Koolitatud perenaine ja kokaraamatute autor Salme Masso oli range käega õpetaja, kes virisemist ei sallinud

Salme Masso. Foto: Geni.com

Legendaarne on see sõna, mida kasutatakse tavaliselt Salme Massost kõneldes: telekokk, pedagoog, raamatute autor.

Kui nõukogude ajal hakkasid Moidela Tõnisson ja Lilian Kosenkranius tegema kodu- ning kokandussaateid, oli sageli ekraanil toitusid valmistamas ka Salme Masso. Naised istusid siis pliiatsi ja paberiga teleri ees ning tegid hoolega märkmeid. Kapsaks loetud «Lihtsaid toite» või «Kodu korrashoid» olid sageli noore abielunaise esimesteks abimeesteks.

Liigandite pere

Salme sündis 19. oktoobril 1909 Tartus tuntud koolitegelase Oskar ja Elisabet Liigandi perre. Tal oli kaks venda – Ilmar ja Erik. Ema Elisabet oli pärit Tartu lähedalt Mäksa vallast, kus tema isa oli talupidaja. Ta jäi küll koduperenaiseks, kuid oli siiski haritud ning valdas saksa ja vene keelt. Ega ilmaasjata ei valinud esteedist keeleuuendaja Johannes Aavik teda enda muusaks, kirjasõbraks ja usaldusaluseks, kellega arendada mõttemängu oma fantaasianaisest, enne kui selle paberile visandas.

Oskar Liigand oli õpetaja, kes 1905. aasta sündmuste käigus oleks võinud elugi kaotada. Kolm aastat varem oli ta saanud Põltsamaal eesti keele õpetajaks. Kui siis kool ümber muudeti põllutöökooliks ja selle inspektoriks pandi Jaan Raamot, langes see just kokku levima hakanud revolutsioonimeeleoludega. Õpilased panid toime mitmesuguseid aktsioone, millest radikaalseimad olid ikoonide ja keisripiltide kõrvaldamine ning piibliloo raamatute põletamine kooli ees oleval mõisapõllul.  Preester Hink kandis ametivõimudele sündmustest ette. Kuna lapsed olid jõuludeks ja aastavahetuseks laiali valgunud, polnud karistussalklastel kedagi muud kinni võtta kui Raamot ja Liigand. Esimese hooga mõisteti Liigand kohe surma, kuid viis kuud kestnud uurimine siiski tühistas selle otsuse. Vanglas tuli Oskaril istuda aasta aega ja kui ta vabanes, oli koolgi likvideeritud.

Pärast seda ei tohtinud Liigand Eestis kooliõpetajana töötada ja läks Peterburi, kus temast sai eesti kooli juhataja. 1911. aastal tuli mees tagasi Tartusse ja sai paariks aastaks tööd Tõnissoni juhitud Postimehes. Siis sai Oskarist pankur - ta valiti Laenu- ja Hoiuühisuse etteotsa. See oli talumeeste pank, kes aitas talusid päriseks osta, andes peremeestele laenu. Esimese ilmasõja ajal tuli Oskaril uuesti sekeldusi sandarmeeriaga. Nimelt olid kõrvuti vene sõjalaenu kuulutustega linna üles pandud ka Tartu rahaasutuste ühine kuulutus, milles lubati hoiuse pealt maksta suuremat intressi kui seda tõotasid sõjalaenu paberid. Siis leidis sandarmite ülem, et Tartu rahaasutused on asunud konkureerima riigiga ja Liigand tuleks välja saata Siberisse. Õnneks see otsus kõrgemal pool kinnitust ei leidnud.

Pärast Eesti iseseisvumist oli Oskar Liigand mitme Eesti riigikogu koosseisu liige, kuuludes rahvaerakonda ja suri 1940. aastal, enne kui teda ilmselgelt oleks represseeritud.

Oskar Karl Johann Liigand. Foto: Wikimedia Commons

Kehtna «pruutide kool»

Salme Liigand lõpetas 1928. aastal Tartus Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi. Lapsena ei unistanud ta õpetajakutsest, aga vennad ütlesid, et ega temast muud ei saa kui õpetaja - nõudlikkuse tõttu. Nimelt oli Salme vanema ja noorema venna korra järele valvaja nende õpingute ajal Tartus ja poistel oli üsna raske õe meele järele olla. Ema elas sel ajal kodus maal ja isa  ühiskonnategelasena Tallinnas. Kahtlemise ja kõhklemise kutse valikul lõpetas kooli direktor, kes Salmele kui ühele tublimale lõpetajale lubas garanteerida kodumajandusõpetaja koha, kui tüdruk vastava ametikooli läbi teeb.

