P, 5.02.2023

Venemaa esimene ja ülipopp ulmekirjanik Vera Krõžanovskaja suri vaevatuna Tallinnas

Venemaa esimene ja ülipopp ulmekirjanik Vera Krõžanovskaja suri vaevatuna Tallinnas
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Vera Krõžanovskaja
Vera Krõžanovskaja Foto: Wikimedia Commons

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Vera Krõžanovskaja kui kuulsa kirjaniku nimi väga hästi tuntud. Vajunud aastakümneteks sügavasse unustusehõlma, on viimastel aastakümnetel temast kõnelema hakatud kui vene ulme- ja teaduslik-fantastilise kirjanduse rajajast, kuigi ta kirjutas prantsuse keeles. Ja kuigi ta väitis, et ei kirjutanud ise, vaid oli vaid meedium, kelle kaudu kõneles krahv Rochesteri vaim.

Vabamüürlase tütar

Vera oli pärit Tambovi kubermangu vanast tuntud aadliperekonnast. Ta sündis 14. juulil 1861 Varssavis, Poolas, kus tema isa, kindralmajor Ivan Antonovitš Krõžanovski käsutas suurtükiväebrigaadi. Ema põlvnes apteekrite perekonnast. Ivan Krõžanovski oli saanud suurepärase hariduse. Raamatud oli nende perekonnas auväärsel kohal ja kogust moodustas silmapaistva osa massoonlik kirjandus. Nimelt oli kindralmajor enne Varssavisse kolimist kuulunud Peterburi vabamüürlaste looži.

Vera oli juba väiksest peale nõrga tervisega. Olles sunnitud tihti nelja seina vahel viibima, omandas ta varakult lugemisoskuse ja hakkas ahnelt neelama raamatuid, mis isa kabinetis vabalt saadaval olid. Erilist huvi tütarlapses äratasid just nimelt jutustused kaugest minevikust ja esoteerilised kirjatükid. Enda sõnade kohaselt uskus Vera lapsena siiralt, et saladuslikud kosmilised jõud kaitsevad teda õnnetuste ja haiguste eest.

1871. aastal, kui Vera oli vaid kümne-aastane, tabas nende perekonda suur löök. Isa, kes oli käendanud ühe oma sõbra võlga, läks pankrotti, kuna usaldatud härrasmees osutus petiseks. Krõžanovski varandus kirjutati üles ja müüdi odava hinna eest maha. Suutmata häbi ja vaesust taluda, otsustas kindralmajor oma elu ise lõpetada. Muidugi ei muutnud see midagi paremaks maha jäänud perekonna jaoks. Ema tütrega kolis tagasi kodumaale. Suure vaevaga õnnestus hankida Verale stipendium õppimiseks Peterburi aadlineidude koolis. Selle esimese tütarlastele mõeldud õppeasutuse oli asutanud keisrinna Katariina II ja nimetati seepärast Katariina instituudiks.  See tegutses kuni 1917. aastani, mil bolševikud ja isiklikult Lenin muutsid selle oma võimu teostamise keskuseks. Kahjuks avastati mõne aja pärast Vera Ivanovna nõrka tervist uurides, et ta on nakatunud tuberkuloosi. Tolle aja kontekstis oli see ravimatu haigus. Nii pidi neiu 1877. aastal koolist kõrvale jääma ja lõpetas oma haridustee koduõppe vormis.

Osavõtt okultistlikest ringidest

Tüdruk ei kasvanud siiski erakuna. Nii palju kui võimalik, külastas ta pealinna balle. Vera tantsis meeleldi ja tal oli edu kavaleride hulgas. Neiu oli rõõmsameelne, kena, hästi kasvatatud, teravmeelne ja mitte liialt koketne. Kuid veel rohkem austajaid leidis ta hoopis teistlaadsetelt kogunemistelt. Oma eriliste huvide tõttu ei saanud neiu mööda vaadata igasugustest spiritistlikest ja müstilistest ringidest, mida tol ajal oli pealinnas rohkesti. Okultism oli sel ajajärgul Euroopas laialt levinud ja üldiselt tunnustatud. Sellesse suhtuti soosivalt ja see moodustas suure osa kõrgseltskonna meelelahutusest.  

