Suur Arteri intervjuu! Eesti kudumisgeenius Kristel Kuslapuu: «Lähen aastatega aina pöörasemaks!»

• Moemaailm on märganud säravat Eesti talenti Kristel Kuslapuud - saame tuttavaks!
• Kristeli normaalsus: kõrge palavikuga pildistada New Yorgi tänaval võhivõõraid.
• «Teine disainer» osaleb kõiges, nii elus, loomignus kui pöörastes seiklustes.
• Me ei jagele ega tülitse kunagi – me arutame asju!

Kristel Kuslapuu ülekeevat loomingulisust ja ainulaadseid vardateoseid on märgatud pea kõigis maailma moepealinnades. Kui mainida tema nime New Yorgis või Londonis, siis teatakse moeringkonnas kohe, kellest käib jutt. Ja nii mõnelegi on just see äge ja ekstravagantne kudumigeenius ainus, keda ta üldse Eestist teab. Kodumail, nii üllatav kui see pole, teatakse Kristelit vähem, kui põhjust oleks. Arter parandab selle vea.

Kristel Kuslapuu teenis hiljuti ära kaaluka rahvusvahelise moedisaini tunnustuse Ones to Watch ning on nomineeritud Eesti mainekaimale moeauhinnale Kuldnõel. Originaalne moelooja kutsuti New Yorgi ja Kiievi moenädalale. Moeskaudid üle maailma panevad tema käekirja tähele ning kutseid tuleb nii palju, et juba ammu enam pole mõeldav kõikjale jõuda. Moeesitlusest Londonis on kohe-kohe võrsumas eksklusiivne esindatus kultuslikus moepoes. Ja kõik see on juhtunud vaid aasta pärast Eesti Kunstiakadeemia lõpetamist! Selge see, et Kristel Kuslapuu pole lihtsalt andekas noor moelooja, kes väljendab end kudumite keeles – ta on lausa loominguline tuumajaam.

Kristel Kuslapuu. Foto: Konstantin Sednev

Inimesena on Kristel ehmatavalt siiras. Ta ei erista enda isikut oma loomingust, ei varja tundeid, ja see ehe julgus iseendaks jääda läheb hinge. Karakteri poolest on ta intrigeeriv kokteil hulljulgest impulsiivsusest ning introvertselt tundlikust loomusest. «Mind võlus Kristel hetkega ära just sellega, et ta on nii jäägitult päris, kõige siiram inimene, keda elus kohanud olen! Kõik üritavad keegi olla või midagi näida, aga tema mitte kunagi,» ütleb meie vestlusringis osalev Teet Sinisaar, kes on Kristeli kõrval nii kõigis tema loomingulistes avantüürides kui ka muudes seiklustes. Kuulates ükskõik millist lõiku nende kahe loomingulise lammutaja igapäevaelust, mõtlen, et selline seiklusrikkus ehmataks enamiku kaasmaalastest kangeks.

Meie eluviis on tohutult liikuv, aga elu kassita ei kujutaks ka ette. Pigem ma ei imestaks, kui ühel päeval tulles avastaks, et Teet on kusagilt veel kolm kassi juurde toonud.

Milline on siis teie ebanormaalne ja pöörane elu?

Kristel: Kogu aeg väga seiklusrikas. Mitte et me otsiks sekeldusi, lihtsalt laseme elul hästi vabalt kulgeda ning oleme mõlemad impulsiivse loomuga. Mõte tuleb, kohe otsustame ära ja teeme teoks ka. Ehkki meil on ka kodune tegelane peres olemas – kass Moso. Väga andekas kass, kes armastab muuseas kududa.

Meie eluviis on tohutult liikuv, aga elu kassita ei kujutaks ka ette. Pigem ma ei imestaks, kui ühel päeval tulles avastaks, et Teet on kusagilt veel kolm kassi juurde toonud. Ta on meeletu loomasõber.

Teet: Hea näide meie suhtumisest on see, kuidas me reisime. Moesõitude puhul toetas meid Air Baltic, saame sõita vabade kohtade olemasolul. Oleme läinud lihtsalt heas usus kohale ka siis, kui lennuk on täis – äkki keegi siiski ei jõua –, ning alati veab.

Kristel: Kõik on alati võimalik. Kui mitte ühel viisil, siis ehk mõnel teisel. Sageli läheb tee kusagilt mujalt, kui sa alguses arvasid, aga see ei tähenda, et sa ei peaks jõudma sinna, kuhu tahad!

Ütlete, et elu keerab teile täiesti uskumatuid kokkusattumisi ette, tooge palun mõni värvikas näide.

Kristel: Näiteks on meil modellist moefoto vorstiauto katusel, selle taga on väga äge lugu. Pildistasime New Yorgis ja äri omanik ise kutsus lahkelt, et tulge hüpake siia peale. Jäime suhtlema ning tüüp viskas, et on ise ka fotograaf, see vorstivärk on talle vaid hobi.

Teet: Pärast kontrollisime – oligi maailmakuulus fotograaf Christian Awander, kes teinud Daft Punkile legendaarsed fotod ja palju muid töid. Kui suur on tõenäosus, et sa laias maailmas lihtsalt sellise inimese otsa komistad? Aga meiega juhtuvad kogu aeg sellised asjad. Tol hetkel mõistsin, et inimesed on nii normaalsed ka siis, kui nad on maailmakuulsad! Aga kui sa inimesena suurt midagi pole, just siis oled pahatihti uhke ja õhku täis juba esimese pisikese saavutuse peale.