Kehtna mõis, majapidamiskool 1931.a., HMK _ F 5233, Harjumaa Muuseum. Foto: muis.ee

Pool parimale lõpetajale määratud sajakroonisest autasust taskus, läkski Salme Kehtnasse «pruutide kooli». Kool andis õppinud perenaise kutse. Lõpetaja pidi suutma hallata kõike, millega talus üldse tegeldi. Olgu see siis ehitus või põllumajandus, toiduvalmistamisest ja kodu korrashoiust kõnelemata. Sisuliselt tõepoolest koristamisest kuni kalmistukultuurini välja. Riided alates aluspesust kuni pealisriieteni õmmeldi ise. Vastavalt töökohale oli ka kindlaksmääratud vormiriietus. Tundides ja söögisaalis tuli kanda tumepruuni villast helerohelise puuvillase kraega vormikleiti; pidulikul puhul oli krae oliivroheline ja siidist. Lisaks kuulus vormi juurde must villane põll. Köögi- ja käsitööpraktikumi riietus oli helesinine puuvillane kleit valge krae ja valge põllega. Välitöödeks oli veel oma vorm – põlvini ulatuvad püksid puuvillase pluusiga.

Teoreetiliste õppeainete omandamise kõrval oli tüdrukutel kohustus töötada iga päev neli tundi. Ühtekokku sisaldas see toiduvalmistamist, konserveerimist, kodu korrashoidu, käsitööd, kangakudumist, aiandust, köögiviljakasvatust, linnukasvatust, tööd karjalaudas ja sigalas. Lisaks oli ette nähtud viis tundi lastehoidu 1–3-aastaste laste juures ja tagatipuks kümme kuud välipraktikat.

Salmet huvitas kodumajandus mitte ainult praktilise oskusena, vaid ka kui teadus. Ta tahtis teada, kuidas mõjub toit inimesele, miks mõned toidud olid tema sapihaigele emale keelatud. Ta lõpetaski Kehtna kodumajanduskooli 1930. aastal cum laude ja lisaks ka pedagoogilised kursused. Esimesed õpetajatriibulised sai Salme oma endises koolis toitlustamisõpetaja kandidaadina. Kui tütarlaste gümnaasiumi vanematesse klassidesse istuma jäänud endised kooliõed üritasid koristustööd omaealisele õpetajale teha jätta, siis selle kombe harjutas noor pedagoog õige varsti ära. Edaspidi polnud Salme Massol vaja üht korraldust kaks korda anda. «Õpetajana pole ma end kunagi ebakindlana tundnud,» on Salme Masso öelnud.

Abiellumine ja Tallinna kolimine

Noorel tüdrukul oli pealehakkamist, head sulekäsitsemise- ja esinemisoskust. Niisiis hakkas ta sõna võtma loengutel ja raadios. Salme kirjutas ajakirjadele Taluperenaine, Eesti Naine, Aed, Kaunis Kodu, Maanoored jne artikleid küll keediste ja marmelaadide valmistamisest, toalillede ümberistutamisest, elutoa ja mööbli korrashoiust, iluravist, külaliste vastuvõtmisest, lauakatmisest, toiduainete otstarbekohasest tarvitamisest ja paljust muust.

29. novembril 1932. aastal ilmus Sõnumis teadaanne: «27-aastane agronoom Nikolai Masso abiellub Tartus sündinud õpetajanna Salme Liigandiga, kes neli aastat noorem. Praegu elab peigmees Tallinnas, pruut Tartus.» Sellele järgneski jõuluõhtul laulatus.

Üliõpilasseltsi «Liivika» liige, agronoom Nikolai Masso. Foto: Rahvusarhiiv

Uueks kodupaigaks sai Tallinn. 1934 sündis tütar Malle ja 1936 poeg Tiit.

1935. aastal ilmus sarjas «Kodukolle» Salme Masso esimene raamat «Kodu korrashoid». Selles õpetati asju, mis tänapäeval on igapäevased, aga tollal olid uudsed – kodutöö korraldamist nõnda, et see võimalikult hõlpus ja vähe aeganõudev oleks. Nagu autor rõhutas seal: «puhtust ja korda ei suuda inimene luua, palju kergem on korratust ja mustust ära hoida.»

Kodumajanduse instituudis

Eesti Naisliit, mida juhtis tugev kolmik – Marie Reisik, Linda Eenpalu ja Johanna Päts, leidis, et tütarlaste kutseharidusele peaks pöörama suuremat tähelepanu. Haritud naistena olid nad veendunud, et vabariigi edasise arengu huvides oli vaja Kehtna kodumajanduskooli kõrvale rajada kutsekõrghariduslik sotsiaalpedagoogilise loomuga õppeasutus.

