Dagmar Lamp: igale kõrgharitud filoloogile leidub kusagil mõni Eesti ehitusmees

Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Pruudi- ja peiupõuast oleme ühiskonnas juba mitu aastat rääkinud, aga fakt on, et paratamatult probleem eksisteerib. Ma olen korduvalt oma sõprade ja sõbrannadega sel teemal vestelnud ning kõrvu on jäänud peamine muster: miks on naiste nõudmised pealtnäha nii kõrged? Ja samas – miks on halbade suhete ja lähisuhtevägivalla osakaal ometi nii suur?

Täna toimus riigikogus lähisuhtevägivallateemaline ümarlaud, kus läheneti asjale riigi vaatenurgast – millised on täna paigas olevad süsteemid, mis peaksid ohvreid (või õigema sõnaga – ellujääjaid) aitama. Pärnu pilootprojekt on selles vallas praegu üks paljutõotavamaid – nimelt viiakse vägivallajuhtumi korral minema mees ning pakutakse ka vägivallatsejale võimalust end parandada, samas aga antakse viga saanud naisele võimalus teha ise otsuseid, olgu selleks siis asjade pakkimine või ohvriabisse pöördumine. Igal juhul aga püütakse tagada, et oma turvalisest kodukeskkonnast ei pea lahkuma vägivallatseja käe läbi kannatanud inimene.

Ma puutun vägivallateemadega palju kokku nii töös kui ka eraelus. Mul on palju toredaid, haritud ja imelisi naisi, keda aga sageli ühendab üks joon – nad kõik on kokku puutunud lähisuhtevägivallaga. Me oleme sageli arutanud, miks see nii on. Miks on nii, et intelligentsed ja suurepärased naised valivad enda kõrvale mehed, kes kohtlevad neid kui nartsu ja teevad seda senikaua, kuniks naine jääb uskuma, et ta ongi sellist kohtlemist väärt, et ta ongi väärtusetu ja et ta ise ongi toimuvas süüdi? Kuidas see ometi juhtub? Üks asi on tõdeda, et jah, vägivallas on ikka ja alati süüdi mees, kes käe naise vastu tõstab*, aga tõsi on ka see, et suhet tavaliselt siiski alustavad kaks inimest, suhe lihtsalt «ei juhtu» – pole ju nii, et ühel päeval oled vallaline ja teisel ärkad üles, avastad, hopsti! Sinu kõrval on mingi mees ja nüüd oledki suhtes, palju õnne.

Üks huvitav vaatenurk ning tõdemus, milleni me oma ringkonnas jõudnud oleme, on tõsiasi, et jah, meil tõesti on kõigil üsna kõrged nõudmised, aga kahjuks sageli kuulub nende nõudmiste hulka ka see, et «suhe võiks ju põnev olla». Hollywoodi filmid ja ühiskonna ajupesu on meile aga sisendanud, et armastav igapäevane rutiin ongi «igav», märksa põnevam on igasugune draama. Sageli aga algavadki vägivaldsed suhted just sellest, et üks (või mõlemad) osapooled pole õppinud olema tervislikus suhtes, puuduvad oskused lahendada konflikte ning suhtedraamad võivad alguses olla küll harvad, kuid muutuvad lõpuks igapäevaseks. Sealt edasi lähisuhtevägivallani on ju vaid aga üks samm.

Üks mu sõbranna sõnastas asja väga tabavalt: kuna me kõik arvame (üldiselt vist ka õigustatult), et me oleme toredad ja erilised naised, siis meie kõrvale sobivadki ainult erilised mehed. Aga nende «eriliste» meestega kaasnevadki sageli kõiksugused probleemid. Küll on kunstnikuhinged nii vaevatud ja sõltuvushäirete küüsis, küll osutub üliarmastav ja sind taevani ülistav peigmehekandidaat nartsissistiks – eriline küll, aga tervet suhet sellele ei ehita.

Niisiis tasub ehk tõesti oma nõudmised üle vaadata ning mitte välistada ka n-ö lihtsaid maapoisse (kes on kahtlemata oma eriala spetsialistid, olgu selleks piimafarmindus või lamekatuste paigaldamine), kel sageli suur süda, kes hingelt kiisupallid ja olgugi, et neil pole ehk kõrgharidust ette näidata, oskavad naist kohelda palju paremini kui mõni «eriline» magistrikraadiga, kuid nartsissistist empaatiavõimetu vägivaldsusele kalduv draamakuningas. Igale kõrgharitud filoloogist naisele leidub ju kindlasti kuskil mõni tore Eesti ehitusmees?

Kuula ka «Naistejutte»: miks naised valivad nii halbu mehi?

*Lähisuhtevägivallaliike on muidugi palju, vägivalla all kannatavad ka mehed (17 protsenti siseministeeriumi andmete kohaselt), aga ka vanainimesed (sageli oma laste käe läbi) ja muidugi ka lapsed. See arvamuslugu siin ei ole nende juhtumite kohta, vaid käsitleb vägivaldseid suhteid, kus vägivallatseja on mees (83 protsenti siseministeeriumi andmete kohaselt).