Ella Põder-Roht-Stukis võitles end Vanemuise primadonnaks suure skandaaliga

Ella Põder Foto: Fotis

Ühe tüdruku eluunistuseks oli saada primadonnaks. Ja seejärel lavastajaks. Ta viiski selle unistuse ellu, kuigi sellest tõusis üks suuremaid skandaale Vanemuise teatri ajaloos.

Kaks Ellat Peterburis

Suigust pärinev Märt Põder abiellus Sindi kalevivabrikus töötades Anna Kruusmanniga. Seal sündis 19. juulil 1891. aastal neil ka tütar Ella-Therese. Märt Põder töötas möldrina mitmes Võrumaa veskis kuni lõpuks nende koduks sai Hutita veski poole kilomeetri kaugusel Linnamäe mõisast. Selleks ajaks oli neil sündinud veel kaks tütart – Leida ja Mahta. 1916. aastast peeti Mustjärve talu Heisri külas samanimelise järve kaldal.

Kui Ella Põder 1912. aastal oli lõpetanud Tartus Puškini tütarlastegümnaasiumi, läks ta edasi õppima Peterburi. Neiu käis kõrgematel keeltekursustel ning rööbiti sellega töötas ka laulu alal. Peterburi konservatooriumis olid tema õpetajateks A. Maikov ja kuulus Soome ooperilaulja Alma Fohström.

Eestlastest kogukond oli Peterburis suur, omavahel käidi tihedalt läbi. Samal ajal viibisid seal Ella tuttavad õed-vennad Ellerid, naaberkülast Karaskist pärit lapsepõlvesõber Richard Roht, vennad Julius ja Oskar Rogerid ja paljud teised. Aleksander Elleriga oli Ellal tekkinud sümpaatia, nii et neid paariks pidama hakati. Aks, nagu Ella teda hüüdis, oli Tartu vürtspoodniku poeg, kes mängis hästi tšellot ja laulis. Ta õppis kaubandus-tööstusinstituudis, sest lapsepõlves põetud kurguhaigus ei lasknud tal laulmisega tõsisemalt tegeleda. Mänguasjapoodnikust onu Gustavi eeskujul aga voolis noormees hasartselt igasuguseid kujukesi. Aks tegi tüdruku tuttavaks Ella Ilbakuga, tuues noore tantsimist õppida ihkava tütarlapse ühel 1914. aasta sügisõhtul oma sõbratarile külla. Ilbak on meenutanud seda kohtumist: «Me jäime kahekesi ja esimesest hetkest oli omane see ilus, armas ja vaimukas tüdruk.»

Ella Ilbak, portree, ETMM _ 8840 Fk 59795/r, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Foto: Fotis

Ella keetis teed, kuulas ära Ilbaku rabeda seletuse ja ütles lühidalt: «Nüüd kõneleme, kuidas me kahepeale asjad korda saame. Esimeseks tuleb meil tuba otsida, kus kahekesi elama mahume, ja kõik muu hargneb iseenesest tasapisi.» Kahest Ellast said lähedased sõbrannad. Tuba leiti ühe kena Soome noorpaari juures Staro-Nevskil. Kumbki keskendus oma õpingutele, koos elati seltskondlikku elu.

Koos Visnapuuga kirjanikukuulsust koguma hakanud Richard Roht oli Peterburis astunud lipnike kooli. Pagunite ja toreda mõõgaga võis edev noormees uhkeldada nüüd pealinna restoranides Põdra ja Ilbaku ees. Vennad Rogerid viisid tüdrukuid Eesti seltsi pidudele. Rogerid olid südamlikud, huumoriküllased poisid, kellega sai alati palju nalja, kui kokku juhtuti.

Aleksander Eller käis sageli külas ja nad laulsid Ellaga palju duette. Umbes paar nädalat enne jõulu oli noormees end ära külmetanud ja köhis tugevalt. Arst tuli kohe ja keelas igasuguse haige liigutamise. Ella oli jõuluks koju Võrumaale sõitmas ja sõitiski, jättes Ilbaku ravijaks. See oli päris hädas, sest haigus venis pikale.