Alguses Vera ainult kuulas, siis hakkas ettevaatlikult osalema aruteludes. Ta suutis kokkutulnuid rabada oma põhjalike teadmisetega iidsetest maagilistest rituaalidest ja laialdaste teadmistega ajaloost. Juba tol ajal oli ta võimeline tsiteerima okultismi rajajate Papuse ja Allan Kardeci traktaate ning tundis isegi Helena Blavatskaja teosoofilisi teoseid, mida veel vähesed olid selleks ajaks lugenud.

Kord ühel sellisel seansil tehti talle ettepanek proovida oma üleloomulikke võimed. Talle anti pihku väike kuldne pross. Kui neiu siis silmad sulges, tundis ta, kuidas tema käsi muutus soojaks ja otsekui välguna läbis teda teadmine. Kui ta silmad avas, olid neis pisarad. Ta kirjeldas, et oli näinud üht haiget vana daami, kes vaevaliselt oli roninud üles taevatrepist. Seepeale olevat prossi omanik solvunult nõudnud oma ehte tagasi ja teatanud, et neiu räägib rumalusi. Tema polevat küll elus mitte kunagi põdenud ja ka taevateed olevat tal veel vara ette võtta. Kuu aega hiljem, kui Vera järjekordselt üht spiritistlikku seanssi külastas, märkas ta kohe, kuidas seltskond tema ilmudes kihevile läks ning ümberringi sosistama hakati. Lõpuks viis üks tuttav daam neiu kõrvale ja jutustas, et kaks päeva tagasi oli surnud see vanem proua, kelle prossiga Vera oli ennustanud. Haigus oli ilmnenud järsku ja lõppenud hoolimata arstide pingutustest letaalselt.

Pärast seda juhtumit hakati Vera Krõžanovskajat kutsuma spiritistlikele koosviibimistele kui meediumi, kes vahendaks inimesi ja vaimumaailma. Ka tema ulatuslikud teadmised ei jäänud tähelepanuta: tal paluti teha ettekandeid okultismi ja maagia ajaloost, iidsete riikide ja tsivilisatsioonide saladustest. Noore meediumi juures ilmnesid suurepärase jutustaja ja lektori anded.

Abielu mõttekaaslasega

Vera seanssidel oli hakanud käima ka keegi vanem tähtis härrasmees, Tema Majesteedi kantselei kammerhärra Sergei Valerjanovitš Semjonov, kes oli samuti seltskonnas tuntud spiritist. Mees juhatas Peterburi Psüühiliste uuringute ringi. Kasutades tänapäeva terminoloogiat, tegeles selts paranormaalsete nähtuste uurimisega. Kammerhärra osutas Verale erilist tähelepanu ja kutsus ta esinema ka oma ringi. Tema tähelepanu polnud pealetükkiv, küll aga järjepidev.

Seltskond pidas laostunud aadlipreili jaoks suureks lotovõiduks, kui see rikas ja naiste seas hinnatud kavaler 18-aastasele neiule abieluettepaneku tegi. Mees oli Verast küll tunduvalt vanem, kuid abiellumine kindlustas Verale tõeliselt muretu elu. Pulmad olid lõbusad ja suurejoonelised. Oma noore naise jaoks polnud Sergeil kahju millestki. Vera jaoks oli peamine siiski see, et ta oli leidnud mehe, kes jagas tema huvi kõige müstilise vastu ning kellega sai pidada pikki vestlusi teda huvitanud teemadel. Hiljem sai Sergei Semjonovist Venemaa tsaari Nikolai II sekretär. Peatselt sündis neil tütar Tamara.

Kuigi proua Semjonova oli nüüd rohkem kodune, ei jäänud ta sugugi kõrvale seltskondlikust elust. Kammerhärra kodus jätkasid kooskäimist tema psüühiliste uuringute ringi liikmed ja seansse korraldati endistviisi. Kooskäimistel oli tähelepanu keskpunktiks ikka veetlev ja võimekas noor majaperenaine. Vera jätkas oma võimete arendamist ja tegeldes nüüd mitte ainult esemete kaudu ennustamisega, vaid proovis ka magnetismi ja hüpnoosi.