Kristel: Mulle on hästi omane see, et kui mõni idee pähe tuleb, olen ma selles hästi kindel. See ei loe üldse, mis takistused tekivad, ma nii tahan seda teha ja teen ka! Mul oli hea sõbra, kunstifotograaf Johan Huimerinnaga mõte pildistada New Yorgis mingi põnev seeria. Minu moeetenduse järel toimunud peol tekkis idee teha midagi erakordset, mis ka hiljem edasi elaks. Otsustasime minna tänavale ja rääkida modelliks võhivõõrad, niisama ette juhtuvad inimesed. Tol hetkel tundus see vaimustav idee, lähme ja teeme!

Mulle on alati meeldinud Monet, aga tema vesiroosipannoo tõelised mõõtmed lõid mu täiesti pahviks! See on megasuur, terve ruum on seda täis, ja ma usun, et kui autor poleks surnud, oleks ta seda maali edasigi teinud.

Ideede tekkimine ja nende elluviimine on tihti täiesti erinevad asjad, kuidas teie lennuka plaaniga läks?

Kristel: Oo, järgmise päeva reaalsus oli hoopis teine! Mul oli koos pingelangusega tõusnud väga kõrge palavik, vaevu püsisin püsti. Väljas oli 30 kraadi, lämmatav palavus. Päev aina kulus ja kõik inimesed ütlesid meile sirgelt ei! Viimast jõudu kokku võttes üritasime inimestega kontakte luua. Asi tundus lootusetu. Õnneks on Johan ise surmnaljakas tüüp, temast oleks võinud hea näitleja saada. Talle polnud mingi probleem aina uusi võõraid ahistada. Viimaks leidsime ägedad tüübid, kes olid nõus ja tulid pärast võtteid lausa kallistama – oo, aitäh, ma olen alati unistanud, et keegi mind pildistaks! Kõik õnnestus, aga ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik oli. Viimaks hotelli tagasi jõudes olin nii läbi, et täiesti sonisin. Ja järgmisel päeval jäime tagatipuks lennukist maha, nii et pidin kõrges palavikus lennujaamas ööbima. Kuid ma näen seda ikka nagu suurt vedamist, väga positiivset sündmust mu elus.

Teet: Me pole kunagi võtnud jäika hoiakut selle suhtes, mis elu ette keerab. See lennukist maha jäämine andis reisile tohutult palju juurde! Meil polnud enne aega põigata MoMasse, moodsa kunsti muuseumisse New Yorgis. Nüüd meile tekkis see aeg ning kohale jõudes saime aru, et selle kõige nägemiseks ja kogemiseks oligi meil vaja maha jääda. Saime nii meeletult palju loomeimpulsse!

Kristel: See oli mu elu parim päev. Mulle on alati meeldinud Monet, aga tema vesiroosipannoo tõelised mõõtmed lõid mu täiesti pahviks! See on megasuur, terve ruum on seda täis, ja ma usun, et kui autor poleks surnud, oleks ta seda maali edasigi teinud. Ma saan seniajani energiat muljetest, mida sel ootamatult kaela sadanud lisapäeval kogusime.

Kuidas teete võimalikuks spontaanse mõtte ajel kohe lendu minna? Enamik inimesi on või vähemalt tunneb ennast seotud olevat – küll töö, küll suhted, kohustused…

Teet: Kui sa tõepoolest tahad, siis kindlasti saad. Mulle meeldib palju tööd teha, aga eelistan luua vabama graafiku, siis mahub ellu ka kõik muu.

Kristel: Mina avastasin mingil hetkel, et mu ümber on hästi palju reegleid. Kõik on paika pandud ja piiratud ning me kõik allume neile robotitena. Samal hetkel sain aru ka sellest, et tegelikult ei ole see vajalik! Pole vaja teha nii, nagu tehakse, või pidada õigeks kõike, mida sisendatakse. On palju võimalusi olla ja liikuda, huvitavamaid neist keegi teine sulle ei soovita ega näita, pead ise avastama! Ühel hetkel mõistsin, et väga paljud korda loovad süsteemid on tegelikult ühiskonnas valesti, need ei lase inimestel luua ja originaalsed olla. Aga ma ei taha kibestuda või hädaldada. Minu võimalus on loomingu kaudu olukorda muuta, kas või raputada ja mõtlema ärgitada. Ma ei koo oma kampsuneid selleks, et ennast näidata, ma tahan midagi öelda!

Tavaliselt on nii, et kui inimene esimest korda näeb, mida ma teen, see talle ei meeldi. Tundub võõras ja arusaamatu. Aga sammhaaval ta mõistab. Tunnen, et olen maailmalt nii palju saanud, see on minu võimalus tagasi anda! Ma olen nii noor ja nii hullust täis, aga motiivid selle all on päris hästi läbi mõeldud.

Näiteid Kristel Kuslapuu kudumismaailmast. Foto: Tony Ottosson, Aleksander Kelpman, Aliis Sinisalu.

