Andeka kirjaniku Helga Pärli-Sillaotsa romaanid ajasid vabariigiaegse koorekihi marru

Helga Pärli-Sillaots oli väga teadlik oma kutsumusest ning kirjutamisele pühendunud noorusest peale. Noor ja andekas kirjanik jõudis oma lühikese elu jooksul avaldada kolm romaani, mis kõik märgiti ära 1930ndate kirjandusvõistlustel. Tänapäeval on ta uuesti tähelepanu pälvinud kui naise õigustest ja vabadustest inspiratsiooni ammutanud, sensitiivselt kirjutatud raamatute autor.

Esimesed suleproovid

Helga Sillaots sündis postiametniku Karl Sillaotsa tütrena 23. septembril 1912 Tartus. Emajõelinnas hakkas ta koolis käima ning lõpetas 1931.aastal ENKS tütarlastegümnaasiumi (praegune M.Härma Gümnaasium). Pärast seda astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, kus sai õppida kolm aastat. Sel ajal kuulus Helga ka Eesti Naisüliõpilaste Seltsi.

Kirjanduslikke katsetusi alustas Helga juba koolis. Ta pani paberile väikesi jutukesi ning püüdis kirjutada näidendeid. Teatri vastu tundis ta varakult sügavat kiindumust ning käis igal võimalusel etendusi vaatamas. Kavandatud näidendite teemad osutusid aga rasketeks, kirjanduslikke kogemusi oli veel vähe ning algaja kirjanik ei jäänud oma lavatükkidega päriselt rahule. Polnud tal ka teatriinimestest nõuandjaid ning nii jäid need esimesed teosed kirjutuslaua laekasse ning oleksid Tartus pöördelistel aegadel peaaegu hävinud. Need päästis kirjaniku ema Alide Sillaots, kes tütre käsikirjad 1971. aastal Kirjandusmuuseumile loovutas.

Helga suleproovidest jõudsid esimestena trükki mõned lühikesed jutud ajakirjades Laste Rõõm ja Eesti Naine. Ühes 1939.aasta intervjuus arvas Helga, et tema kirjutamisoskus võib pärineda isalt: «Kirjutamise haigus on küljes juba noorpõlvest. Isa kirjutab praegugi nii huvitavaid kirju, iga kiri on omaette humoresk.»

Romaan «depressiivsest väikelinnast»

Arstiteaduskonna üliõpilasena tutvus Helga Sillaots noore veljestolasest juristi Bruno Pärliga ja 1933. aastal sõlmiti nende abielu. See tõi kaasa lahkumise ülikoolilinnast, sest mees oli saanud töökoha Rakverre. Hiljem Helga oma õpingute katkestamist ei kahetsenud, sest valitud eriala ei sobinud talle üldse. Vastupidi, ta kurtnud, et see hoidis ta eemale raamatutest ja teatrist ja võttis mõttetult palju aega.

Pärli, Bruno - Üliõpilasseltsi Veljesto liige. Foto: EFA/Eesti Üliõpilasselts Veljesto (AIS)

Kohtuametnikke paigutati aeg-ajalt ümber ning Pärlite abielupaaril tuli varsti Virumaa pealinnast siirduda veelgi provintslikumasse Paidesse, kust küll mõne aja pärast Rakverre tagasi koliti. Nii sai meedikurajalt lahkunud noorele naisele varakult tuttavaks väikelinnade elu. Kirjades vanematele väljendas ta pidevalt muret oma ebakindla tuleviku üle. Polnud teada, millal tuli jälle uude kohta kolida.