Ühel sellisel seansil olevat Vera tsareevitš Nikolai kohta tema kinda järgi ennustuse teinud. Ta näinud ilmutuses nii kroonimispeo tragöödiat, sõda, puhkevat revolutsiooni, «punast terrorit» kui isegi seda, kuidas lõpuks kinda omanik, ümbritsetuna naisest ja lastest, tulistatakse vintpüssidest surnuks. Näost kahvatunud kammerhärra palus muidugi pärast sellist ennustust kinda omanikule sellest mitte midagi edasi rääkida. Suure tõenäosusega on selle loo näol tegemist hilisema väljamõeldisega.

Krahv Rochesteri vaim

1880. aastal siirdus Vera koos tütrega Pariisi, eelkõige tervise parandamise eesmärgil. Ta võttis elavalt osa mitmest Pariisi okultistlikust ringist ja proovis ka siin tegutseda meediumina, kuid mitte eriti edukalt. Eemal sõpradest ja lähedastest, hakkab Vera oma tühje ja pikki õhtuid täitma kirjutamisega. Vaatamata nõrgale tervisele, valmis üks kirjutis teise järel. Prantsuse keeles. Ja kui ta siis spiritistlikes ringides hakkas ette lugema katkendeid oma romaanidest, hakkas kuuldus tema fantastilistest juttudest Pariisis kiiresti levima. Huvi nende vastu järjest kasvas, naise populaarsus samuti.

Tung kirjutada oli naises avaldanud täiesti ootamatult ja äkki. Tegemist polnud grafomaaniaga, vaid psühhograafiaga, ehk siis tänapäeva mõistes automaatkirjutusega, kus inimene vahendab temale kõrgema vaimu poolt edastatud teksti. Vera sõnutsi oli temaga ühendust võtnud inglise luuletaja John Wilmoti vaim, keda tema eluajal tunti kui krahv Rochesteri. Vaim olevat teinud noorele naisele ettepaneku pühendada oma keha, hing ja vaimsed anded vahendatud mõtete kirjapanemisele. Vera ise jutustas sellest nii : «See on astraalse vaimu nimi, kes saadab mulle need teosed. Ülitundliku kontakti seisundis jutustab ta mulle omaenda eludest. See olin mina, kes nõudis, et tema nimi oleks [teoste juures] ka märgitud ... Ta on elanud erakordseid elusid ja võib jutustada paljustki.» Väidetavalt olevat pärast selle vaimse kontakti tekkimist paranenud Vera krooniline tuberkuloos ilma igasuguse meditsiinilise sekkumiseta.

V.V. Skrjabin kui pealtnägija on kirjeldanud, kuidas Vera oma romaanid kirja pani. «Sageli keset vestlust jäi ta äkki vait, muutus kahvatuks ja tõmmates käega üle näo, hakkas kordama ühte ja sedasama fraasi: «Kiiresti pliiats ja paber.» Tavaliselt istus Vera Ivanovna tugitoolis väikese lauakese ääres, millele peaaegu alati oli juba valmis pandud pliiats ja hunnik paberilehti. Tema pea nõksatas pisut tagasi ja pooleldi suletud silmad olid suunatud ühele kindlale punktile. Äkki hakkas ta kirjutama paberile vaatamata. See oli tõeline automaatne kirjutus… Selline transiseisund kestis tavaliselt 20 kuni 30 minutit, mille järel Vera Ivanovna tavaliselt poolteadvusetuna kokku kukkus... Iga kord lõppesid need tekstid ühe ja sama allkirjaga: «Rochester». Vera Ivanovna sõnul oli see hinge nimi (või pigem perekonnanimi), kes sisenes temasse seansi ajal.»

Ajaloooline John Wilmot

John Wilmot
John Wilmot Foto: Wikimedia Commons

Mees nimega John Wilmot, krahv Rochester, elas 17. sajandil. Ta oli kuningas Charles II sõber ja lemmik ning tema ajastu üks kõige edevamaid ja vastuolulisemaid tegelasi. Mees sai kuulsaks kergemeelsete salmide, epigrammide, paroodiate ja tabavate satiiride poolest ning andis oma armulugudega kaasaegsetele lõppematut ainest klatšilugudeks. John oli  skandalist ja joodik, istus korduvalt trellide taga, kuid sai siis oma patud andeks ja jätkas lõbusat elu kuninglikus soosingus. Temale omistatakse aforism: «Naistele pakub suuremat rahuldust teha meist lolle kui oma armukesi.» Ilmselgelt võis ta selle kokku panna oma isiklikele kogemustele tuginedes.