Aastal 1935 hakkaski tööle kolmeaastase õppeajaga Kodumajanduse Instituut. Liit kandis selle ülalpidamiskulud, õppejõudude palgad tulid riigieelarvest. Põhiklassi – aastase õppeajaga kodunduse-eriklassi – võeti õppima gümnaasiumiharidusega tütarlapsi. Selle klassi käivitas Salme Masso. Uue õppeasutuse rajamise peamisi ideolooge Marie Reisik asus juhatama kooli järgmisest õppeaastast, mil avati sotsiaalhoolekande haru kaheaastase õppeajaga. 1938. aastast lisandus veel dieetikaharu. Esimesed neli õppeaastat renditi instituudile ruume Suur-Roosikrantsi 12, siis aga püstitati Tõnismäele Hariduse 8 (praegu Prantsuse lütseumi algklasside maja) arhitekt Artur Jürvetsoni projekteeritud ajakohane õppehoone. Lisandus veel lasteaiakasvatajate klass ja õpilased said teoreetilise teadmisi rakendada kooli enda harjutuslasteaias.

Kodumajanduse Instituut Tõnismäel, AM N 5631:136, Eesti Ajaloomuuseum. Foto: muis.ee

Naisliidu toetusel sai Salme Masso 1937. aastal käia Poolas üle kuu kestnud õppereisil kodumajandus- ja sotsiaalkoolides.

1936. aastal valiti naisliidu ja maanaiste keskseltsi poolt Kodumajanduskoda, mida rahvasuus hakati kutsuma «Naiste parlamendiks». 1940. aastal sai selle liikmeks ka Salme Masso.

Seoses 1940. aasta riigipöördega suleti 7. augustist kõik eraõppeasutused, sh natsionaliseeriti Kodumajanduse instituut. Saksa okupatsiooni ajal töötas kool ilmselt edasi. Sellest ajast on Massode kohta teateid vähe. Sakalast saab vaid lugeda, et 1944. aasta sügisel pidas «veisekasvatuskonsulent Nikolai Masso loengu saksa loomakasvatusest ja tõuaretusest reisi muljetel». Järelikult oli tal olnud võimalus Saksamaal käia.

Salme Masso kaks venda mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Neist üks lahkus koos perega 1944. aasta sügisel laeval Moero, mis Läänemeres põhja lasti. Ilmar koos naise ja kahe tütrega hukkus. Vend Erik sattus Vene vangilaagrisse, aga oskas sealt Kanadasse pääseda.  

Tehnikumi õpetaja pidi taas koolipinki istuma

Pärast sõda tehti instituudist Ühiskondliku Toitlustamise Tehnikum, pärastpoole Kaubandustehnikum; neid nimetusi oli rohkemgi. Salme Masso oli seal õpetaja, vahepeal ka õppealajuhataja. Nikolai Masso suri 1948. aastal südamehaigusse ja sealtpeale jäi pere ülalpidamine ainult Salme kanda. Tal tuli toita oma kaht koolilast ja üht hooldatavat last ning haiget ema, kelle nõukogude kord jättis pensionita. Kuid praktiline perenaine tuli ots-otsaga kokku.

Uus löök tuli sealt, kust ei osanud oodatagi. Ühekorraga avastati, et Salme Masso haridus on nõukogude kooliõpetaja jaoks ebapiisav. Nii pidigi naine 1949 uuesti koolipinki istuma. Õppimine Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnas kaubandusökonoomika erialal sai toimuda vaid õhtuti. Sisseastumiseksamite algusest teavitati Salmet kolm päeva enne nende toimumist. Sellegipoolest olid tema matemaatika kirjaliku eksami vastused 95 protsenti õiged. Suulisel eksamil vastas ta samuti küsimused ära, seejärel olevat õppejõud öelnud: «Huvitav, te oskate väga hästi, aga teie terminoloogia on vananenud.» Salme vastas selle peale: «Miks see ei peaks vananenud olema, kui ma lõpetasin keskkooli 21 aastat tagasi.» Õppejõud: «Ega te taha öelda, et lõpetasite keskkooli 5-aastaselt?» Salme Masso meenutamisi olnud see tema elu suurim kompliment.

Tütar Malle mäletamist mööda olid need rasked aastad. Tema ise õppis sel ajal õpetajate instituudis, vend Tiit ehitustehnikumis. Ema käis pere ainukese toitjana pooleteise koormusega tehnikumis tööl, õhtul aga jooksis loengutele. 1953. aastal lõpetas Salme ülikooli aasta ettenähtust varem ja sai ökonomisti diplomi. Siis sai temast tehnikumis mõneks ajaks õppealajuhataja.