Ühe väga ereda mälestusena jäi Ilbakule meelde piinlik seik, kui nad noorte ja rumalatena ära sõid soomlastest pererahva kuremarjakisselli. Nimelt avastasid nad ühel pühapäeval köögilaualt perenaise keedetud kissellipoti, millelt Elli Põder enam silmi lahti ei saanud: «Just nagu kodus!» Ilbak oli siis kapist taldrikud võtnud ja neile mõlemale serveerinud. Kissell tegi nende meeled koduigatsusest nii hardaks, et nad juttu siristades arugi ei saanud, kui tirin tühi oli. Õhtul, kui pererahvas koju tuli, katsusid tüdrukud oma toas hiirvaikselt teki all olla ega julgenud hingatagi. Ilbak meenutas: «Kui rumal on noor inimene! See asi hirmutas meid hulk aega – aga seda julgust ei olnud, et osta majaprouale karp šokolaadi ja see kurb-naljakas asi ära seletada.»

Sõja edenedes oli Peterburis väga raske tuba leida, põgenikke oli linn täis. Siis tuli Rasputini mõrv, streigid, revolutsioon. Tsaar loobus troonist. Oli aeg lõpetada õpingud ja koju tagasi pöörduda.

Stukiste pansionaat

Ella Põder tuli Tartusse, jätkas kohaliku lauluõpetaja juures tundide võtmist ja esines juba ka mõnede iseseisvate kontsertidega. Ajakirjandus suhtus noorde lauljatarisse leebe tunnustusega. Enam tõmbas Ellat Vanemuise lavale, kuid esialgu selleks veel võimalust ei olnud. 1918. aasta sügisest elas Ella koos õdede Leida ja Mahtaga Savi tänaval Stukiste pansionis. See oli omaette suur ja esinduslik asutus kuue-seitsme toaga. Stukistel enestel elas kodus kaks poega. Vanem Harald oli «tarvitajateühisuse» kaupluses müüjaks või ärijuhiks, noorem Hedmar oli üliõpilane ja korporant.

Peale Põdra tüdrukute oli üheks kostiliseks Helmi Pett (hilisem Mäelo), kes on oma mälestustes kirjutanud: «Stukiste perekonnas valitses sõbralik meeleolu Saksa okupatsioonivõimude vastu. Kõige käremeelsemaks pooldajaks oli vanaproua. Vanahärra Stukis oli endine mõisa kokk, vaikne ja sõbralik mees, kellel ei olnud perekonnas kuigivõrra sõna- ega ka otsustamisõigust. Ta oli nagu sõnakuulelik teenija, kes enamiku päeva veetis köögis, kandes pidevalt pikka valget põlle üle kuuesiilude köidetult./…/ Toiduainete, nagu suhkru, või ja muu harulduse puudust selles perekonnas ei olnud. Poeg Harald muretses sellise muretu heaolu./…/ Sel põhjusel oli meie söögilaudki oludekohaselt rikkalik ja mitmekesine. Söögilauas kõneldi saksa keelt ja nõuti ka ranget kombelisust.»

Helmi Mäelo mäletamist mööda olid õed Põdrad kõik ilusad, kuid ometi erinevad: «Elly oli elav ja sädelev, võib-olla pisut ülepakkuvgi, kuna Leida oma rahuliku ja tasakaaluka olekuga köitis end imetlema.» Ella oli siis juba kunstnik Aks Elleriga kihlatud. Mõnigi kord viibis noormees pansioni ühises lõunalauas. Ka Harald Stukis tundis Ella vastu huvi, kuid tüdruk ei võtnud teatavakski «poepoisi» huvi.

Leida austajaks oli Richard Roht. Ta oli juba käinud Rumeenia rindel ja eelmisest aastast liitunud siurulastega, kelle ringkondades kandis hüüdnime Parun. Oma memuaarides on Roht kirjeldanud end nii: «Mul oli oma pikkuub (visiit) seljas, joonilised püksid jalas, lai must kaap peas ja kepp käes. Selline oli meie «boheemlaste» moekarje tol ajal.»