Võimalik, et kõige tähelepanuväärsem mehe hullumeelses eluloos on see, et vaatamata sellele, et ta magas kellega just juhtus, olgu see siis toatüdruk või mileedi, jäi ta terveks eluks armastama vaid üht naist – omaenda abikaasat krahvinna Elizabeth Malet´d. Mis ei takistanud teda elu lõpul monarhi soosingust ilma jäämast ja  33-aastaselt süüfilisse suremast.

John Wilmoti eluajal oli kõige tuntum tema kirjutatud teostest «A Satyr Against Reason and Mankind» ning see on selleks jäänud tänapäevani. Kõige enam on kasutatud tema kohta sõna «vabamõtleja» ja sama nime kannab ka 2004. aastal vändatud film, milles mr Rochesteri osa kehastas Johnny Depp.

Ülimalt tõetruud ajaloolised romaanid

1886. aastal avaldas Vera Krõžanovkaja Pariisis oma esimese raamatu, ajaloolise romaani «Épisode de la Vie de Tibère» («Tiberiuse elu episood»). Kaanel tekst: kirja pandud meedium Mlle. W.K. poolt, dikteeritud J.W. Rochesteri poolt.  Autorinimena kasutas ta varianti Kryzhanovskaia-Rochester hiljemgi. Vera jäi terveks eluks kirjutama prantsuse keeles. Tõlkeid vene keelde lasi ta toimetada teistel.

Juba Pariisis alustas ta ajalooliste romaanide kirjutamist nagu «Vaarao Mernephtah» (1888) , «Beneditiinide klooster» (1902), «Kuninganna Hatasou» (1894), «Vana-Egiptuse raudne kantsler» (1899), «Herculanum» (1888), «Võidu märk» (1893), «Saint Bartholomew´ öö» (1896), «Juudi kättemaks» (1890). Need raamatud köitsid lugejaid mitte ainult oma põnevate ja vapustavate süžeedega, elava jutustamisoskusega, müstiliste saladuste ja imedega, vaid tõmbasid tähelepanu ka huvitavatele ajaloolistele isikutele. Kuigi romaanid käsitlesid väga erinevaid ajalooperioode – nii keskaega, Rooma impeeriumi kui Vana-Egiptust – suutis autor üllatavalt täpselt edasi anda ajastu vaimu ja üllatas oma igapäevaelu kirjelduste detailirohkusega.

Kriitikud oli sunnitud tunnistama, et madam Krõžanovskaja oli sageli suurem asjatundja kui nii mõnigi ajaloolane. Eriti pärast seda, kui ekspertarvamust oli küsitud tol ajal tunnustatud vene egüptoloogilt Izrail Frank-Kamenetskilt. Nimelt olid alati umbusklikud ajakirjanikud lasknud Krõžanovskajal endi juuresolekul transiseisundis kirja panna ühe teksti. See kirjeldas vana-Egiptuse riitust. Kirjutatut näidati teadlasele ja see tunnistas, et tõepoolest on Briti muuseumis olemas sama kombestikku kirjeldav tekst, küll mitte nii detailirohke kui kirjanikul. Prantsuse Teaduste Akadeemia autasustas Vera Krõžanovskajat romaani «Vana-Egiptuse raudne kantsler» eest tiitliga «Officier d'Académie» ja samaväärselt hindas teda  1907. aastal Venemaa Teaduste Akadeemia romaani eest «Tšehhi valgustajad» (1903).

Vene esimene ulmekirjanik

Lisaks ajaloolistele romaanidele kirjutas Vera paralleelselt ka tänapäevases mõistes ulmelisi ja teaduslik-fantastilisi romaane. Ta oli selles žanris kindlalt esimene Venemaal.

