Pärast põhjalikke eeltöid otsustas Rahel Olbrei oma tantsutrupi 10. aastapäevaks välja tuua balletilavastuse. Selleks valis ta Tšaikovski «Pähklipureja». Lavastus kujunes nii trupile kui tantsujuhile tõeliseks triumfiks. Maldutis esitas seal nimikangelase õde, Haldjat. See oli ehtne priimabaleriini roll. Kaasa tegid V. Kuurman-Olbrei, A. Koit, B. Blinov, V. Hägus, G. Raudsepp, S. Ots, A. Ahi, l. Põder, V. Leever jpt. «Pähklipurejast» sai läbimurre. 21. märtsi 1936. aasta Uudisleht kirjutas: «Midagi sädeleb Maldutise kerges heljuvuses ja selles elurõõmus, mis seda heljuvust kannab.»
Tegelikult olid «Pähklipureja» aegu Klaudia jalad haiged. Laval ta naeris, aga lava taga nuttis. Voldemar Mettus on meenutanud: «Nii see oli kord jälle Estonias, kus parajasti oli käimas balletietendus. Klaudia Maldutis tantsis partneriga üht adagiot. See lõppes ja kena naeratus huulil tuli Maldutis lavalt, just sinnapoole, kus mina seisin. Tahtsin teda tervitada, aga ta ei pannud mind tähele. Ja siis ma nägin, et ta vaeseke otse lonkas. Suure vaevaga ta vedas end tooli poole, kuhu ta maha istus, et lasta oma sääri masseerida. Suured pisarad voolasid ta silmist.
«Mis teil viga on?» küsisin ma.
«Ah, mul on nii hirmsad närvivalud jalgades,» vastas ta. «Aga nüüd ma pean jälle minema.» Tõusis, pühkis ruttu, aga ettevaatlikult pisarad minema, läks lavale… ja juba ta tantsis nagu ennegi, sundimatu, kena naeratus huulil.»