Neeme Raua kolumn: pruun puudutus valgel lumel

Neeme Raud. Foto: Erik Prozes

Nädala alguses tundsin end kui talveparadiisis. Koeraga hommikul jalutama minnes sadas pehmet lund. Tuult ei olnud. Park mu maja ees oli inimtühi ja kiiskavalt valge. Kusagil pilvede taga varitses ilmselt päike, mis päeva jooksul end korra-paar isegi näitas.

Ent talveidüllile oli juba suutnud kurja teha kellegi tundmatu kunstniku käsi – siia-sinna oli plätsutatud pruune plekke, mis erkvalgelt eriti teravalt silma torkasid. Oohh! – järjekordsed öö jooksul saabunud kingitused kaaskoeraomanikelt, kelle arvates väärib kõik, mis nende kallim endast jätab, üldist imetlust!

Praegune talv on neile mittemärkavatele omanikele muidugi eriline lemmik, sest värskelt sadav lumi katab ju esmalt kõik jäljed. Aga siis tuleb sula…

Koerteplatsil läks tol hommikul teiste omanikega jutt üsna kiirelt just neile, kelle arvates reeglid, mis linnas lemmikute pidamisele on seatud, nende ja nende koerte jaoks lihtsalt ei kehti. Ja ennekõike just kakakoristamine.

«Mupo võiks siin pargis vaid pisut ringi luurata ja kakatrahviraha tuleks kordades rohkem kui valesti parkivaid autosid jälitades,» arvas üks.

«Ma lihtsalt ei saa end pidama, kui näen, et keegi taas teeskleb, et ei pane tähele, mida ta koer parajasti teeb. Lähen ütlen. Ja sellele järgneb enamasti selline jõllitus, nagu oleksin kahe jalaga kellegi privaatruumi astunud,» ütles teine.

Üks põhjendus, mida koera järelt koristamata jätjatele nende kohustusi meelde tuletades – mida ka ise teen – sageli kuuleb, on see, et – uups! – kilekott ununes kodus tasku panemata! Aga see põhjendus pargis ju ei kehti, sest pargiteenistus on prügikastide juurde pannud lausa tasuta kakakotikesed. Neid kotte koerapidajatele meenutades kuuleb sageli vastuseks uut üllatust (no kuulge!), et oh, oleks vaid teadnud!