Vera fantaasiaromaanide peamiseks läbivaks teemaks (nii nagu ka tänapäeva ulmeromaanides) oli võitlus hea ja kurja vahel, inimese ja kosmose varjatud jõudude vastastikune sõltuvus, reinkarnatsioon ning maailma müstilised saladused. Spirituaalse ja teaduslik-fantastiliste kirjutiste sarja nimetas ta ise «müstilis-kosmoloogiliseks tsükliks». Tuntumad teosed selles olid «Nõiutud loss» (1898), «Urn» (1900) ja «Kaks sfinksi» (1900).  Populaarseimaks osutus pentaloogia «Maagid», mis hõlmas teoseid «Elu eliksiir» (1901), «Maagid» (1902), «Jumala viha» (1909), «Planeedi surm» (1911) ja «Seaduseandjad» (1916).

«Maagid» jutustab loo surmahaigust põdevast doktor Ralph Morganist, kellele pakutakse surematust, kui ta pühendab oma ülejäänud elu inimkonna päästmiseks. Oma võitluste ja õpingute käigus saab temast vabalt ajas ja ruumis liikuvate ülimate olendite ehk surematute maagide klanni liige. Kõigele vaatamata leiab elu Maal oma lõpu, kuna arulage, patune ja uskmatu inimkond põhjustab ökoloogilise katastroofi (juttu on näiteks maakera temperatuuri tõusust). Maagiline rass lahkub hukkuvalt Maalt ning suundub kosmoselaeval uuele planeedile, kust nad leiavad eest veel rikkumata algelise tsivilisatsiooni.

Kuigi süžee võib tunduda naiivsena, siis esimest korda leidsid siin kirjeldamist tulevase ulmekirjanduse sellised tüüpilised osised nagu teleportatsioon ja kosmoselaevad. Samuti leidis siin esmakordselt käsitlemist tänapäeval nii populaarne planeedi asustamine kosmilise kõrgema rassi poolt. Ei saa ka märkimata jätta tema panoraamset maailmalõpu kirjeldust romaanis «Planeedi hukk», kus ta detailselt kirjeldas samme, mis selleni viisid – revolutsioon, diktatuur, pühakodade hävitamine… Ega kõik see tegelikus Venemaa ajaloos väga kaugel olnudki.

Palju loetud, kriitikute poolt maha tehtud

1890. aastatel ja sajandi vahetusel hakati Vera Krõžanovskaja teoseid trükkima ka vene keeles. Selleks ajaks oli ta prantsuskeelses kirjandusruumis muutunud juba tuntud autoriks. Naise raamatuid ilmus järjejutuna ajalehetedes Svet, Moskovskije Vedomosti, Novoje Vremja, Russki Vestnik ja mujal.

30 aasta pikkuse loometegevuse kestel kirjutas Vera Krõžanovskaja enam kui 80 romaani. Ja mitte ainult ulmet ja ajaloolisi jutustusi, vaid ka lihtsaid armastusromaane kaasaegsest elust. Vera raamatud olid fenomenaalselt populaarsed, kuigi sageli liigitati neid nn kerge bulvarikirjanduse hulka. Kõige sagedamini eelistas vene kriitika kirjaniku töid lihtsalt eirata. Mihhail Bulgakov kasutas tema romaani «Pimeduse kuningriigis» (1914) süžeeliine oma romaanis «Meister ja Margarita». Gorki seevastu tegi tema loomingu pihuks ja põrmuks.

Esimesed ulmefilmid Venemaal vändati 1917. aastal just nimelt Krõžanovskaja romaanide põhjal – «Kobra Kapella»( teise nimega «Naine-madu»), «Saatana poolt kihlatud»  ja «Soo lill» («Кобра Капелла», «Венчал их Сатана» ja «Болотный цветок»). Lühikesed tummfilmid valmisid just revolutsiooni eel ja viimane neist pole tänapäevani isegi mitte säilinud, teised vaid osaliselt.

Põgenemine Eestisse

Bolševistliku revolutsiooni puhkemine tõi tragöödia ka kirjaniku perre. Punavõim vahistas Semenovi ja hukkas ta 1918. aastal Krestõ vanglas. Vera teosed sattusid enamlaste viha alla ja need hävitati. Vallandunud terror, vaesus ja nälg sundisid Verat kodumaalt emigreeruma.