Sinu omapärast käekirja hinnatakse maailma moepealinnades vaat et veel enam kui Eestis. Kas sa ei ole mõelnud mõnda neist paikadest pesa teha, et olla kättpidi kõigele ligemal?

Igale poole on ju nii lihtne lennata! Ma armastan Eestit nii palju, et kui ma ka veidi ringi tiirutan, tulen kindlasti alati siia tagasi. Aga kunagi, kui maha rahunen, tahaks küll maale kolida, võtta paar kitse, paar lammast ja paar kana. Mul on selline unistus.

Teet: Muuseas, meie mõlema juurtega on üks huvitav asi – nii minu kui ka Kristeli isa on Setomaalt pärit ning emad Ida-Virumaalt. Meil on palju ühtmoodi mustreid ja sümboleid, mida ilma sõnadeta mõistame. Ja see on kindel, et seto veri ei värise! Ei jää elule alla.

Kust teie julgus tuleb?

Kristel: Kui sa end kunagi vabaks lasta ei julge, siis sa ei saagi teada, et sageli suudab elu sind ise kanda. Mina olen avastanud, et unistada tuleb suurelt ja tegutseda julgelt, aga muretsemisse sa ainult takerdud, see ei anna midagi. Teet on minus veelgi rohkem välja toonud selle poole, mis usaldab elu. Ta ei ütle kunagi ei. Ükskõik kui hull mõte – ta on valmis kaasa tulema, kõhklusteta. Ma ei karda tema kõrval olla mina ise, ja ma tean, et see on väga haruldane! Praegu on minu elu kõige huvitavam aeg ja viimane, ühine aasta on olnud kõige pöörasem aasta.

Teet: No kaine pilguga vaadates me oleme ikka natuke lollid. Täiskasvanud niimoodi ei käitu.

Kristel: No ikka täiega lollid! Näiteks sõidutan Teetu koju ja küsin nii muuseas, et äkki läheks kahe päeva pärast Londonisse. Teet ütleb: muidugi!

Teet: Aga kuidas ma saaksin teisiti vastata? Kristel oli äsja saanud kutse, et tema kollektsioon on valitud finaali, ning viie päeva pärast tuleb sõita oma loomingut Londonisse tutvustama. See on ju võimalus, mida peab kasutama!

Kristel: Mul oli hea kõhutunne, ehkki kartsin, kas ma ikka viimasest voorust läbi saan. Seda konkurentsi, mis moemaailmas valitseb, ei kujuta kõrvalt ette ka! Aga läksin ja võitsin. Me oleme kõik etendused läbi käinud kahekesi koos, see pole isegi küsimus! Meil on isegi oma nali – kutsume teda «teine disainer». See nali sai alguse Ukrainas, Kiievi moenädalal.

Inimesed imestavad tihti, kust ma leian oma uskumatud motiivid ja iroonilised sõnumid laval. Aga see on üks-ühele minu enda elu! Mu elu ongi sama kirev, pöörane ja ootamatusi täis nagu mu looming.

Teine disainer – millest selline tiitel?

Teet: Ma lihtsalt olen igal pool juures ja abiks. Aitasin parasjagu modelle riidesse, kui Kristel pidi pärast etendust jooksma lavale kummardama. Siis korraga jookseb lava taha paanikas lavamänedžer ja kisab: kus on teine disainer? Kus on teine disainer? Nii see külge jäi. Aga kuna meie koostöö on nii tihe ja orgaaniline, on see tavaline, et osa asju seletatakse mulle, kõik suhtuvad nagu oma inimesse.

Kristel: Mulle väga meeldib Teetu teiseks disaineriks kutsuda. Sest kuigi ta ei koo, on Teet alati mu kõrval, tal on reaalne osalus kõiges, mida loon! Ma ei saaks olla kunstnik ilma temata. Moraalne tugi, partner, inspiratsiooniallikas, elukaaslane – kõik ideed käivad läbi Teedu, tema on esimene, kes neist kuuleb ning kellelt ma nõu küsin – täiega asjas sees.

Nii et elukaaslasel on oluline roll ka loomingus?

Kristel: Ma ei kujutaks ettegi, et teen seda lugu ilma temata! Teet on minu elukutseline muusa – eelmine Kuldnõela kollektsioon oli puhtalt temast inspireeritud.

Teet: Mul tuli pisar silma, kui etenduse finaali nägin. Kõrvalseisjale oli see lihtsalt pöörase fantaasia ja värvide tulevärk, kuid meie jaoks oli igal motiivil tähendus. Kui lavale tuli pruut, kes andis oma südame šerifile, oli see nagu armastusavaldus. Ja kui Kristel kujutab südant, siis pole see niisugune tavaline nunnu motiiv, ei! See on ikka naturalistlik kootud süda, arteritega! Minu hüüdnimi meie sõpruskonnas oli šerif, mul olid sellised naljakad šerifi prillid, nii see külge jäi.

