Normaalne Norman selgitab: miks mees ei taha lapsi ega taskuraha anda?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Tere, naised! Mina olengi keskmine Eesti mees. 35-aastane, töötan juhtival kohal ehitussektoris, spordi-, õlle-, ja kitarrimänguhuviline. Näinud olen kõike ja vastan teie küsimustele! Keskiga juba terendab, aga lapsed ikka tegemata? Rikkurist kallim ei taha sulle taskuraha anda? Palun väga, selleks ma siin olengi!

Ma olen kolmekümnendates ja tahaks väga last. Kõigil mu sõbrannadel on juba perekonnad, aga mina elan ikka veel üksi. Mul on küll kallim, aga tema töötab välismaal ja me näeme väga harva. Kui ütlen talle, et peaksime ikkagi hakkama tõsisemalt beebide peale mõtlema, lõppeb see alati tüliga. Miks see nii on?

See on nii sellepärast, et tema sinuga lapsi ei taha. Ta ilmselt ei taha sinuga üldse midagi peale hea sooja ja pehme peaaluse juhuks, kui jälle kodumaale tuleb. Karm värk, aga nii on.

Las ma paljastan sulle meeste kohta: nad on üpriski meelekindlad. Kui nad midagi tahavad, siis nad teevad nii, et selle saavad. Kui ma oma esimest autot ostsin, käisin öösel pärast päris tööd ladu valvamas, et raha kokku kraapida. Kui ma oma esimese kitarri ostsin, tinistasin villis näppudega lõunapausil parklas, et akordid selgeks saada. Kui ma oma praegust naist kohtasin, aga tema telefoninumbrit kohe ei skoorinud, helistasin iga päev ta sekretärile ja pinnisin infot, et kust täna võiks inimest «juhuslikult» kohata.

Sinu tüüp aga broneeris su ära, pani ootele ja tõmbas ise riigist uttu. Okei, ma saaks aru, kui see oleks osa mingist suurest plaanist, kui ta rühmaks Helsinkis, et teie ühise kodu sissemaksu teenida. Aga siis ta ütleks seda, ta teeks kindlaid ja konkreetseid plaane. Praegu ta on lihtsalt suur emm ja ei viitsi sulle öelda, et mingit varase keskea pereplaneerimispaanikat tema kaasa teha ei tee. Nii et jäta see tross maha ja vaata endale midagi uut.

Ja kui sa tõesti tahad seda last, siis tee nagu mehed, mine läbi telliskiviseina. Sa võid üksi ka last kasvatada ning kokkuvõttes ongi vähem sokke pesta ja vähem vingumist magamata ööde üle kuulata. Vabandused on ainult neile, kes tegelikult nagunii huvitatud pole.

Mees teenib minust palju rohkem, aga laseb mul ikkagi ainult enda palga peal vireleda. Me ei ela koos ja minu korter on rõvedas paneelikas. Temal on aga suur maja äärelinnas ja kapp head-paremat täis. Proovin ta juures alati kõhu täis süüa, sest kodus keedan ainult riisi. Mis tal viga on, et ta mind ei aita?

No ma ei tea, kust alustada. Ma ka vihkan liiga rikkaid inimesi, selles mõttes on tal palju asju viga. Ja mulle võiks ta ka natuke taskuraha anda, kui juba varade ümberjagamiseks läks…

Mulle tundub su jutust praegu, et sind huvitab palju rohkem kogu see materiaalne värk. Noh, et kui peaks näiteks kokkukolimiseks minema, siis kas sa tahad seda ainult hüvede pärast? Et tema pool on telekas paremad kanalid ja saab kahe suupoolega lõhesaia matsutada? Või on ta ise ka mõnus ja nunnu ja sa ei suuda kohe kuidagi ilma temata enam ühtegi päeva veeta?

Mõnes mõttes on kõik suhted ikkagi vahetuskaup. Mina annan sulle midagi ja sina saad vastu. Ma ikka eelistan, kui antakse tundeid, seksi, sõprust, koosolemist, pannkooke voodis ja muud sellist imalat värki. Kui aga hakatakse arvutama maisemates mõistetes, siis ma küsiks, et mis sa selle raha ja elu eest pakud, mida temalt loodad saada? Oled talle ontlik trofeenaine, alati kaunis ja kuulekas? Rühmad ta naudinguks voodis ja köögis? Viid ise prügi välja ja ei mölise, kui ta sõpradega õlut juua tahab?

Kui nii, siis ole mees ja paku talle diil välja. Kallis, kas ma võin oma urtsikust sinu villasse kolida, kui ma luban, et sulle üldse pinda ei käi ja su vabandust ei piira? Ütle umbes nii ja vaata, mis tüüp vastab. Ma kardan lihtsalt, et tema jaoks pole sellel praegusel olukorral midagi viga, ta saab mõlemast maailmast parima, nii et tulla võib ka viisakas «Ei, aitäh». Aga proovima peab, muidu haljale oksale ei jõua.