Suur Arteri intervjuu! Margus Prangel: «Naistest polegi võimalik aru saada!»

«Tänapäevane maailm on ohtlik paik,» ütleb näitleja Margus Prangel laval iseennast kehastades. «Väga ohtlik, kui oled mees, ja väga-väga ohtlik, kui oled abielumees!» Nii mõnegi vaataja jaoks etendab ta praegu naiste ja meeste suhete lahtimuukimise guru. Vähemalt paistab nii tema rollide põhjal – meespeaosa eneseotsingufilmis «Portugal» ja komöödias «Mehed». Mõlemad lood keerlevad ümber meeste, naiste, suhete ja neis tekkivate umbsõlmede.

«Ükski roll minu elus ei ole juhuslik,» möönab näitleja hüpnootilisel bassihäälel. «Täpselt samad teemad, millega ma tegelen omaenese elus, on üleval ka kinos ja teatris.» Kui Margusega aga lähemalt tuttavaks saada, tuleb päevavalgele palju tähendusrikkamaid tahke, millel huumor on vaid pinnavirvendus. Ja suhetest kõneldes avab vaimsete huvidega mees täiesti ootamatu vaatenurga.

Kas eneseotsingud on lihtsalt teema, mis praegu moes? Marguse sõnul on see ainus, millega inimene pärast neljakümnendat eluaastat pühendunult tegelema peaks. Olles läbi elanud erinevaid aegu on mees jõudnud sammhaaval punkti, kus ta ei karda asju otse öelda. Samas ta ei mõista kedagi hukka ega pretendeeri õpetajaks olemisele. «Minu asi pole hinnanguid anda. Igaühel on vabadus mõelda ja teha nii, nagu ta soovib. Ma olen näitleja – ma näitan. Teatris ja kinos saab terve elu korraga lavale panna ja asju selgemalt näidata.»

Sinu värske film «Portugal» on vaatajale paras pähkel. Igaüks näeb seal täiesti erinevat lugu. Millest see film sinu jaoks räägib?

«Portugal» on irooniline otsingufilm, igas mõttes. See jutustab keskikka jõudnud naise ja mehe otsingutest ja igatsusest, et elus oleks veel midagi. Sa ei ole nõus joont alla tõmbama, vaid hakkad uusi uksi avama ja uusi teid otsima. See sõnum pole tegelikult peidetud, vaid antakse edasi nii filmikeele kaudu kui ka otsesõnu. Sümbolistlikult minu tegelaskuju käib ja kolistab uksi, ta ei saa aru, milles asi on. Aga sama sisu antakse edasi tegelaskuju teksti kaudu, tuleb lihtsalt märgata. See on film, mis kõlab igas tünnis vastu erinevalt – järelikult sel on sisu.

Oled ise täpselt samas eluhetkes nagu filmi-mina – kas see otsingute ja igatsuse tunne, et midagi on veel, on sulle isiklikult tuttav?

Muidugi. Ma sain tõtt-öelda umbes kümme aastat tagasi aru, et kõik rollid, mida ma teen – nii teatris, teles kui ka filmis – tegelevadki põhimõtteliselt alati täpselt samade asjadega, millega ma ise tegelen.