Kirjanik Richard Roht 1915.a. lipniku vormis., VK F 1256:3 F/n, Võrumaa Muuseum, Foto: Fotis

Mõned nädalad pärast koolide algust haigestus Leida. Kõrge palavik ei vähenenud koduste ravimite abil. Kohale kutsutud arst konstateeris difteeriat. Paar päeva pärast ilmusid kohale saksa sanitaarsõdurid, tõstsid Leida kanderaamile ja kandsid sanitaarvankrisse. Haiglast tagasi toodi ta nõrgana ja kalbena ning ta jäi veel pikaks ajaks voodisse. Peale Richard Rohu hakkas teda külastama ka Elli peigmees Aleksander. Mõlemad härrad muidugi erinevatel aegadel. Siis aga algas Vabadussõda ja Richard Rohust sai kolonel Puskari adjutant. Aleksander Eller aga jäigi Leidat külastama, kuni ta neiu naiseks võttis.

Proua Roht karjääri alustamas

Kui Elli 1919. aasta suvel Mustjärvel viibis, tuli teda külastama uhke staabiohvitser Richard Roht. Küllap jätsid nüüd tema kuldsed pagunid ja mõõgatutt neiu hinge sügavama jälje. Naine on meenutanud: «Mäletan, et kord jalutasime Kanepi surnuaial ja seal tegi ta mulle abieluettepaneku. Abiellusimegi. Laulatus sündis Kanepi kirikus luuleliselt õhtusel ajal. Roht sõitis ette kahe hobusega.»

Richard ei tahtnud hakata taluperemeheks ning nii rajas noorpaar oma kodu Tartus, kus sai istuda kohvikus ning liikuda boheemlikus seltskonnas. Aastail 1922-23 õnnestus elama minna Berliini. Richard toimetas seal eestikeelseid ajakirju Aeg ja Euroopa Elu. Proua Elli aga täiendas end lavakunsti ja muusika alal, sest valmistus nüüd operetikarjäärile. Ka õde Leida elas Berliinis, kus tema mees õppis kunstiakadeemias skulptuuri. Korra külastas Ellit ka Peterburiaegne sõbranna Ilbak, kes oli oma esinemisturneel Ungarisse Berliinist läbi põiganud. Hoopis enam aga mõjutas Elli tulevast elu tutvumine Ferdinand Pettaiga, kes oli end Saksamaal näitekunsti alal täiendamas.

Meeldiv linnaelu ei kestnud kaua, sest nõudis suuri väljaminekuid. Kirjanik Roht pidi tegema vekslilaenu ja lõpuks tuli kodumaale tagasi kolida. Richard proovis siis Tartus vabakutselise kirjaniku elu. Pettai aga, kellest vahepeal oli saanud Vanemuises opereti näitejuht, kutsus lõpuks ometi Elli teatrisse. Sellega täitus naise üks suuremaid unistusi – pääseda näitelavale.

Kui Elli Tartusse tagasi oli saabunud, oli ta korraldanud ka avaliku kontserdi, mille arvustuses Postimehes nenditi, et Berliini-õpingud olid kehvalt mõjunud: hääl oli nüüd nõrk, ninahääl uuesti ilmunud ja detoneerimine polnud kuhugile kadunud. Peale selle oli laulja lasknud oma õrna soprani meelitada koloratuuri laulmisele.

Primadonnast lavastajaks

1925. aastal täiendas Elli Põder-Roht end taas paar kuud Berliinis. Tema ambitsioonid olid kasvanud. Nüüd tahtis ta midagi õppida lavastamise alal. Tal õnnestus Berliner Theateris esineda «Anneliese on Dessau»-nimelises operetis Juliette osas. Järgmisel aastal tegigi Elli oma esimesed operetilavastused. Kõigepealt lavastas ta sellesama «Annaliese» ja seejärel «Magusa kavaleri». Operetid püsisid repertuaaris rahuldavalt, kuigi loeti keskpäraste hulka.