Kristel: Inimesed imestavad tihti, kust ma leian oma uskumatud motiivid ja iroonilised sõnumid laval. Aga see on üks-ühele minu enda elu! Mu elu ongi sama kirev, pöörane ja ootamatusi täis nagu mu looming, see ei ole paljude meelest kindlasti normaalne elu, aga meile sobib. Ka need probleemid, millega ma ise võitlen või millest ma aru ei saa. Ka ühiskonnakriitika on läbi isikliku tunnetuse. Moekunst on minu viis seda keerulist puslet nimega elu lahti haruta ja jälle kokku panna.

Kõlab küll nagu ideaalne loovtiim. Kuidas te tuttavaks saite?

Teet: Nii nagu ikka – ühiste sõprade kaudu. Me pole kumbki sellised, kes läheks võhivõõraga kontakti looma. Nagu ikka Eestis, kõik on omavahel läbi põimunud – Kristeli õemees mängib samamoodi plaate nagu mina, samadel pidudel oleme mänginud. Olin Kristelist kui nähtusest ammuilma kuulnud, sest olgem ausad, ta on nii eriline, et temast on palju rääkida! Hakkas huvitama, kes ta selline on. Ma ise olen ameti poolest kokk, kirg on plaate mängida ja nüüd veel teine disainer. Päris mitmekülgne.

Kristel: Minu õe Karini mees ja Teet on parimad sõbrad. Teedul on hästi armas suur perekond, kaks õde ja vend. Nii hästi saavad läbi! Meil on alati olnud sama sõpruskond. Esimest korda nägime ajal, kui olin veel eelmise elukaaslasega koos.

Teet: Esimest korda hakkasime suhtlema pärast Tallinn Fashion Weeki. See oli väga tähenduslik kohtumine! Muutis täielikult elu.

Kristel: Kõik läks kuidagi õigeks. Aga ma täitsa tunnistan, et me oleme natuke Peeter Paani põlvkond, kes ei taha ülearu vastutust võtta. Tahaks kõik hullused elus ära teha, siis alles lapsed saada.

Teet: Aga me mõlemad tahame palju lapsi. Kõige parem oleks kaks poissi ja kaks tüdrukut. Vähemalt.

Kristel: Praegu on meil ainult kass Moso. Seto keeles tähendab see musu. Väga arukas kass, kes armastab kududa ja sööb kõike. Ta on meil vabatahtlik vegan, konservi ei taha, närib parem banaani. Ma kahtlustan, et kassipoja eas andis vanaisa koer Muki talle elutarga soovituse – ära pirtsuta, kõik, mis söödav, tuleb ära süüa! Tegime talle lausa eraldi Instagrami konto – moso eats.

Teet: Moso on pärit Piusa lähistelt, kus mu vanaema ja vanaisa elasid. Nii et tal peabki seto nimi olema.

Kristel: Ehkki ta on ilmselt lätlane, kuna tal on iga käpa otsas kuus varvast. Metskassi tõugu vist.

Tegelikult on teie siirus väga haruldane, lihtsam ja turvalisem oleks inimesena ju loomingu taha peitu minna?

Kristel (muretult): Mu töö on mu elu ja elu on töö, ma ei näe mingit põhjust piiri tõmmata. Isegi mu Instagramis on töö ja eraelu segi. Võib-olla nii ei tohiks, aga ma ei saa aru, miks. Palju huvitavam on ju piiluda disaineri mõttemaailma, mitte vaadata vaid professionaalset fassaadi ja tuima turundust.

Paljud tuntud inimesed ei tegelegi oma Instagramiga ise, seda haldavad turundajad. Mulle ei meeldi see kõike ära kasutav ja rahaks tegev maailm, eelistan, et kõik on päris.

Ma olen päris inimene, ma ei karda ehtne olla ja oma elu jagada. Arvan, et elu on palju huvitavam, inspireerivam ja mahlasem, kui sa oled ise päriselt see, mida teed. Ka oma kodulehe ehitasin täiesti ise üles ning toimetan seal ise. Facebooki puhul aga hakkab sealne äriline surve mind juba ahistama, igasugune boost’imine on minu põhimõtete vastu. Kui idee on hea, siis levib see ise, kõnetab inimesi ja jõuab nende kaudu järgmisteni. Ma pean seda loomingu puhul kõige ausamaks.

Kristel Kuslapuu. Foto: Konstantin Sednev

Praegu oled moetalendina juba maailmas särinat tekitanud. Aga kust see kõik alguse sai, miks sa üleüldse kuduma hakkasid?

Kristel: Kolmeaastasena hakkasin pihta. Eeskuju oli ju olemas – mu ema on elukutseline käsitööline, tema kõrval hakkasin varrastega katsetama. Naljakas on see, et mu ema on pigem heegeldaja, aga mulle sobis just kudumine, selles tundsin kohe ära oma eneseväljenduseks sobiva keele. Kui olin vaid 16, ütles üks meister, et oo, sa kood paremini kui mina!

Mu ema on minusse alati uskunud, vahest põhjuseta ja ehk liigagi palju. Ta on samasugune impulsiivne inimene nagu minagi.

Kaks vanemat õde valisid aga hoopis erinevad elualad, üks on inglise filoloog ja teine hambaarst. Nad on kõige intelligentsemad inimesed, keda ma tean! Loominguline pisik on neis ka sees, kuid ratsionaalsem pool jäi peale. Peab ikka olema kindel sissetulek ja leib laual. Minuga läks aga, nagu näha, vastupidi!

