viimati külapoisid maki pealt Seko baari külastajatele muusikat olid lasknud.

Ljubal jätkus elupäevi veel sellessegi aastatuhandesse. Ta pidas isegi siis veel lehma ja lüpsis seda ise, aga kodust kaugemale ta enam hästi minna ei tahtnud. Hoidis oma tervist ja ootas abilist tihedamini ennast vaatama, et igavust peletada. Oma terava keelega võttis ta kogu eluolu kokku sõnadega: «Elu on võpsikus.» Ka ERR jõudis Ljubat mitu korda salvestada nii saate «Ajaproov» kui «Kodukandi lood» tarvis. Ljubov Hermanni elutee lõppes 13. novembril 2003. aastal.

2017. aasta juunis avati Torgu vallamaja ehk Bulla maja hoovil pidulikult mälestuspingid fotograaf Carl Bullale ja Miss Saaremaale Ljubov Hermannile.

Kasutatud:

• Arvi Truu ja Ella Vooglaid. Sõrve sääre otsa lood. (Osa 16 ja 24) Nädalalõpp, 2016
• Tõnu Kann. Ljubov on tagasi. Maaleht, 29. 12.1988
• Veljo Kuivjõgi. Torgus tellis kuuendik valimiskasti koju. Meie Maa. 22.10. 2002
• Enno Kallaste. In memorian Ljubov Hermann. Torgu Valla Leht. November 2003
• Jaanus Kulli. Mark Soosaar: Pätsu ajal polnud iluideaal poolnälginud neiu. Õhtuleht, 14. 11.2013
• Pekka Erelt. Keisrikoja päevapiltnik, kellest sai saarlane. Eesti Ekspress, 29.01.2004