Kui Theodor Luts hakkas tegema oma esikfilmi «Noored kotkad», sai koos teiste vanemuislastega osa ka Elli – nimelt sepa õe Hilja kehastamisel. Luts rääkis ühes intervjuus filmi valmimisest: «Töötasime õige primitiivsetes oludes. Ateljeed puudusid, seepärast ehitasime «Hollywood'i» praegusse Eesti Naisüliõpilaste Seltsi aeda. Püstitasime sinna palkidest talumaja ja punaste staabi. Valgustuseks oli peamiselt kõige võimsam lamp maailmas – päike. Aga toime tulime siiski. Peaosades mängisid tookordsed Vanemuise tähed Elli Põder-Roht, praegune pr Stukis ja koomik Arnold Vaino. Filmis mängisid kaasa ka minu abikaasa ja näitleja Rudolf Klein.»

Tartus saatis filmi esitust «suurendatud salong-orkester». Postimehes 22. novembril 1927 kirjutati: «Praegu kino Apollos ja Idealis jooksev Siirius-filmi esikteos «Noored kotkad» on Tartu seltskonna poolt üldiselt väga elavat vastuvõttu leidnud. Mõlemad kinod on kogu aeg rahvast täis kiilutud, filmiga ollakse väga rahul.»

Kärarikka seltskonnaga harjunud Elli abielu vaikust vajava kirjaniku Rohuga aga hakkas kiiva kiskuma. Rahamuredest rohkem õõnestas nende abielu ebatruudus ning sellest tingitud armukadedus. Kui Elli oli filmivõtetel ära olnud terve suve, pani Richard seda pahaks. Leppida ei suudetudki, vaid mees lõi lahku ning hakkas endale Sangaste mõisa pargi taha ehitama suurt elumaja – oma unistuste lossi. Praktilist ehitustööd Roht aga ei tundnud ja see ehitis viis kirjaniku võlgadesse. Viimane romaan, mis irooniliselt kandis pealkirja «Elu on ilus», ei toonud kuigi palju sisse. Richard Roht võltsis vekslitel allkirju ning ees ootas vangla. Ta tunnistas end ise süüdi ning Rohul tuli finantspatte lunastada vanglas. Elli tahtis säärastest afääridest kõrvale jääda ning 1929 lahutati Rohtude abielu.

Stukiste direktoraat

Vanemuise majandusdirektoriks oli vahepeal saanud Elli vana hea tuttav «poepoiss» Harald Stukis. Nüüd pandi leivad ühte kappi ja koos hakati kasvatama poega ja tütart. Naise karjäär teatris sai sellest tuule tiibadesse. Enamasti oli ta nii lavastaja kui ka peaosatäitja. Nii näiteks on Elli meenutanud opereti «Meedi» lavaletuleku edu: «Ta muutus niivõrd populaarseks, et «Meedi» lööklaule oskasid isegi voorimehed ja jällutasid neid «omal viisil» järele. Igaüks tunneb ju viisi «Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata», mis pärit kelgustseenist. «Meedi» mõju oli nii suur, et ilmusid paberossid, seebid ja teised kaubaartiklid Meedi nime all. Minu lemmikkoeragi nimi on Meedi.»

Elli Stukis käis külalisena esinemas Kaunases, Tallinnas Estonias, Narvas teatris ja Sädemes; 1931. aastal täiendas end Viinis.

Põder-Roht, Elli - kirjanik Richard Rohu esimene abikaasa, "Vanemuise" menukas operetiprimadonna "Printsess Olalas" , VK F 1256:6 F/n, Võrumaa Muuseum, Foto: muis.ee

Opereti võidukäik ajas teravaks vahekorra draamatrupiga. Viimane oli jäänud majanduslikult hooletusse. Näitlejail oli saamata paari kuu palgad. Palka maksti osade kaupa ja näitlejaid sunniti tarvitama teatri restorani, kus nad võisid võlgu jääda. Vahel läks mõne näitleja palk suure võla tõttu otse restoranipidajale. Paremad lavajõud hakkasid lahkuma.

Kui ajalehes ilmus Vanemuise juhatuse tegevuse ja teatri kunstilise languse vastu avalik protest, tuli haridusministeeriumist komisjon sisemist olukorda revideerima. Raamatupidamine leiti korras olevat. Stukis püüdis kogu aeg näidata, et operett tuleb omadega välja, kuna draama toovat teatrile ainult kahju. Direktor Voldemar Mettus end asjaajaja mahhinatsioonide vahele ei seganud.

