Üks esimesi sõnu, mille väike laps ära õpib, on aitäh. See väike sõna on tegelikult palju suurem kui pealt paistab, sellest algab arusaamine, et kui midagi saad, siis ütled vastu oma tänu. Kahjuks aga jääb sageli inimestel üldse viisakusest puudu, või ei pöörata sellele eriti tähelepanu, tean, et on kodusid, kus lapsi tänama ei õpetatagi. Aga siis asub õpetama elu, sest tänamise tähendus on palju sügavam kui oskame arvata. Tänulikkus on tunne, millega käib kaasas rõõm ja saamine, mitte kaotus ja ebaõnn.
See, et me siin ja praegu oleme ja elame, just sellistena ja sellega, kes me oleme ja mis meil on, on tegelikult ju suur õnn ja ime, sest elamine on ainukordne võimalus kogeda seda maailma. Just nüüd, talvisel pööripäeval on kohane meenutada, et neid, kellele võlgneme tänu nii paljude asjade eest meie elus, on palju.
Minu jutt siin ei ole määratud nendele, kellele tänamine on igapäevane ja harjumuslik, kes teavad, mis on õhtune tänupalve ja tänu meie igapäevase leiva eest.
Kirjutan pigem mõeldes neile, kelle ellu tänutunne ei kuulu ja tänamine tundub võõras.
Tänamisest on kirjutatud raamatuid ja kirjutajad väidavad, et selles õiges tänamises peitub maagia, mis avab kõik uksed. Kes poleks kuulnud väljendit: «Kellel on, sellele antakse ja kellel pole, võetakse viimanegi ära.» Aga mispärast «võetakse ära»? Ja miks «antakse juurde»? Aga sellepärast, et see, kellel on tänulikkust, sellele antakse, aga see, kellel pole tänulikkust olnud, kes pole osanud tänada vähesegi eest, see midagi juurde ei saa, see on kasvatanud vaesust.