Kirjutamine kujunes igapäevaelu osaks

Lisaks tööle, pere eest hoolitsemisele ja kõrgkoolis õppimisele jõudis naine toimetada vene keelest tõlgitud mahuka «Raamatu maitsvast ja tervislikust toidust». Seejärel hakkas üksteise järel ilmuma tema enda kirjutatud raamatuid: 1959 «Perenaise käsiraamat», 1965 «Toitlustamine ja korrashoid» jne. Salme Masso avaldas kokku üle 30 raamatu; neist 21 kokaraamatut, ülejäänud käsitlesid peamiselt kodu korrashoidu. Hruštšovi sula ajal andsid meediat käsutavad asutused korralduse pöörata tähelepanu ka inimeste olmele ja ajakirjad hakkasid avaldama selleteemalisi artikleid. Salmelt telliti hulga kasulikke kirjatöid nii kodumajanduse kui ka toiduvalmistamise teemadel. Need teemad lisati ka koolide õppekavadesse. Selleks oli vaja õpikuid – ja jälle paluti neid kirjutada Salme Massol.

Tollel ajal olid raamatute tiraažid muinasjutulised. Näiteks raamat «Võileivad» on välja antud 11 korral, iga kord trükiarvuga 40 000 — 100 000 eksemplari. Nõukogude ajal oli iga teine kokaraamat eestlaste köögis Salme Masso kirjutatud. Kõik retseptid katsetas ta oma pere või õpilaste peal läbi. Lapsed ja lapselapsed olid kõige sagedamini roogade esimesed hindajad. Mõnigi toit jäi raamatust välja vaid seetõttu, et see ei maitsenud tema tütrepojale. Salme tundis heameelt, et elas turule lähedal. Nii sai ta sesoonsete toiduainetega pisut varem läbi proovida, enne kui need kaupluseletile jõudsid. Ükski retsept ei tohtinud teist korrata.

Range ja kardetud õpetaja

1960. aastal kutsuti Salme Masso tööle Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus ta hakkas ette valmistama kodunduse õpetajaid. See jäigi töökohaks kuni pensionile jäämiseni. Instituudis võitles Salme Masso välja kodunduse õpperuumid (köök, söögituba, sahver, pesula, õpetaja tuba) ning kavandas nende sisustuse ja kasutamiskorra. Tema algatas ka lahtiste uste päevi ja temaatilisi näitusi.

Ed.Vilde nimelise Pedagoogilise Instituudi vanemõpetaja Salme Masso Lastevanemate Rahvaülikoolis laste sünnipäevalaua katmist õpetamas. 1967. Foto: Rahvusarhiiv

«Töö tuleb ära teha, olgu see kerge või raske,» tavatses Salme Masso oma tudengitele ikka öelda. Tema õpilane ja hilisem kolleeg Aino Põdra on meenutanud, kuidas neid viidi tudengite ühiselamusse tube koristama, et nad praktiliselt läbi teeksid ebameeldivadki majapidamistööd. Ilma toiduvalmistamise hindetunnita Massolt arvestust ei saanud. Virisemist ta ei sallinud ega hädaldanud ka ise.

Aino Põdra on meenutanud: «Mitte kusagil ei olnud tolmukübet, plekki. Me üsna kartsime oma õpetajat. Kartsime midagi valesti teha. Märkused ei olnud õelad, alati ütles S. Masso asja eest ja otsekoheselt. Juurdus korraarmastus ning õppisime nägema otstarbekust. Iga asi pidi asuma kindlal, kõige paremini kättesaadavas kohas, iga töö tehtud kõige ratsionaalsemalt. S. Masso tundi tahtsime minna, sest igas tunnis oli midagi uut, põnevat. Loengutega andis ta kätte toitlustamise algtõed. Retsepte võis soovi- (ja võimaluste-) kohaselt muuta. Kõige olulisem oli, et olemasolevad toiduained saaksid viimase palani ära kasutatud.»

