Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/25/7863560t1h3749.jpg)
Ajal, mil muusikast on saanud tapeedilik taust, pelgalt rikastumise nimel loodud kaup või suisa poliitilise sõnumiga toode, on lohutav mõelda, et tegelikult on endiselt alles ka helikunst. Ja kui juba kunstist rääkida, siis pole mingit kahtlust, et just Olav Ehala on oma esimesest taktist äratuntava stiili, haruldaselt sõnatundlike rütmimängude ning haavatavalt siirate ja romantiliste kujutluspiltidega jätnud suure jälje eesti kultuurilukku.
Ainult et looming ei teki iseenesest. Seda on vaja kasvatada ja juhendada ning lõpuks isegi edendada. Ja kuigi avalikkus sellest suurt midagi ei tea, on Ehala teened märkimisväärsed ka akadeemilises maailmas ja kultuurielu korraldamisel. Kõige selle taustal on hea meel tõdeda, et 68. sünnipäeva ja koguperelavastuse «Buratino» esietenduse eel võttis Arteri oma kodus vastu vana hea Olku – aval, vahetu ja tulvil lõputul hulgal humoorikaid lugusid.