Kas vabal loovhingel on raske majanduslikult toime tulla?

Kristel: Alati on võimalik kuidagi hakkama saada! Oleme avastanud, et sageli oledki leidlikum, kui sul raha ei ole, elukogemused on huvitavamad. Sa pead lahenduse leidma, see paneb mõtte rohkem käima. Kui on kogu aeg raha, muudab see isegi laisaks.

Teet: Ma toon ühe näite. Kui ma kodus süüa teen, tulevad alati palju huvitavamad ja ägedamad road välja, kui mul on vähe asju käepärast. Siis sa lihtsalt pead katsetama ja loomingulisust rakendama.

Kristel: No näed! Mul on fantastiliselt vedanud igas mõttes. Teet on kokk. Iga hommik saab hommikusööki.

Teil on moodne pere, kus kodutööd pole kaugeltki vaid naise asi.

Kristel: Kas on siis veel selliseid peresid olemas? Meie teeme kõike nii, nagu meile sobib ja meeldib, aga ma usun, et umbes võrdselt.

Teet: Kui midagi on vaja teha, siis teed ära. Kunagi ei ole nii, et keegi käsutaks – hei, siin on segadus, sina pead koristama!  

Kristel: Ma arvan, et saaksin päris kurjaks, kui keegi korraldusi annaks. Samamoodi Teet.

Selles ongi asja võti – teisi aidates jõuad kusagile välja, väikeses omade ringis, näiteks siin Eestis, on mõttetu konkureerida.

Teie kursus Eesti Kunstiakadeemias tekitas kõneainet juba kooli ajal. Mis õpingute ajast meelde on jäänud?

Kristel: Meil oli hästi tugev kursus tõesti. Õppejõud samuti ütlesid, et teie olete see pauperiga lend, neid ei tule tihti. Mis mulle EKAs kõige rohkem meeldis, oli meie kambavaim, me toetasime ja innustasime üksteist meeletult. Kõik aitasid kaaslast, polnud mingit konkurentsivaimu. Selles ongi asja võti – teisi aidates jõuad kusagile välja, väikeses omade ringis, näiteks siin Eestis, on mõttetu konkureerida.

See oli ju äsja, alles eelmisel aastal lõpetasime, aga usun, et jääme kogu eluks parimateks sõpradeks. Üks mu kursuseõde õpib Antwerpeni moekoolis, kus on kateedrijuhatajaks mu suur iidol Walter von Berendonck. On veel kaks moetalenti, kelle käekiri mind vaimustab – Bernhard Willhelm ja Henrik Vibskov. Mind kõnetab julge, alternatiivne joon.

Üks meie tudeng oli itaallanna, kes tuli ajutiselt vahetusõpilaseks, aga jäigi meiega. Me käime tihedalt läbi, elame üksteisele kaasa, aitame reaalselt, hoiame pöialt. Rivaalitsemine võtab energia maha. Energia tuleb panna loomingusse, mitte killustada kõrvaliste asjade peale laiali.

Meil oli meeletu entusiasm tööd teha, tihti olime öösiti ka koolis. Samas olid meil oma peod, pargis istumised, usaldasime üksteisele kõike. Ma kogu südamest väärtustan seda kõike ja igatsen neid EKA moeaegu. Õpetajad olid kõik ägedad, Marit Ahvenale olen eriliselt tänulik! Hoian end kursis EKAs toimuvaga ja minu meelest lähevad projektid, milles tudengid osaleda saavad, aina põnevamaks! Võimalused on täiesti pöörased, ole vaid ise fänn ja tee!

Kuldnõelale on sind nomineeritud mitu korda, millise tunde selline tunnustus tekitab?

Oo, see on väga suur asi! Päris esimene kord ma lausa nutsin, kui sellest kuulsin. Ma ei oodanud sellist tunnustust ja see võttis ikka hingetuks.

Sel aastal aga tean ma ise, millise energia olen loomingusse pannud, miski pole kergelt tulnud, olen tohutult panustanud. Aga ikkagi on see imeline, et ka mu oma kodumaal märgatakse ja väärtustatakse seda, mida maailmas teen. See annab hoogu, motiveerib tegutsema, aitab tohutult palju edasi!

Kas sinu loomingut Eestis ka kusagilt osta saab?

Kristel: Jaa, mütse saab kindlasti! Näiteks NuNordikust, Talist, Tallinn Design House oleks ka huvitatud minu asjadest. Pean küll tunnistama, et sel talvel oli nõudlus nii suur, et ei jõudnud nii palju asju juurde viia, kui oleks tahtjaid olnud.

Teet: Kristelil on lihtsalt väga head asjad: mugavad, kvaliteetsed, hing sees. Aga eks inimesi hakkab asi kohe rohkem huvitama, kui nad on nime kusagil kuulnud või midagi autori töödest näinud. Siis see pole võõras asi, vaid tuttav juba.

Kristel: Minu meelest on kogukonnatunne meil siin Eestis täiesti tajutav ja reaalne! Imeline tunne oli, kui otsisin Hooandja kaudu toetust rahvusvahelise moeetenduse jaoks New Yorgis. Mina muidugi muretsesin, et appi, mis siis saab, kui raha ei tule kokku! Kuid inimesed tulid väga kiiresti kaasa, olen siiani liigutatud ja nii tänulik. See pole ju nii, et lihtsalt lähed, need summad on meeletud, millega seal osalemiseks tuli arvestada.