Ka Reet Linna on meenutanud oma õpiaastaid: «Masso oli võtnud endale kindla eesmärgi teha igast noorest neiust korraliku perenaise. Mäletan, kuidas Masso nõudis, et kartulisalat ja rosolje oleksid hästi peeneks hakitud, et kartulid poleks pudruks läinud ja palju muudki. Ja kuidas ta lauakatmist õpetas! Meile tundus see nii lihtne – mis seal ikka, paned nõud lauale ritta ja ongi kõik. Kodus oli seda ju küll nähtud. Aga ei, vähegi viltune nuga või taldriku vale kaugus lauaservast võttis hinde alla. Pean tunnistama, et esialgu polnud ma sugugi Masso suur lemmik. Ikka tegin midagi valesti, olin lohakas ja kärsitu. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta õpetas meid kilu puhastama. Ma ei armastanud lapsena kalalõhna, veel vähem tahtsin käsi kalaga määrida. Püüdsin kilupuhastamise operatsiooni sooritada noa ja kahvliga. Minu meelest tegid paljud meist nii. Õpetaja Massole ei meeldinud see sugugi ja küll ma siis sain võtta: kilu tuleb puhastada paljaste kätega, mitte mängida siin mingit preilit!»

Kokasaated raadios ja televisioonis

Salme Masso valdas keeli ja sai tutvuda ka oma eriala muukeelse materjaliga. Ta luges vabalt saksa ja inglise keeles, sõnastikuga tuli toime vene, poola, tšehhi, rootsi, soome keelega. Nõukogude Liidu piires sai reisidagi palju: Ukrainas, Kaukaasias, Kesk-Aasias. Igal pool oli oma rahvusköök ja omad nipid, mida kõrva taha panna.  

Eesti Televisioon alustas aastal 1955 ja juba kaks aastat hiljem jõudis ekraanile esimene kokandussaade «Teile, noored perenaised». Muutuvate nimetustega kokasaade jooksis eetris «Nota Bene!» tulekuni 1966. aastal, mille omakorda 1971. aastal vahetas välja «Vaata kööki». Saatejuhi ja autorina tegutses ekraanil Moidela Tõnisson, süüa tegid hooletu elegantsiga Salme Masso ja Lilian Kosenkranius. Valmistati kõikvõimalikke imeroogi, sest poes polnud ju midagi saada. Põhimõtteliselt olidki need saated, mis õpetasid naistele, kuidas valmistada «eimillestki midagi».

Ka raadio «Peretundides» oli Salmel alati midagi uut ja päevakohast pakkuda, oli jutt siis hoidiste valmistamisest, pudru või supi keetmisest või peomenüü koostamisest.

Miski ei tohi raisku minna!

Pärast pensionile minekut jättis Salme Masso instituudi Aino Põdrale. Hiljem retsenseeris ta erialakirjutisi ning juhendas üliõpilaste lõputöid. Ta on öelnud: «Minu eesmärk on panna inimene mõtlema. Seda on vaja igal perenaisel. Mida osta? Kui palju? Kuidas kõik täpselt ära kasutada? Tulevastele pedagoogidele sisendasin, et kõige olulisem pole õpetada õpilased keetma, veel tähtsam on õpetada nad mõtlema. Ei olegi vaja alati midagi uut välja mõelda, vaid valmistada toite, kus iga toiduaine oleks kindlalt äratuntav. Lihtsad toidud, oskus järelejäänut maitsvalt serveerida on ehk see, mille noor inimene peab koolist kaasa viima.»

Viimastel aastatel kasvatas ta pere suvekodus maitsetaimi ning kandis hoolt lillede eest. Nobedalt valmisid varrastel kogu pere loendamatud sokid, kindad, kampsunid. Aga juba viledaks jäänud kudumid jõudsid taas värvipotti ja pärast seda patjadeks, katte- ja seinavaipadeks. Miski ei tohtinud kokkuhoidlikul pereemal raisku minna.

Salme Masso hukkus 5. augustil 1990 liiklusõnnetuses. Saatuse käsi juhtis säraval suvepäeval tema teele mitu korda kohtus karistatud jõhkardi, kes jalakäijale lubava tule ajal naise autoga alla ajas. Salme oli just tagasi jõudnud oma hea tuttava matuselt ning läinud veel ühele haigele sõbrannale toidupoolist ostma . . .

Lapselaps Iivi Anna Masso on tuntud ühiskonnateadlane, politoloog ja kolumnist. 

Kasutatud:

Tiit Masso. Salme Masso elukäigust. Tuglas-seura kodulehel

Maimo Kalmet. Õpetaja on lahkunud. Õpetaja elab! Õpetajate Leht, 20. oktoober 1990 

Reet Linna. Minu ilusad õpiaastad. Õpetajate Leht, 20. juuni 2014

Aime Ruubel. Ootame «õunaraamatut». Nõukogude Õpetaja, 28. juuli 1984

Eha Laanepere. Enam kui pool sajandit Eesti kokasaateid. Õhtuleht, 27. veebruar 2010