Avaldame reedest pühapäevani Sõbranna.ee portaalis katkendeid Audrey Carlani värskest raamatust «Kalendritüdruk», mis jälgib eskorttüdruku tegemisi.
«Kui väga ma ka igatsesin temaga koos linade vahel olla, pidin siiski säilitama distantsi...»
11. veebruar 2018, 14:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui me õhtul majja tagasi jõudsime, teesklesin, et olen väsinud, sama hästi kui tormasin oma tuppa ning sulgesin ja lukustasin enda järel ukse. Ootasin ja kuulatasin ukse juures, kas ta tuleb mulle järele. Kui väga ma ka igatsesin temaga koos linade vahel olla, pidin siiski säilitama distantsi. Ma polnud siiani piisavalt aega leidnud, et asju läbi mõelda, et mitte muutuda Wesiga emotsionaalselt seotuks. Ta oli nii kena, kahe jalaga maa peal ja pidas oluliseks mind põgusalt isegi oma töövestlustesse kaasata. Minust oleks tark pidada meeles, kus mu koht on. Ma ei olnud midagi enamat kui üüritud abiline.
Aga teisest küljest – miks ma ei võinud endale lõbu lubada? Ma olin täiskasvanud naine ning tema oli uskumatult kuum ja tegutsemisvalmis mees. Me olime noored ja pidime suure osa sellest kuust ümber teineteise tiirlema. Kui tänaõhtune seksuaalne keemia üldse midagi tähendab, siis võiksin oma mootorratta peale kihla vedada, et voodis on ta staar. See teeks mulle head – saada korralikult läbi raputatud ja rahuldatud. Sellest ajast, kui ma viimati seksisin, oli möödas juba aasta ja vibraatorist ei olnud enam abi. Ma vajasin füüsilist ühendust. Sooja mehekeha.
Ma seisin keset tuba ning vaatasin mind ümbritsevaid valge varjundeid. Voodi nägi välja kui kohev valge pilv. Võisin kihla vedada, et see oli ka mugav. Wes ei paistnud olevat mees, kes koonerdaks külalistele luksuslike hilpude hankimisel. Ei, ta kindlustas, et kõik oleks just nii, nagu peab. Mõtisklesin mööda tuba ringi käies oma järgmise sammu üle. Ta oli kusagil majas. Kell öökapil näitas, et aeg oli väga hiline. Kell oli üks öösel. Me olime suurepäraselt aega veetnud. Ma olin terve õhtu mänginud mängu ja lugenud kokku, mitu kullakaevajat talle lähenes ja mitu korda ma kurja pilgu osaliseks sain. Kakskümmend neli. Tal oli ühe õhtu jooksul olnud kakskümmend neli imetlejat. Oli täiesti arusaadav, miks tekkis vajadus üürida puhver. Kui ta oleks veetnud aega nende naistega rääkides, siis poleks ta saanud luua kontakte ühegi produtsendi, režissööri ega näitlejaga, kellega ta oli tulnud sellel üritusel kohtuma.
Ja Wes oli täielikult omas elemendis. Ta liikus mööda ruumi ringi nagu õlikeeris läbi vee, olles paindlik ja sujuv ning suheldes ühe isikuga mitte kunagi rohkem kui teisega. Olin üsna kindel, et ta tegi seda süsteemselt, aga ma ei hakanud küsima. Ma lihtsalt liikusin temaga kaasa ja mängisin puhvrit. Kui ilmus nähtavale mõni tissidega ritv, pöörasin ringi, tutvustasin ennast ega unustanud seejuures puudutada Wesi ning nõjatuda niimoodi tema najale, et naine kortsutas kulmu ja vingerdas minema nagu madu, kes ta tegelikult ka oli. Nad kõik olid. Peale Wesi ema Claire’i ei kohanud ma ühtegi korralikku naist. Ja väga vähesed olid üle kahekümne viie aasta vanad. Tundus, et selles äris meeldis vanematele meestele noori silmarõõme pidada. Naised lihtsalt seisid nende kõrval, jõllitasid hingetute silmadega aknast välja, vaarudes samal ajal teravatel kontsadel ja rüübates absurdselt kallist šampanjat. Tõenäoliselt veetsid nad kogu õhtu tipsutamisest tuimadena, aga nad ei joonud nii palju, et oleksid päris sitahunnikuteks muutunud.
Kui järele mõelda, siis ei erinenud mina neist kuigi palju. Tehnilises mõttes olin ma Wesi kõrval samal põhjusel nagu nad kõik. Raha pärast. Mina vajasin seda, ja olenemata sellest, kas nemad seda vajasid või tahtsid, polnud meil tegelikult mingit vahet. Olles kõik need mõtted kokku pannud, tundsin ma, kuidas hapu laine ründas ebamugavustunnet tekitades mu seedeelundeid. Õhtust saadud muljetekogum lükkas mu keset vastikustunde tulva.
Enne kui aru sain, mida ma teen, kõndisin juba läbi pimeda maja. Elutuppa jõudes suundusin koridori, mida ma ei olnud enne märganud. Selle lõpus oli kahekordne uks. Surunud kõrva vastu ust, kuulsin televiisori heli. Koputasin, üllatades iseennastki.
«Tule sisse,» kuulsin ma Wesi ütlemas. Tõmbasin sügavalt hinge ja avasin ukse. Ta istus, nõjatudes massiivse voodi peatsile. Tuba oli pime ja koopasarnane, selle ühes servas oli süüdatud kamin ning teist poolt kattis seinasuurune klaasaken, mis pidi olema vaatega ookeanile. Kardinad olid peaaegu ette tõmmatud. Toas oli mehelik massiivne puitmööbel. Vaatasin televiisorit, see oli pandud pausile millegi juures, mis paistis olevat jalgpallimatš.
Wes ei öelnud midagi, kui mu pilk lõpuks tema omaga kohtus. Temagi ei olnud tolligi liikunud. Nahk tema paljal rinnal hõõgus kaminavalguses kuldpruunina, kui ta üksnes pidžaamapükstesse riietatuna tahapoole nõjatus. Pagana päralt, ta oli kunstiteos! Kaminatule valgus peegeldus tema lihaselise kõhu küngastelt ja orgudelt, pannes mul suu vett jooksma. Mu süda hakkas nii kõvasti rinnus pekslema, et kindlasti kuulis seda ka tema. Selle asemel et tagasi oma tuppa minna, teeseldes, et mul oli vaja temalt midagi küsida, või teha nägu, et ma olen eksinud, tõstsin käe kleidi kinnituspandla juurde ja sikutasin.
Ühe põgusa hetkega kukkus kleit purpurse siidikuhjana põrandale. Wes hingeldas, kui ma lükkasin juuksed, mis olid rinnale langenud, tagasi seljale. Ma seisin täiesti vaikselt, mul polnud seljas muud kui mustad pitsilised püksikud ja stiletod.
«Tule siia,» Wesi hääl oli sügav ja pinges. Kerge muretu toon, mida ta oli kasutanud meie kohtumisel ning õhtu läbi, oli täielikult kadunud. Selle asemel oli soov olukorda kontrollida, kirg ja iha. Mu kolm lemmikasja!