Lasteaiaõpetaja: lapsi peab palju hellitama ja armastama

Foto: SCANPIX

Tallinna kesklinnas asuva Kiisupere lasteaia õpetaja Olga Uusväli ütles Õpetajate Lehele, et kuigi range õpetajaga on kord majas, ei tunne lapsed end temaga vabalt - lapsi peab hellitama ja armastama.

Rahvuselt lätlanna, kelle nimi on passis küll Olga, kuid tegelikult hoopis Olite ja laste jaoks lihtsalt Olit, on lasteaias tötanud 27 aastat. Naise hea eesti keel ei reeda hetkekski, et see pole tema emakeel, küll aga tundub ta eestlasest temperamentsem.

«Ma olen tõesti väga emotsionaalne,» nõustub ta naerdes, «vaimustun kergesti ja teen kõike, mis mulle meeldib, suure õhinaga. Eestlased on vaoshoitumad ja kinnisemad, aga mina kiidan, kallistan, paitan lapsi kogu aeg ja ütlen neile, et ma neid armastan. Ja nii ma ka mõtlen. Lapsi peabki hellitama. Seda tööd ei saa teha teisiti kui südamega – kui sa ise annad head, saad head ka vastu.»

Päike ja puud

Õpetaja Olit ütleb, et räägib lastega palju. «Kiisupere lasteaed on Tallinna kesklinnas ja oma hoovi meil pole, aga kui õues käime, kasutan kõik võimalused ära: jutustan lastele päikesest, mis annab meile valgust ja jõudu; näitan, et siinsamas mänguväljaku juures kasvavad õunapuu, pirnipuu, sirel, kastan ja pihlakas, õitsevad lumikellukesed – väikese lapse jaoks on vaatamist ja uurimist kui palju! Lapsele on vaja näidata mitte lihtsalt puud, vaid seda, et üks puu on jäme, teine peenike, kolmas kõver – nii õpib ta ümbrust märkama.»

Töö sõimerühmas pole lihtne, sest mudilased tegutsevad mõne minuti, ja juba tahavad teha midagi muud. «Esimesed kaks kuud, kui lapsed alles harjuvad sõimega, on kõige raskem. Näeme koos õpetaja abiga palju vaeva kas või sellise lihtsa asja õpetamisega nagu laua taga istumine ja söömine.

Alguses ei püsi nad paigal, üks istub nii, teine naa, mõni seisab hoopis püsti, aga mina õpetan neile, et kõik peavad ilusti istuma nii kaua, kuni viimane on söömise lõpetanud. Lapsed ei oska veel üksteisega arvestada, lähevad mänguasjade pärast tülli, nutavad ja jonnivad, nii et kannatlikkust ja järjekindlust peab õpetajal olema palju.»

Kõige turvalisemalt tunnevad lapsed end siis, kui õpetaja on kõrval ja nendega koos mängib. Lastega tuleb ilmtingimata mängida, see on väga tähtis, usub õpetaja Olit.

Kordamööda sülle

«Lapsi tuleb palju kiita, seda ei tohi ära unustada. Ja mitte lihtsalt, et küll sa oled tubli, vaid selgitada, mida ta hästi tegi. Kiitus aitab kõige rohkem. Ka selles suhtes, et teised lapsed kuulevad ja võtavad samuti õppust.

Mul on rühmas praegu poistevägi: 15 poissi ja kaks tüdrukut, igaüks tahab tähelepanu. Tulevad mulle sülle, üks istub ühele, teine teisele põlvele, ülejäänud seisavad kobaras ümber ja ootavad oma järjekorda. Mõni poiss teeb vahel nimme pahandust, et ma talle tähelepanu pööraksin. Saan temast aru ega pahanda, aga seda ma küll ei mõista, kui üksteist lüüakse, hammustatakse, näpistatakse – alguses juhtus selliseid asju päris palju, aga mõne kuuga saime sellest jagu.

Eks ma ikka mõnikord riidlen ja karistan ka – panen natukeseks pingile istuma ja järele mõtlema. Muidugi laps alguses nutab ja hakkab vastu. Aga kui rahulikult selgitada, mida ta valesti tegi, saab ta aru. Siis lepime ära ja alati kallistame.»

Heaga saavutab rohkem   

«Olen selle üle palju mõelnud, kui ranget korda peab õpetaja nõudma. Minu põhimõte on selline, et reeglid peavad olema paigas, aga need ei tohi olla jäigad. Seda, kuidas mingil hetkel käituda, on õpetanud elukogemus. Eks me kõik tahame, et laps oskaks öelda «tänan» ja «palun», aga kui näen, et ta unustas selle mänguhoos, ei hakka ma tema mängu lõhkuma. Ütlen seda talle siis, kui mäng on läbi.

Mõnikord on laps kurb või pahas tujus, ei saa ega saa oma sokke jalga. Ma ei hakka siis nõudma ega riidlema, vaid lähen aitan teda, ja asi lahendatud.

Õpetaja peab eri olukordi tajuma ja oskama lapsest aru saada, kui vaja, olukorra mänguliselt lahendama. Last peab targalt juhtima, mitte vastuvaidlematult ja rangelt nõudma, et mina olen õpetaja, ja sa teed, nagu ma ütlen. See tekitab ainult trotsi.

Range õpetajaga on muidugi kord majas, piisab ühest pilgust, ja lapsed istuvad, käed põlvedel, ei julge joosta ega mängida. Aga nad on pinges ega tunne end vabalt, neil ei ole mõnus. Lasteaed võib olla kui tahes hea ja ilus, aga kui pole soojust, on kõige tähtsam puudu.

Kindel päevakava, see, et üks tegevus järgneb teisele, on lapse jaoks äärmiselt tähtis. Samuti see, et õpetaja ja lapsevanemad oleksid kasvatusküsimustes ühel meelel.»

Kodus on kõige parem

Olga Uustalu ütleb, et kui see tema võimuses oleks, teeks ta nii, et ükski laps ei peaks lasteaeda minema varem kui kolmeaastaselt.

«Pooleteisene vajab ema hoolt, temal on kõige parem kasvada oma kodus. Esimesed kuus eluaastat on kõige tähtsam ja armsam aeg, see aeg läheb kiiresti ega tule kunagi tagasi. Väga tähtis on, et peres on suhted korras.

Lapse käitumisest on kohe näha, kui ema ja isa omavahel läbi ei saa – ta on rahutu ja närviline, kiusab ja lööb teisi, ei kuula kellegi sõna. Ma mõistan teda, see on tema protest, laps pole selles süüdi, aga tal on valus ja ta ei oska end teisiti välja elada. Kui lapsel on raske, püüan teda aidata ja talle toeks olla.»

Õpetaja Olitil on eriline anne lastega läbi saada, lapsed hoiavad teda väga. See, kui koolipoisid ja -tüdrukud veel aastate pärast õpetajale lilli toovad, teeb rõõmu ning annab jõudu seda tööd teha.