Raske oli «depressiivsete väikelinnade» eluga kohaneda ülikoolilinnast saabunud kohtuametniku abikaasal. Ka temal tekkis siin jõudeaega ning tedagi ähvardas provintsi hall igavus. Kuid Helga oli harjunud oma aega veetma paberi ja sulega. Ta hakkas väikelinnade elu-olust märkmeid tegema. Pärast kirjutatud lehtede redigeerimist, liitmist, tihendamist ja tegelastele nimede andmist sai sellest romaan. Pealkirja otsides meenus Helgale vanaaegne mängutoos oma muutmatu korduva meloodiaga ja romaani pealkirjaks saigi «Improvisatsioon mängutoosis», mille valimist autor põhjendas nii:

«Kuid kas keegi on kunagi kuulnud improvisatsiooni mängutoosis?... . Kuid mängutoosimuusika madalast aknast, - see kõlab nagu õrnalt, kuid püsivalt ja kindlalt sind kusagile kindlale paigale naelutav tagumine. Need helid tahavad piirata su vabadust ja tahet, su liikumist ja mõtlemist.» Ka romaanis kirjeldatud Pelgupere linnas ei suutnud noor kunstihuviline naine panna mängutoosi improviseerima. Romaan lõpeb pessimistlikult. Raamat ilmus «Looduse kroonise romaani» seerias 1939. aasta jaanuaris trükist ja avalikkusele sai teatavaks teose autor, kes romaanivõistluse aegu eelmisel aastal oli peitunud nimetuse taha Härra Toimetusest.

Oma esikromaaniga oli noor kirjanik protesteerinud vegeteeriva elulaadi, halluse vastu ja hoidnud peeglit väikelinna koorekihi silmade ees. Seda pandi talle väga pahaks. Tema esikromaan tekitas suurt elevust ja pahameelt, sest paljud kohaliku elu seltskonna alustalad arvasid end ära tundvat ning ähvardasid kirjanikku auhaavamise pärast isegi kohtusse kaevata.

Üks suvitusromaan

Sellest tähelepanust veidi ära hirmutatud noor kirjanik püüdis järgmistes teostes igati vältida «reaalse elu prototüüpe» ning uue romaani «Tee viib järveni» ainese võttis ta oma suvepuhkusest Rõuges. See oli suvitusromaan, kus intriig hargnes armastuse ja armukadeduse ristlainetuses.

Autor on pihtinud, et esimese tõuke selle teose kirjutamiseks sai ta ühest unenäost, kust jäänud mõttesse hõljuma lause «See tee viib järveni». «Olin suvel suvitanud ilusas kohas ja nüüd, peale unes näidatud pealkirja, ütlesin mehele, et sellest suvitamisest saaks ilusa loo tollele unenäo pealkirjale. Mees naeris mu välja, et mis juttu saab sellisest vaiksest kohast, mis oli meie suvituskoht, ja see mind alles jonni täis ajaski. Trotslikult väitsin, et kirjanik võib kirjutada ükskõik millest raamatu, ja asusin tööle.»

Saavutatud kirjutamisvilumuse tõttu jõudis romaan paberile kiiresti – inspiratsioonipalangus kõigest kahe kuuga. Romaan sündis Tallinnas, kuhu Bruno Pärli oli 1938. aastal mõneks ajaks üle viidud. Jutustus ilmus kõigepealt Päevalehes 1939. aasta sügisel ja siis raamatuna 1940.

Tallinnas olles sai kirjanik jälle üle mitme aasta kustutada oma janu teatri järele ning käis tihti neli korda nädalas etendustel. Vahest seepärast kujuneski romaan elurõõmsaks ning sai õnneliku lõpplahenduse.

«Karjäär», mis lõpetas karjääri

«Karjäär» ilmus raamatuna 1939. aasta lõpul kui Looduse romaanivõistlusele saadetud auhinnatud töö. Selles viis kirjanik lugeja armukadedusmotiividest lähtunud kohtuprotsessile, kuna Helga Pärlil oli isiklik suhe õigusemõistmise maailmaga ja ta tundis kohtumiljööd. See romaan nõudis rohkem pingutamist ja mõistusepärast tööd. Pärast auhinna saamist tunnistas naine reporteritele: «Ei nii kiiresti ma küll enam edaspidi ei produtseeri. Mõtlesin selle isegi pooleli jätta, kuid mees soovitas ikkagi lõpetada. Ja nüüd oli endalegi üllatuseks auhinnale tulek. Ei lootnudki seda.»