Nii saabuski ta koos tütrega 1921. aastal Eestisse, taskud tühjad ja lootusetus hinges. Saanud tööd Narva lauavabrikus Forest ei võimaldanud see enam kirjutamisele pühenduda. Kaks aastat rasket füüsilist tööd ruineeris nii vaimse kui füüsilise tervise. Uuesti lõi välja tuberkuloos. Ka ümberasumine Tallinna ei toonud pööret paremuse poole. Katsed mõnd raamatut välja anda jooksid liiva. Spiritistlikud seansid suurt midagi sisse ei toonud, vahel ladus ta õhtuti soovijatele lihtsalt kaarte.

Kaasmaalastelt Vera kahjuks mingit abi ei saanud. Teda ravinud arst doktor Dmitri Fjodorov oli hämmingus «kuivõrd südametult suhtus vene seltskond vene kirjaniku kannatustesse», kel polnud ivagi hamba alla panna ega puhast särki ihu ligi. Tema sõnul andis Krõžanovskajale abi eestlaste Tiisikuse Vastu Võitlemise Selts, eraldades 2000 marka, et vaene naine saaks osta süüa ja küttepuid. Rohtusid sai Vera tasuta, linna kulul. Kuu aega enne surma ilmus ajalehes Poslednije Izvestija üleskutse koguda raha viletsuses vaevleva haige kirjaniku heaks. P. Puski kirjutatud nekroloog samas ajalehes aasta eelviimasel päeval andis teada, et V. Krõžanovskaja suri 29. detsembril 1924.

V. Nõmtak kirjutas oma mälestustes, et kunagi nii kuulus kirjanik lahkus elust «väikeses, viletsas toakeses vanas raudvoodis. Tema elu viimasel minutil olid kohal vaid kaks inimest: tütar Tamara ja üks ustav perekonnasõber». Linnavalitsus tuli ka siin appi, tasudes nii matusekulud kui eraldades lapikese maad muldasängitamiseks.

Naine maeti Tallinna kesklinnas asunud Aleksander Nevski kalmistule ja kaua aega ei teatud kirjaniku hauaplatsist midagi. 1980. aastatel leiti J. Sumakovi juhatusel Vera Krõžanovskaja matmiskoht.

Tütar Tamara asus elama Berliini, kuid suri 1932. aastal nagu emagi – tuberkuloosi.

Kirjanduslikust pärandist

Tiitelleht Riia 1930.a. väljaandele «Seaduseandjad»
Tiitelleht Riia 1930.a. väljaandele «Seaduseandjad» Foto: Wikimedia Commons

Peale kirjaniku surma anti 1930ndatel tema teoseid mõningal määral välja Lätis ja Saksamaal - just pentaloogiat «Maagid». Mõned Vene kirjanduskriitikud leiavad, et nimi «Rochester» on vaid Vera pseudonüüm, samas kui teised leiavad, et John Wilmot ehk krahv Rochester on tõepoolest teoste kaasautor. Kogu nõukogude perioodi olid Krõžanovskaja teosed Venemaal tundmatud, need liigitati kodanliku ideoloogia väärilmingute hulka ja peideti sügavale «spetsfondidesse». Kui mõni kodumaine entsüklopeedia tema nime ära märkiski, siis tavaliselt puudusid seal nii sünni- kui surmadaatumid. Teadmine Eesti-perioodist oli pikka aega unustuses. Tänapäeval  on Krõžanovskaja teoseid tõlgitud mitmetesse teistesse keeltesse, nagu näiteks läti, inglise, hispaania, leedu, tšehhi, saksa, portugali ja teised. Pole andmeid, et ühtki Vera Krõžanovskaja-Rochesteri teost oleks tõlgitud eesti keelde.

Jelena Roerich kirjutas tema kohta: «Lõppude lõpuks tegid Kryzhanovskaya raamatud head tööd. Seal leidub tõelisi pärle. On kindel, et tema seriaal «Maagid» on palju andekam ja rikkam tõeste andmete poolest, kui paljude hilisemate okultismi teemal kirjutavate romanistide teosed.» Enamus Vera Krõžanovskaja-Rochesteri teostes kirjeldatud süžeedest ja fantaasiatest vaatab meile rõõmsalt vastu tänapäeva Hollywoodi sci-fi ja pseudoajaloolistest filmidest.

Kasutatud:

Märksõnad
Tagasi üles