Seal on kõik väga uhke ja kõrgel tasemel korraldatud – pilvelõhkuja viimane korrus, sürreaalselt peen koht! Ma ei julgenud alguses seal põranda peal käiagi! Aga see oli suurepärane elukogemus ja õppetund, mis tegi palju moemaailma süsteeme ja loogikaid ühe hetkega selgeks.

Kuulus moefoto vorstiautoga pole sugugi lavastus, vaid kinni püütud hetk Kristeli ja Teedu pöörasest, seiklusrikkast elust. Foto: Johan Huimerind

Kuidas sa New Yorgi moenädalale jõudsid?

See on moesündmus, kuhu ilma kutseta ei pääse. Nende eksperdid olid minu loomingut tähele pannud Ukrainas ja jälginud selle levikut internetis. Nägid vist midagi originaalset, tundus huvitav ja saatsid mulle meili.

Mina muidugi ei suutnud seda uskuda – arvasin, et on mingi nali. Aga asjalik telefonikõne tuli kohe otsa ja siis jõudis kohale, et ongi päris, neil ongi tõsi taga! Hulk aega olin hämmingus, kas see on tõesti võimalik – lihtsalt teed midagi lahedat ja moeinimesed teises maailma otsas panevad seda tähele.

Kuidas sa Londoni moenädalale pääsesid?

Kristel: Võimalus teha seal oma presentatsioon oli konkursivõit. Juba see, et ma meeletult tihedast sõelast ja neljast voorust läbi tulin, oli mulle suur asi. Kui sain teada, et olen võitnud auväärse tiitli Ones to Watch, siis jälle nutsin. Mulle pakuti presentatsioonivõimalust, teised tegid catwalk show’d.

Teet: Kristel oli alguses nii närvis selle pärast – et miks just temal on teisiti! Aga tema loomingu ja isiksusega sobis see formaat palju paremini, sest tema kudumid tahavad süvenemist. Kui nad minutiga moelaval mööda tuhisevad, ei pruugi kõigest aru saada.

Kristel: Presentatsioon on uus lähenemisviis moe tutvustamiseks. Publik, kliendid ja stilistid saavad sind lähemalt tundma õppida. Eriti mõnus oli see, et keegi kohalolijaist ei teadnud, et mina olengi disainer, siis ma sulandusin vaikselt sinna sisse ja oli väga mõnus.

Kes soovisid suhelda, suunati ühekaupa minu juurde, see oli nii inimlik ja tšill. Ma olen introvertne natuur, mulle on raske, kui kõik lendavad korraga peale. Kõige peale oli mõeldud. Nad hoolivad disaineritest, mujal maailmas on ta kõige tähtsam inimene. Minu sõna maksis – see oli nii haruldane!

Teet: Ja Kristel kasutas oma sõna – saatis ühe modelli palja tagumikuga lavale. Too oli sellest üsna traumeeritud, aga läks ikkagi. Sama mudel tuleb ka Kuldnõela etenduses lavale, aga nüüd on meil juba leitud inimene, kes seda erilist rolli hoopis naudib.

Kristel: Jaa, tema on väga õnnelik selle üle, et saab seda kanda! Londonis oli raske hetk, sest mulle on tähtis, et inimene tunneks end minu riietes hästi. Selle kampsuni kontseptsioon eeldas alastust, see oli osa ideest. Ma ei hakka ju midagi muutma lihtsalt sellepärast, et modellile ei meeldi. Alati on keegi, kellele ei meeldi. Mis siis ideest järele jääks?

Teet: Mood on tohutu äri, aga Londonis ei tekkinud kordagi tunnet, et see on ainult äri. Seal oli asi kunsti väärtustamises. Pole nii, et teeme raha ja suva, mis loovinimesest endast saab.

Kristel: Presentatsioon on intiimne ja atmosfääriga asi. Meil oli oma kujundus, ShiShi lilled, valguskastid. Modellid lähevad lavale, lihtsalt tegutsevad seal, flirdivad fotograafidega, suhtlevad publikuga. Fotograaf saab paluda hoida just seda poosi, mida tal vaja. Minu jaoks hakkab klassikaline moe-show formaat juba iganema.

Teet: Londoni moeretk oli midagi hingele, igas mõttes eriline elamus. Meiega olid kaasas väga head sõbrad, kes käisid nii Londonis, New Yorgis kui ka Ukrainas.

Kristel: Nad on kaks rõõmsat paari, väga kerged inimesed, kellega on alati tore. Nii ülevas meeleolus kulgeme! Ukrainas pani üks meie heade sõprade paar endale lapse hakkama ja mina olen nüüd selle pisikese tüdruku vader. Moon on mulle väga kallis laps. New Yorki nemad seetõttu meiega ei jõudnudki, et ootasid last. Londonisse oli küll juba julge plaan tulla, kuid Moon oli liiga väike veel. Ja kui tugev nimi talle valiti – eesti keeles on see lill, aga inglise keeles kuu. Millelgi pole vaid üks tähendus, alati on neid mitu.

