Oma loo on Rahulad Piret Kooli abiga köitnud ka kaante vahele – raamatu «Tule meie juurde» on viljakas vestlus viljatuse teemal ning avalikuks saab seni hoolega varjatud lapsesaamise lugu.
Rahulate loost peegeldub tänaseks lapsevanemateks saanud abielupaari inimlik siirus ja avameelsus, kus endale hoitud mure on vabaks lastud.
«Selle raamatu esimesed intervjuud sündisid pisut enam kui kuu enne Rubi sündi – oli saabunud aeg ühele peatükile joon alla tõmmata,» räägib Anni Rahula. « Kõneldes mõistsin, kui enesesse peitu pugenud ma nendes aastaid kestnud muredes olin. Kuid sel olid omad põhjused, et meie enda vanemadki ei teadnud. Ent nagu me oleme Tomiga teineteisele alati kinnitanud: kõigel on oma aeg – kurvastamiseks, rõõmustamiseks, imedeks. Ka taoliste lugude rääkimiseks. Räägin nüüd oma loo, et minu saatusekaaslastel oleks pisutki tuge. Et antud teema poleks tabu ning kogu kunstviljastamise näiliselt kunstlik protsess oleks võõrale veidi arusaadavam.»
«Oluline on kunstliku viljastamise teemast kõnelda ka mehe seisukohalt,» rõhutab Tomi. «Me ei teadnud pikalt mootorrattaõnnetuse mõju isegi meie endi lapsesaamise teekonnale, aga see ei tähenda, et sarnaseid muresid ei oleks enda lähedastel ja täitsa võõrastel. Meie jaoks ei olnud taolist raamatut, mis kõneleks kogu selle protsessi valust, võimalustest, muredest ja normaalsusest. Aga kuhu jäävad isiklikud kogemused ja läbielamine? Neid ei saagi sulle ükski kõrvalseisja anda, ent omasuguste seltsi sa ei satu, sest keegi ei räägi. Sest ei tihka, isegi piinlik on. Nüüd tean, et ei ole vaja häbi tunda. Mehest ei saa ju seetõttu kehvem inimene. Laps on meie ihu ja veri. Katseklaasilaste ja viljatuse teemal peab saama rääkida.»