Oktoobris 1932 sai teatri direktoriks Mettuse asemel August Gailit. Administratiivses osas ei muutnud see midagi, kuid operetilaval tuli Ellil oma koha eest võidelda – Vanemuise primadonna  kohale pretendeeris  nüüd ka direktori näitlejannast abikaasa Elvi Nander. Eduard Türk on kirjutanud: «Primadonna, kes oma seisuse kohaselt ainult efektseid peaosi mängis, detoneeris küll pisut laulus, kuid vähenõudlikule operetipublikule oli ta oma magusa naeratuse ja kõditava armsa ninatooniga kaunis vastuvõetav. Tema esimest lavaleilmumist tükis tervitati alati aplausiga ning etenduse lõpus üllatati teda lilledega. Et see kõik nii läheks, organiseeris Stukis erilise «toetajate kogu»; operetietendustele priipileteid jagades tuletas ta pääsmetesaajatele meelde, et «plaksutage siis kah». Etenduse lõpul ilmus ta tavaliselt tagauksest pimendatud saali, ning kui oli märgata, et lõpuaplaus on loid tulema, siis, varjates käsi mõne tühja tooli taha, alustas seda ise.»

Artur Rinne on oma mälestustes jutustanud 1933. aasta kontserdist Tartus Vanemuise suveaias, kus ta esines koos Ants Eskolaga ja tantsupaariga Elli Kubjas — Boris Blinoff: «Meie esinemist käis kaemas ka tolleaegne Vanemuise operetiprimadonna Elli Põder-Roht-Stukis, keda mõni aasta varem olin imetlenud Estonia lavastuses «Chicago hertsoginna». /…/ Pr Roht tegi seda väga kaasakiskuvalt, sarmikalt. Nagu mäletan, ei tekitanud meie esinemine temas mingit, st soodsat muljet, sest ta pidas vaid pool õhtut vastu. Kui meie Antsuga teises pooles lavale tulime, oli Vanemuise primadonna koos oma partneriga kadunud. Ent tema oli ka vist ainuke, kes meisse nii külmalt suhtus.»

Skandaal Vanemuises

1934. aasta lõpuks sai Elli lahti oma peamisest rivaalist Elvi Nanderist, kes lahkus koos August Gailitiga, kui see direktoriameti maha pani.

Eduard Türk on iseloomustanud tolleaegset Elli Stukise ja Ferdinand Pettai lavastamisstiili: «Režii tehti peamiselt saksakeelsete tekstiraamatute järgi, kus käigud ja evolutsioonid olid nooltega ära märgitud. Nendest peeti täpselt kinni. Iseseisvat loomingut polnud lavastuste juures märgata, ansambli loomisele ei pööratud tähelepanu, vaid soovitati ainult: «Elavamalt, elavamalt!» Noh, eks igaüks katsus siis omamoodi elavamalt rabelda.»

Kui ajakirjanik 1935. aasta hakul Ellilt uuris, mida too uuelt aastalt ootab, vastas primadonna: «Minu paremaks püüdeks on ikka olnud opereti taseme tõstmine ja olen siis pööraselt õnnelik, kui kuulen midagi kiitvat Vanemuise operetist. Selles mõttes lähen ka uuele aastale vastu, et pakkuda teatrisõpradele oma parimat.»

Kuid tema soov ei olnud määratud täituma. Just nüüd tõstis torm uuesti pead. Päevalehes põrutas üks teatritegelane kohe 4. jaanuaril: «Juhti ei ole ja teatrit valitsevad operetiprimadonna oma asjaajajast mehega – Stukiste abielupaar. Nime järele on olemas küll ka direktori k. t. A. Simm, kuid tema kätt on märgata teatri töös vist vaid nädalakavadel allkirjadena. /…/ Kõige halvem on aga see, et juhatuse mehed leiavad asja olevat kõigiti korras /…/ Ja oleks see pakutav operettki kunstiliselt kõrge tasapinnaga! /…/ Kõnelemata väljatõrjutud juhist pole ju Vanemuisel õieti sõnalavastuse truppigi.»

