Kohviveski valmistub balliks: tahaks näha rohkem ilusaid poisse mõne meela küpse miisu käevangus

Foto: Phovoir / Scanpix

Tuleb tunnistada, et ka minule meeldib ülekõige vabariigi aastapäeval harrastada meie meelissporti: istuda vanades dressides teleka ees, rammus jäätisekauss nina all ja mürgitada nii, et maa on must.

Vähemalt veel kümmekond aastat tagasi tundus, nagu paremat tõsielu-kino Maarjamaal polekski olemas. Kuigi nüüdseks on suuremad käärid sõnade ja tegelikkuse vahel juba kokku vajutatud, tuleb taolistel ülima renomeeüritustel meie võimu ja vaimukandjate kahepalgelisus endiselt kenasti välja. Härrasrahvas, kes jutlustab pereväärtustest, jalutab teab mitmenda kaasaga. Või pole üldse oma kaasat kosinud. Või oma üldsegi kaasat. Või ei suvatse oma väsinud, koltunud kleidis kaasa käest korralikult kinnigi võtta. Või ilmuvad herrad mõne tundmatu tsikiga käevangus, kes on nagu halvast Itaalia soft-pornokast välja kukkunud. Minidraamasid ja tähenärimist jagub mitmeks heaks tunniks.

Mina muidugi tahaks näha rohkem ilusaid poisse mõne meela küpse miisu käevangus. Taolisi kombosid aga vaat et pole. Võtke, kallid iseseisvad oma elu kuningannad, ikka oma mängupoisid pittu kaasa! Ega siis nad häbiasi pole – vaata, terve meessugu kenitleb oma vallutustega. Õnneks on meie daamid hakanud end vastuvõttudel tundma järjest vabamalt, seda nii kaaslaste kui ka kleitide osas.

See ep pole mingi häbiasi, kui oled end peo ajaks korralikult ja maitsekalt üles löönud! Muidu on ikka vaegade hale. Eriti nende puhul, kes on harjunud muul ajal ilumaailma valjuhäälselt põlastama. Punase vaiba kogemusega ilutiim on taolise ürituse eel nagu hambaarst – on asju, mida ise ei saa parimal moel teha. Võib olla kindel, et sel õhtul tehtud pildid jäävad kauaks arhiividesse antud nime taha esimeseks valikuks, kui inimene mis tahes põhjusel uudistesse satub. Ja pole ju eriti tore, kui sealt pildilt vaatab vastu tundmatusse katku haigestunud laiguline nägu, juuksed igasse ilmakaarde harali ning kleit on fotovälkude mõjul muutunud nii läbipaistvaks, niiet igaüks näeb, et mitut rasvavolti su korrigeerivad sukkpüksid välja pitsitavad.

Siis on aga need, kes pingutavad, nagu oleks eluõnnistus mängus. Mõnedel ongi see ainus hetk aastas, mil 12 kuu jagu unustust saab tasa tehtud. Enne tähtsat balli käiakse jõusaalis ja solaariumis või spreipäevituses. Soenguid harjutatakse nagu oleks uus pulmapäev plaanis. Kleit on tellitud oma ala kuumimalt uusimalt staarilt.

Tundsin kunagi üht sellist naist. Küsisin, kas see tõesti tasub ära? Kas ühe balli nimel peab siis aasta silmi kinni pigistama või mujale vaatama, sest terve vabariik ju räägib tema kallikese vägitegudest. Oh sa pühade vägi, kus mulle langesid kaela kõik Egiptuse nuhtlused! Muidugi selgus, et ma olla kõigest valesti aru saanud. Ja et ball, see on esindusfunktsioon, kus nad meeskonnana lähevad mehekese karjääri edendama. Et tema on vat selline naiselik naine, kes elab perele ja mehele! Et see olla jätkusuutlik ja esivanemate komme! No ma olen nõus, ma kah selline naine. Lihtsalt kahju, et see meheke muul ajal naisukese karjääri abikaasana ei edenda, vaid käitub, nagu osaleks järjekordse «Poissmees otsib naist» tõsieluseriaali võtetel, torkasin. Targu endamisi.

Noh, ja läks paar aastat mööda ning tähtis mees käis vastuvõttudel end esindamas juba uue naisega.

John, kelle sõbrad nendel ballidel stammkunded, rääkisid, et see olla tekitanud piduliste seas suisa võllanalja. Nimelt olevat uus tibin on mitte ainult silmnähtavalt sarnane eelmise kaasaga, vaid ka nende kleidid on justkui üks-ühele. Egas midagi, kokkuhoid ülimal tasemel! Uus silmarõõm peab mahtuma eelmise kingadesse ja kleitidesse.

Ja siis on need abikaasad, kelle puhul tekib esmalt tunne – oot, kas nemad on koos? Ühisest rindest on asi väga kaugel, mees sammub hooga naisel ees, vahe moepärast käekõrval järel tirides. Mehel on seljas viimase peal frakk, naisel aastast aastasse sama külarätsepa tehtud väikeste mugandustega lohmakas kleit, mis ei kaunista, vaid peidab kõike, naist ennast kah. Ning naise enda olemusest võib näha, et ta tahaks olla kus iganes mujal kui siin.

Aga et olla kristalselt aus, siis tuleb tunnistada, et eelmisel aastal sai üks mu hea sõbranna sellele samale uhkele peole kutse. Seesama, kellega me tavaliselt 24. õhtul jäätist pugime ja ussitame. Ja oh sa pühade vägi. Teadsime ju küll, mida kõike tuleb ja ei tule teha. Et kontrolli, et sukad poleks läikega, kleit piisavalt pikk ja kaetud kätega ning juuksed ning nägu säetud. Ent õelates netifoorumites foorulites vastas ikka tema nägu vastu selle lingi alt, mille pealkiri lubas «Õhtu kõige koledamad».