Arst: Johnny Cash ei surnud murtud südamesse

Johnny Cash aastal 1983 Foto: Rights Managed / TELECOM ENTERTAINMENT/Ronald Gra/Scanpix

Paljud inimesed usuvad, et kantrilegend Johnny Cash, kes suri vaid neli kuud pärast oma armastatud naise June'i surma, suri murtud südame tõttu. Asja lähemalt uurinud patoloog on aga veendunud, et see polnud nii.

Express kirjutab, et dr Michael Hunter uuris läbi kõik Cashi tervist puudutavad dokumendid alates lapsepõlvest kuni surmani välja. Cash suri 23. septembril 2003 71-aastasena. Dr Hunter kirjeldab, et Cash tarvitas oma elu jooksul väga hooletult uimasteid, lisaks kannatas ta diabeedi all, mis oli kontrolli alt väljunud ning laulja oli kõva suitsumees juba alates kümnendast eluaastast.

Cashil oli probleeme südamega – talle oli tehtud südameoperatsioon. Regulaarselt haigestus Cash kopsupõletikku, mille põhjus võis olla kehv õhukvaliteet tema lapsepõlvekodus.

Ometi usub dr Hunter, et surma põhjus oli hoopis laiemalt levinud probleem – kõrvetised. Ta jõudis selle järelduseni, kui selgus, et Cash võttis surmani iga päev rohukokteili, kus leidus 30 erinevat retseptiravimit. Ka sõbrad kinnitasid, et Cashi kõrvetised olid nii hullud, et mees suutis magada vaid istuvas asendis.

Kõik need faktorid tõidki kaasa pöördumatud kahjustused – maohape jõudis söögitorru ja trahheasse, sealt edasi nõrgus see kurku ja kopsudesse, põhjustades surmavat kahju. Seda, et Cashi kopsud olid praktiliselt mustad, näitasid ka röntgenifotod.

Hunter lükkas seega ümber laialt levinud uskumuse, et Cash suri murtud südamesse. «Tema lahkumise valu on suurem, kui suudan taluda,» ütles Cash toona. Hunter küll tõdeb, et on olemas stressist põhjustatud kardiomüopaatia nime kandev konditsioon, mida tuntakse ka murtud südame sündroomina. Stressirohke sündmus elus võib selle põhjustada ning avaldub see valudega südame piirkonnas, sümptomid on südamerabandusega sarnased. Samas ei ole ühtki tõendit, et Cashil surmahetkel oleks olnud südamega probleeme.

«Cash elas oma reeglite järgi täpselt sellist elu, nagu ta tahtis elada,» ütles dr Hunter. «See näitab, milline võitlejahing ta oli ja kui vastupidav võib olla inimkeha.»