Selle kirja tagajärjel peeti kaks tegelaskonna koosolekut. Esimene neist oli päris tormiline. Elli oli küll koosolekul, kuid ei söandanud vihaste inimeste väidete vastu midagi lausuda. Järgmisel päeval pani ta teadete tahvlile teadaande, et näitlejate seisukohavõtus ta näeb umbusaldust enese tegevuse suhtes, mispärast loobub tööst. Kohe polnud võimalik taotlust rahuldada, seepärast jäi ta hooaja lõpuni.

Intriigid Vanemuise vastu

Kuna Ellile oli selge, et sügisest temaga lepingut enam ei sõlmita, siis hakkas ta endale taganemisteed ette valmistama. Juba mais lasi ta Filmis ja Elus kirjutada endast pika artikli, kus andis teada, et kavatseb siirduda Pariisi operetiteatri Mogaro lavale, mille direktor teda sagedasti olevat esinema kutsunud.

Suve jooksul toimuski suurem kaadri ümberpaigutus. Kärbiti näitlejate nõudmisel Vanemuise seltsi võimu, ametisse astus uus juhtkond. Augusti lõpul tuli Elli Stukis välja pommuudisega. Enesekindlalt andis ta intervjuu, kus teatas: «Tartu vajab kindlasti uut ja head operetiteatrit, kus tuleksid peamiselt esmajärguliste operetijõududega ainult head operetid lavastamisele. Operetiteatri asutamisele olen juba varem mõelnud, kuid senini on puudunud selleks võimalused: vastavad esmajärgulised vabad operetijõud ja kapital. Nüüd aga, mil olen suutnud vastava kapitali hankida ja ka paljud head operetijõud on praegu tööta, siis kavatsen kindlasti eelolevaks hooajaks uue opereti-teatriga välja tulla. Uus teater leiaks ulualust Tartu Saksa teatri ruumes, milleks on ka juba vastavaid samme astutud.»

See lõi kogu väikese Tartu kihama. Kuulujutte tekkis igasuguseid, ajakirjanikud kirjeldasid proua fantastilisi plaane järjest üksikasjalikemate lisanditega. Härra Stukis, kes püsis endiselt Vanemuise asjaajajana, kinnitas, et tema ei tea midagi sellest, mida ta naine organiseerib. Kuu ajaga oli selge, et primadonna soovunelm kunagi reaalsuseks ei saa. Lõpuks ei jäänud Ellil muud üle, kui enesetäiendamise sildi all silma alt ära Pariisi pageda. Aasta pärast lahkus Vanemuisest ka Harald Stukis. Stukiste ajastu Vanemuises oli lõppenud.

Sinimandria

Elli hakkas nüüd tänapäeva mõistes vabakutseliseks. Kui Helsingi operetitenor Thure Bahne saabus Estoniasse külalisesinemisele, siis sai pr Stukis mängida operetis «Silva» nimiosa. Ta jätkas ka kontsertide korraldamist. Lauljanna astus solistina üles Vanemuise aias suviti esineva sümfooniaorkesteriga ja kui vaja, esines ka kabarees.

Laulja Elli Astur (Põder-Roht), portreefoto, ERM Fk 2963:186, Eesti Rahva Muuseum, Foto: muis.ee

1937. aasta 31. augustil avati Tartu tuntud lokaal Sinimandria uutes ruumides Kompanii tänaval. Avamispidustus oli noobel kõrgete külaliste paraad, kus osales ligi kakssada ülikoolilinna avaliku elu tegelast.

Umbes nädal hiljem sõitis uut lõbuasutust kaema ka endine tartlane Hernik Visnapuu, kes sellest ajalehes Vaba Maa meeleoluka pildi maalis: «Igatahes on Sinimandria löönud suuri laineid. Tartlastel on nüüd restoran, mis ei jää maha pealinna omadest. Sinimandria on kolinud Suureturu äärest endistesse Eesti Panga ruumidesse, kus jätkatakse vanu gildideaegseid traditsioone. Maja, kus lokaal asub, kuulub endiste kutseliste seisuste pärijatele – kutsekodadele ja neil on nüüd seal ka mugav olemine omast käest. Kui tahad, istu õllebaaris – seal serveerib külma õlut endine Vanemuise näitleja Pettai, kui ei meeldi seal, koli üles teisele korrale veinibaari – seal teenib sind kokteiliga endine Vanemuise operetiprimadonna pr Stukis. On kellegi isu soolase järele, võib võtta istet kas sammastega saalis või suures pidusaalis ja nautida muusikat ning traditsioonilist tantsu. Kui tunned igatsust kultuurilisema seltskonna järele, siis rända kunstnikkude tuppa ning kui üksindust – siis alla kabinetti. Niisugune on Sinimandria.»

