Muusikamüsteerium: kuidas saab tähekesest A-klassi staar?

Sandra Sersant on märkamist väärt – särtsakas karakter, 181,5 cm pikkust ja aasta mänadžeri nominatsioon. Ta jääb silma ja meelde täpselt samamoodi nagu tema tööd. Foto: Eero Vabamägi

Sandra Sersant on kahtlemata Eesti silmapaistvamaid muusikamänedžere. Tema artist Liis Lemsalu tunnistati hiljuti naiste hulgas Eesti parimaks ja Liisi album «+1» parimaks popalbumiks – ning see pole kaugeltki juhuslik vedamine, vaid selge töövõit ja saavutus.

Sandra ise on samuti märkamist väärt – särtsakas karakter, 181,5 cm pikkust ja aasta mänadžeri nominatsioon. Ta jääb silma ja meelde samamoodi nagu tema tööd. Lõunatame Sandraga tema venna vastavatud hubases restoranis Anno ning arutleme, kuidas see ikkagi nii on, et üks täheke homme kustub, teine aga lööb just täistuledes särama.

Kellele kasvavad tiivad?

«Väga suureks tähetee sillutajaks on meil kindlasti sellised telesaated nagu «Eesti otsib superstaari», «Eesti laul» ja näosaade,» nendib Sandra. «Teine oluline tegur on tõelise hittloo olemasolu. Ühe päriselt tugeva hitiga võib korda saata üllatavalt palju, ja targalt tegutsedes kestab see hiilgeaeg piisavalt pikalt. Kuid siis on tihedas konkurentsis püsima jäämiseks või seal esile tõusmiseks – kui sa just mõnest saatest üle-eestilist tuntust kogunud pole – minu arvates tarvis story’t ehk midagi ainulaadset, mille pärast sa kuulajale meelde jääd. Ja muidugi tugisüsteemi, mis artisti tiibu kasvatada aitab ja kukkuda ei lase. Kui kõik need tegurid kokku panna, siis ongi ju staarivalem sõnastatud.»

Sandra Sersant ja Liis Lemsalu viimatisel EMA galal, kus pandi tasku nii Eesti parima naisartisti tiitel kui parima popalbumi autasu. Foto: Eero Vabamägi

Sandra sõnul peab selleks, et eristuda, olema julgust olla teistmoodi. «Siin on hea näide minu teine artist, alternatiivse elektroonilise muusika duo Rainer Ild. Nende pead lausa kubisevad heas mõttes hulludest ja veel hullematest ideedest! Ma olen uhke selle üle, kuidas nad panustavad loomingusse ja selle edastamisse. Tõelise tähe tunnedki ära selle järgi, et sisemine säde tuleb tema enese seest, mitte väljast abijõududelt. Selline artist soovib ise südamega kaasa teha, mitte olla lihtsalt nukk või esindusnägu, oodates, et tuleks keegi ja teeks ta valmis.»

Ülemäärast eneseusku kogenud mänedžer aga miinuseks ei pea. «Pigem ole veidi üle võlli, kui et sind ei ole üldse näha – siis sa ei jõuagi kuhugi, ei jää kellelegi silma. Kui sul on võimalus rääkida, siis kasuta see ära! Julgust, eneseusku ja võitlusvaimu võiks rohkem olla, ilma selleta laval lihtsalt ei saa.»

Publik on viimaste aastatega avastanud Liis Lemsalus palju enamat kui lihtsalt imeilusa noore naise. «Mul on hästi hea meel, et inimesed on ka sisule pihta saanud – Liis kirjutab ise laulusõnu, on lugude loomeprotsessis osaline, tal on ka väga hea kunstiline stiilitunnetus ja sellest tulenevalt tihti kindel nägemus, kuidas mõnd pildikeelt lahendada,» räägib Sandra.

Niisiis on suur vahe, kas keegi paneb sulle lood, stilistika ja teksti ette ja ütleb, mida teha, või sa ise osaled aktiivselt protsessis ning lood oma lugu. Publiku võib lühikest aega ära petta, aga õige pea õpivad nad ilusa fassaadi taga nägema inimest ennast. Tõeline artist ei saa laval kehastada kedagi teist.

Mis on see salapärane X-faktor?

Muusikamänadžer on lahkesti valmis aitame salapärast X-faktorit lahti muukida, kuid autelu käigus jõuame siiski tõdemuseni, et originaalsusel on liiga palju eri nägusid, et ühte toimivat valemit leida. «Seda ei saa kunagi ära seletada, mis see on. Lihtsalt näed, et on! Ja kui ei ole seda sädet, siis polegi midagi. Väga tähtis on, et asi oleks päris. Liisi edus on väga suur roll selles, et ta on siiras. Ta ei mängi kunagi rolli, vaid on loomulik ja täpselt see, kes ta on. Kui sa ei teeskle, saad sa laval olla eriliselt vaba, sellega võidab inimesed alati enda poole.