Justin Petrone: midagi ei jää maha

Justin Petrone. Foto: Margus Ansu

Me jõudsime külla 24. veebruaril veidi pärast keskpäeva. Päev oli selge, ilm karge, päike külvas kiirtega üle Bari külje all asuva küla väljakud ja iidsed kirikud, mattes kõik oranžikalt kahvatusse särasse. Bari on sadamalinn Aadria mere ääres, mis ehk kõige paremini on teada Püha Nicolause viimse puhkepaigana: tema luud lebavad tinakarva mere ääres asuva basiilika krüptis. Baris elab umbes sama palju inimesi kui Tallinnas, aga isegi Itaalia-sugusel maal, kuhu valgub aasta ringi turistide horde, on see jäänud mõneti nende vaateväljast eemale.

Barit ümbritsevad mitmed väiksemad või suuremad asulad, näiteks Toritto, Grumo, Sannicandro ja Adelfia. See on mandlite, viinamarjade ja oliivide maa. Muiste tegelesid oliiviistandusi täis tipitud piirkonna elanikud enamasti põllumajandusega või olid vähemalt sellega tihedalt seotud. Muld on siin must, punane ja kirbe lõhnaga, jagatud kivivallidega ebaühtlasteks tükkideks, jättes mulje tohutust lopsaka taimestikuga aromaatse hõnguga aiast.

Toritto külas pöördusin rühma vanameeste poole, kes seisid kiriku juures, et pärida neilt surnuaia asupaika. «Ma olen pärit Ameerikast,» ütlesin itaalia keeles, «aga mu juured on siin.» Meestest pikim, sinisilmne lustliku meelega Gianni, nokutas soniga kaetud pead ja siis lihtsalt istus meie autosse, et teed juhatada. Ta ei teinud seda aga itaalia keeles, vaid salapärases Bari murdes, milles on tunda tugevaid prantsuse ja kreeka mõjusid. See on keel, mida mu vanaisa lapsena kõneles, see kõlab mu kõrvale täiesti võõralt ja ma ei saa sellest õieti midagi aru.