Psühholoog Kätlin Konstabel: ära võta isiklikult?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Ära võta isiklikult. Ära ole nii tundlik. Ära mõtle üle. Seda oleme küllap kõik vahel endale soovitanud, paljud on teistele öelnud ja ise kuulma pidanud. Endale taolist soovitust anda ju võib, aga teistele võiks ütlemata jätta – kui vähegi on soov hästi läbi saada.

Iga asja peale närvi minna pole muidugi mõistlik. Enamasti ei juhtu ebameeldivad asjad meiega ju mitte kellegi pahatahtlikkuse tõttu ja kui meile ka midagi kriitilist öeldakse, ei tähenda see, et ütleja ajab meiega kurja kiusu või peab meid halvaks inimeseks. Seega on oskus rahulikuks jääda ja impulsiivse reageerimise asemel natuke mõelda kahtlemata omandamist väärt oskus.

Solvav soovitus

Soovitusena teeb «ära võta isiklikult» suhetele aga palju kurja. Esiteks ei ole sellest lihtsalt abi – kui keegi on loomu poolest tundlik, siis ta enamasti teab seda ja on ise selle omadusega tihti hädas.  Käsud ja keelud seda mitte olla või käituda kuidagi teisiti on soola haavale raputamine. Inimene küllap oleks vähem tundlik, kui oskaks. Kui ennast aga tundlikuks ei peeta, siis arvab taolise soovituse sihtmärk selle lihtsalt rumalaks ja kiuslikuks.

Teiseks, mõtleme, kuidas see soovitus kõlab. Seda öeldakse ju üleoleva ja eluteadva ratsionaalse targa positsioonilt. Teisele antakse mõista, et tema tunded ja reaktsioonid on liiased, mõttetud, halvad – see fraas tühistab. Kas tahes või tahtmata ajab ütleja selline hoiak teise poole kaitsesse, sest mõjub piiride rikkumise ja rünnakuna. Isegi kui ütleja on heasoovlik ja siiralt hoolib, et teine muretseb millegi pärast liiga palju, siis soovituse saaja kuuleb reeglina üleolevat tooni ja mitte sõbralikkust. Kui see kõlab aga kellegi soovitusena, kuidas tema käitumist või sõnu ei tohi «isiklikult võtta», siis aimub siit ütleja kavatsust vastutusest pääseda – tema võib teha, mida tahab ja teine ei tohi reageerida. Tihtipeale armastavad seda ütlemist eriti palju seega just inimesed, kes ise kipuvad mõtlematult tegutsema ja teistele sellega ka haiget tegema.

«Isiklikult võtmata» elada ei saa

«Isiklikult võtmine» on tegelikult elus normaalne ja hädavajalikki omadus. Kui keegi pole meiega kena ja on tegemist inimesega, kellest natukegi hoolime või valdkonnaga, mis läheb korda, siis on loomulik, et see puudutab, võtame isiklikult.

Mis iganes ametit keegi peab, edukas saab olla ainult siis, kui võtab seda väga isiklikult, tegutseb hingega, silmade särades. Nauditavaks kaaslaseks olgu töökohal, sõpruskonnas või kallimana üheks või miljoniks ööks saab olla vaid inimene, kes on kogu oma olekuga «isiklikult» kohal ja teistega kontaktis. Nii tööl kui eraelus käib selle juurde ka valmisolek haiget saada – see on risk, mis kohalolekuga võetakse.

Kui me tahame, et inimene vastutaks oma sõnade ja tegude eest, näeks ja kohtleks meid indiviidina, siis peab tal olema toimuvasse isiklik puutumus ja suhe. Kui seda pole, hakatakse vähimagi probleemi korral otsima süüdlast väljastpoolt ja öeldakse, et pole minu asi, mina ei tea midagi. Loomulikult ei saa sellise võõrandunud hoiakuga ka ühtegi probleemi ei argi- ega ilmaelus lahendada – kõik on kontrolli alt väljas, sest ei puutu minusse. Seega tasuks pigem mõelda, kuidas elus asju mõistlikul moel, aga siiski isiklikult võtta – nii et elaksime südamega, aga ei lõpetaks infarkti või suitsiidiga.