Ma koon iga päev! Ärkan hommikul ja võin vabalt õhtuni välja kududa. Kollektsiooni valmimise ajal ka 16 tundi jutti ja rohkemgi! Mul peab olema oma loominguga otsene side.

Miks just Ukraina, kuidas sa sinna maandusid?

Kristel: Mind taas kutsuti, Fashion Avant kontakteerus minuga. Fashion Scout oli oma lemmikutena välja valinud rühma Eesti moeloojaid. Näiteks oli seal koos minuga Triinu Pungits, kes teeb väga põnevaid asju. Ukrainas meeldis mulle väga, sest moenädal oli väga raju!

Teet: Ukraina meenutab veidike meie 90ndaid, ainult pane kõvasti karusnahku juurde. Seal on veel mingi rikkumatu moevaimustus inimestes alles ja hetke poliitiline olukord soodustab moekunstihuvi. Inimesed vajavad seda fantaasialendu, võimalust reaalsusest millegi ilusa juurde põgeneda.

Kristel: Lisaks sellele, et mood on kõikjal esiplaanil, on neil väga arenenud peokultuur, lahe salajane underground. Ida-Euroopa ongi praegu luubi all – seal toimub väga põnevaid asju.

Mind on moenädalale veel kutsutud, aga praegu on nii palju muid väljakutseid käsil, et ei jõua minna. Kutseid tuleb palju, aga kõik ei ole rahaliselt ega ajaliselt võimalik. Üks moenädal korraga.

Praegu keskendun võimalusele viia oma erikollektsioon ühte Londoni legendaarsesse moekaubamajja, kus on valikus Alexander McQueen ja teised maailmanimed. Läbirääkimised alles käivad. See on kindlasti platvorm, kust viia oma looming laia maailma.

Teet: Kollektsioon oli Londonis stilistidele moeseeriates kasutamiseks ja jõuab moemeediasse üle terve maailma. Meie esimene kuulus fänn oli üks räppar, kelle muusikavideos on kesksel kohal nüüd Kristeli kampsun. Eesti räpiskeene tegijaid tahaks küll ka väga kiita, nad kohe oskavad! Kes näeb, tunneb selle otsekohe ära.

Kui palju kudumidisainer ise koob, et oma ideedele kuju anda?

Kristel: Ma koon iga päev! Ärkan hommikul ja võin vabalt õhtuni välja kududa. Kollektsiooni valmimise ajal ka 16 tundi jutti ja rohkemgi! Mul peab olema oma loominguga otsene side – mul on väga raske anda oma idee kellelegi teisele teostamiseks.

Teet: Londoni kollektsiooni tehes töötas ta täiega üle, ta randmed andsid juba nii tunda. Seda põlemist on kõrvalt vahel valus vaadata, aga ma saan aru, et tal on vaja seda ise teha.

Kristel: Ma mõistan, et pean sellest barjäärist üle saama, sest ma ei suuda juba ammu nii palju kududa, kui minu loomingu vastu huvi on. Praegu tunnen sageli, et ei tahakski väga müüa – nad on mulle nii kallid, ma panen sinna oma hinge, aja ja käsitöö. Kõrvalseisjal on muidugi raske mõista, miks käsitöö õiglane hind nii kõrge on.

Kui kõrge siis?

Kristel: Alla 300 euro ma ei saa oma kampsunit müüa. Seal on palju tegureid – ajakulu, mis lõngasid ma kasutasin, sada asja mängib rolli. Ja see on ainulaadne asi. Inimesed saavad aru asja väärtusest. See pole lihtsalt kampsun, vaid kunstiteos.

Kui asjad jõuavad poodi, tuleb juurdehindlus lisaks ja need on päris krõbedad summad, aga kirglikud moefännid on valmis maksma, et midagi ainulaadset saada. Moemaailmas on nooruslik, mässumeelne luksus just see, millest puudus on, traditsioonidega kõrgmoemajad seda nišši ei täida.

Teet: Olen ammu mõelnud, et Jaapan oleks Kristelile päris hea sihtkoht. Ma usun, et seal leiaks ta kiiresti fänne.

Kristel: Ma arvan ise sedasama. Küllap viib elu mind ühel päeval sinna. Meil on sageli nii – mõtled midagi, usud sellesse ja asjad hakkavadki juhtuma.

Olime just Teeduga New Yorgis, tõmbasime hinge ja küsisin – no kuhu edasi? Londonisse muidugi, vastas tema. Siis oli see vaid idee, pool aastat hiljem olemegi seal ja moeäris sees. Tuleb julgeda unistada, hoida oma aknad ja uksed lahti. Usaldada ja riskida. Inimesed ise blokeerivad oma unistused ära ja seda on nii kurb näha. Sest unistused täituvad!

Teet: Inimloomuses on ju mugavustsoon, sa tahad olla seal, kus on hea. Kus on tuttav. Sa ei julge minna ja hüpata tundmatusse, aga iga unistus on ju tundmatus.

Kristel: Minus puudub see mugavustsooni otsimine, mul on huvitavam teisel pool. Ilma julguseta unistada ei jõua mitte kuhugi.