Raekoja plats 16, Raekoja platsi ja Kompanii tänava nurgal, ERM Fk 738:31, Eesti Rahva Muuseum, Foto: muis.ee

Ööklubina Sinimandria kaua tegutseda ei saanud. Politseivalitsus leidis, et see rikub kodanike öörahu. Juba järgmise aasta jaanuarist jätkati tööd hariliku lokaalina.

1938. aastal nimede eestistamise käigus vahetasid Stukised oma perekonnanime. Uueks nimeks valiti Astur. Pole teada, kuidas neil läks sõja ajal. 1941-1944 oli küll Vanemuise direktoriks Aleksander Eller, kuid puuduvad andmed, et Elli seal esinenud oleks.

Vanaduspäevad Mustjärve talus

Sõja möödudes asusid Elli ja Harald pärast siin ja seal peatumist elama Kanepisse Mustjõe tallu. Kolhoosikorra sisseviimisega oli sinna paigutanud mullikatefarm, mida hooldas Elli ema. Asturid asusid teda abistama. Seal olevat olnud 34 kolhoosi lehma. Nii seal elati kitsalt ja vaikselt, harides ka allesjäetud maalappi kuni mullikafarm nende kodust ära viidi. Operetiprimadonnast sai kolhoositamise tagajärjel maalapist elatuja, kellele olid kallid ta lehm, siga, kits ja mõned kanad.

Foto: Kirmus

Kohalik koduuurija Milvi Hirvlaane on kirjutanud: «Elli juhatas ka meie Lauluseltsi näiteringi. /…/ Elli Põder-Roht-Asturi kasupoja pulmas Paul Edesi õega Kanepi sööklas laulis Elli veel oma kauni häälega. Ta oli alati kohal ka kõigil Vanemuise külalisetendustel, millest mäletatakse tema rõõmsaid kallistusi priimabaleriini Velda Otsusega.» 1965. aasta suvel jõudsid Tallinna kirjandusloolased oma ekspeditsioonil Võrumaal ka Mustjärve tallu. Endine operetiprimadonna oli oma aastatest hoolimata elurõõmus ning särtsakas, ta jutustas meelsasti ka oma esimesest abielust Richard Rohuga.

1960. aasta talvel juhtus Haraldiga õnnetus. Ta kukkus redelilt ja sai raskesti põrutada. Pärast seda põdes mees pool aastakest ja siis suri. Elli jäi üksi oma loomadega, kuna ka ema oli vahepeal saadetud Kanepi kalmistule isa kõrvale. Kõrge vererõhu tõttu lõhkes naisel peas veresoon, tuues kaasa kerge halvatuse ja saates kohalikku haiglasse. Sealt lähetas ta veel viimased kirjad vabasse maailma oma suurele sõbrale Ferdinand Pettaile New Yorki. Paranenud veidi, kukkus Elli õnnetult kodus, murdes puusaluu, mille järele jälle viidi haiglasse. Lamamine seal tõi kaasa üldise halvatuse ning sellele järgnes surm 11. detsembril 1969. Ta puhkab abikaasa kõrval.

Kasutatud:

• Eduard Türk, Sinilindu püüdmas, Eesti Raamat 1964
• Oskar Kruus, Kakskümmend üks pulma ja üksteist surma. Faatum 2003
• Helmi Mäelo, Talutütar. Lund 1957
• Ella Ilbak, Otsekui hirv kirendab. Eesti Raamat 1990
• Artur Rinne, Laulud ja aastad. Eesti Päevaleht 2010
• Milvi Hirvlaane. Mõned ajaloo paradoksid. Kanepi. veebruar 2015