Noor naine oli tähelepanelik vaatleja, tabas ajastu tüüpilisi jooni ning mõistis nende tähtsust inimeste unistuste ja eluvaadete kujunemisele. 30ndate lõpul, mil Helga Pärli kirjutas oma teosed, rõhutati naise osa ühiskonnas pigem läbi koduhoidja, ema ja kasvataja kuvandi. Suhtumine naiskunstnikesse oli pisut halvustav.

Tema romaanide naised peegeldasidki seda vastandlikku, lõhestunud identiteeti. Ühelt poolt olid nad rõhutatult modernsed naised: haprad, peaaegu sootud, vaimsed, intellektuaalsed, loovad naised, teisalt noored abielunaised, kes püüdsid sobituda pere ja seltskondliku eluga, samas nende konventsionaalsete reeglite vastu mässu tõstes. Helga Pärli-Sillaotsa romaane nimetatakse psühholoogilisteks linnaromaanideks. Tema mehe-naise suhtekäsitlused paistsid silma naise vaba eneseteostuse ja loovuse rõhutamise ning meestega võrdsuse nõudmises nii armastuse kui abielusuhetes.

Õnneks oli Helga enda abikaasa veidi avarapilgulisem mees, kui tolleaegses ühiskonnas tavaks. Helga on kirjutanud: «Taevale tänu, minu elukaaslane ainult rõõmustab minuga kaasa, kui mul natuke edu on.» Romaanivõistlustel võidetud auhinnad olid päris kopsakad ja andsid tuntavat lisa perekonna eelarvesse. Kirjutamine oli saanud naise ametiks ja hobiks ühteaegu.

Pärast auhindamisi antud intervjuudes ütles noor kirjanik 1939. aastal, et kavatseb kirjutamises perekondlikel põhjustel vaheaja teha. Kui aga jälle on aeg sulepead hoida, siis «kui avameelne olla, siis on mu unistuseks kirjutada kord tõesti hea näidend, mis ennastki rahuldaks…»

Unistused ei täitu

Kahjuks unistuseks see ainult jäigi. Samuti tema kavatsus uuesti ülikooli astuda. 30. novembril 1939 sünnitas Helga Pärli Rakvere linnahaiglas elujõulise poja Andrese, kuid nõrga tervisega ema ise jäi põdema. Ta ei pääsenudki enam haiglaseinte vahelt välja. Sünnitusjärgse veremürgituse tagajärjel suri ta 21. detsembril 1939. Paar päeva hiljem maeti ta Tallinna Metsakalmistule. Sahtlisse jäidki pooleliolnud näidend ja uus romaan ning mõned novellid.

Ajakirjanduses ilmunud järelehüüdes kirjutati: «Helga Pärli inimesena oli väga sümpaatne. Tagasihoidlikuna ja leebena võitis ta südameid. Suure endadistsipliiniga, haritud ja kasvatatud sisemaailmaga, üldse kõrge sisemise kultuuriga kehastas ta kriitikaga vaimuinimest. Peenetundelikkus, tema silmapaistvaim iseloomujoon, andis tema ellusuhtumisele hapra, idealistliku värvingu.»

Tema abikaasa Bruno Pärli arreteeriti 14. juunil 1941 ja suri 1. veebruaril 1942 Sevurallagis Sverdlovski oblastis. Väike pojake, kes oli koos isaga asumisele saadetud, üle kahe kuu vintsutusi ei talunud.

Helga Pärli-Sillaotsa raamatud nõukogude ideoloogiale ei sobinud ja nii vajuski kirjanik unustuse hõlma. 2010. aastal kaitses Margaret Neithal magistritööd Helga Pärli-Sillaotsa elust ja loomingust ning on sel teemal loenguid pidanud mitmetel konverentsidel ja seminaridel. Ka tema romaanid äratati uuesti ellu: «Improvisatsioon mängutoosis»  ja «Karjäär» avaldati 2009. aastal ning «Tee viib järveni» 2012. aastal.

Kasutatud allikad:

Margaret Neithal, Naise loovuse problemaatika Helga Pärli-Sillaotsa elu ja loomingu näitel. Magistritöö, Tartu 2010;

Oskar Kruus, Naine hanesulega.Tln.1971