Teet Sinisaar ja Kristel Kuslapuu on liitlased nii elus kui loomignulisel rindel. «Ta on mu elukutseline muusa!» teatab Kristel. «Teine disainer,» lisab Teet naljaga pooleks. Foto: Konstantin Sednev

Olete uskumatult ühel lainel, kuidas see teil õnnestub?

Kristel: See on tõsi. Teeduga ma ei vaidle.

Teet: Mina vaidlen!

Kristel: Vaidlen vastu! (Naeravad.) Me ei jagele ega tülitse kunagi – see on loominguline mõttevahetus, me arutame asju. Ja välja tuleb väga huvitav sümbioos. Teet on just see inimene, kes mind tiivustab – ta ei hoia mind mitte kunagi tagasi, vaid tõukab isegi veel tagant! Ma olen täiesti kreisi tüüp, mind pole võimalik kusagil kastis kinni hoida. Ma tean seda vahet – just olin eelmises suhtes, kus mind üritati kuidagi raamidesse suruda. Läksin lahku, sõitsin Stockholmi õppima, see oli meeletu murrangute aeg, kus mul kadus korraga kogu taustsüsteem. Raske oli. Kuid viimaks avastasin endast tohutu vabaduse, mida ma muidu ei oleks võib-olla kunagi leidnud. Olin täiesti üksinda, täiesti võõras linnas, sain teha kõike, mida tahtsin!

Teet: Kogu Kristeli elu on tegelikult tema loomingus nähtav. Tema kuulus empty-kirjaga pusa märgib just seda aega. Lihtne asi, aga kuna ta pani sellesse nii võimsa emotsionaalse laengu, on selle järele tänaseni suur nõudlus. Inimesed tunnevad asjad ära, sa ei saa petta, kui sa ei ole päris. Kristel on nii päris, kui üldse on võimalik olla! Kuna ta on nii siiras ja ütleb kõike otse, on temaga hea koos olla – ei teki mingit distantsi ega pingeid.

Kristel: Ma kirjutan kakssada protsenti alla kõigele, mis Teet ütleb. Olen nii tänulik, et minu kõrval on selline inimene! Ma armastan ennast jõuliselt väljendada. Loomingus on minu esteetikakeeleks samuti erksad värvid, selged sõnumid. Olen aru saanud, kes ma olen ja mille pärast ma loon.

Loodan tulevikus laiendada oma tiimi ja panna püsti veel vingemaid show’sid. Aga peamine on lõbutseda ja siiralt nautida kõike, mida moe vallas teen.

Kristel Kuslapuu. Foto: Konstantin Sednev

Kristel Kuslapuu, rahvusvaheliselt tunnustatud moelooja

2018 nomineeritud mainekaimale moeauhinnale Kuldnõel, Ones to Watch autasu võitja
Varasemad nominatsioonid: Hõbenõel (2011), Kuldnõel (2015)
2008 ja 2009 SuperNoova moekonkursi Grand Prix ja võimalus töötada internina Gianfranco Ferré moemajas Milanos
2011, 2013, 2015, 2016 osales neli korda autorikollektsiooniga Tallinna moenädalal
2009 ja 2011 osales moeetendusel Bridge of Fashion (Usedom, Germany)
2010 Fashion Injectioni moekonkursi võitja (Leedu)
2011 autorikollektsioon Riia moenädalal
2011 autorikollektsioon Fashion Infection (Leedu)
2014 International Fashion Showcase 2014 of London Fashion Week esitles Kristeli loomingut
2015 Kursusenäitus «Etnew»
2015 ERKI moeshow võitja
2015 moeetendus Örjan Anderssonsi poes Stockholmis
2017 autorikollektsioon Kiievi moenädalal 
2017 autorikollektsioon New Yorgi moenädalal (Oxford Fashion Studio)
Tema loomingut on tutvustanud ajakirjad Odalisque, Boy, ONE ning kõik moeteemadega tegelevad väljaanded Eestis
2013–2017 Eesti Kunstiakadeemia, moedisain
2016 intern Ann-Sofie Backi stuudios
2015–2016 Konstfack, Stockholm, tekstiiliosakond
2010–2012 Tallinna tööstushariduskeskus, rätsepa eriala
2010 lõpetas Vanalinna hariduskolleegiumi
Omanimelist kudumikollektsiooni kavandab viimased kümme aastat, nüüd on esindatud ka rahvusvahelisel turul
Elukutseline muusa ja kaasa Teet Sinisaar, kass Moso

Anne Vetik Foto: Erakogu

Loovhääl, mida Eesti vajab

Anne Vetik, kunstiekspert

Kristel Kuslapuu on erakordselt vaba eneseväljendusega disainer. Just sellist ülevoolavust Eesti loominguline hääl vajab! Üldiselt valitseb siin ju vaoshoitud, välismaa mustreid kordav esteetika. Kuslapuu on aga täiesti ainulaadne! Ta seob kokku värvikat modernset moodi ning ajakohaseid ideoloogilisi sõnumeid, toimides enda kunstnikepõlvkonnas omamoodi ruuporina – ta ütleb välja seda, millest teised rääkida ei raatsi ega oska. Lisaks on tema tööd ülimalt kantavad ning vaatamata ekstsentrilisusele on neid võimalik ette kujutada iga maitseka ja julge riietuja garderoobi osana.