Psühholoog Kätlin Konstabel: kuidas tulla toime jõuluaegse suhtlemisstressiga?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Me kõik teame seda. Igal aastal tuleb paraku uuesti meelde ka. Ikka seesama tõsiasi, et pühade ja aastavahetuse aeg on tore küll, aga vahel läheb ikkagi närv mustaks ja tahaks, et kõik see juba ükskord läbi oleks. Elatakse topeltelu, sest suure osa detsembrikuust peab tavalisel moel toime tulema oma igapäevategemistega ja samas ka pühade õnnestumise heaks tegutsema. Üheks suuremaks pingete allikaks on aga paraku pühadeaegne suhtlemine ja suhted.

Suhteteemad vaatavad vastu pea igast jõulutegevusest. Tahame parimaid jõule korraldada – läbimõelduimad kingid, kõige jõulusemalt dekoreeritud kodu, kõige paremad toidud – et lähedastel, eelkõige lastel oleks hea. Aga mitte ainult. Tahame paista parimad sugulastele, kolleegidele või hoopis meenutame omaenda lapsepõlve. Tahame sama toredat pühadeaega ka oma perele või vastupidi, tahame, et meie kallid ei peaks kunagi olema pühadeajal õnnetud. Võib-olla on meil üldse pidevalt kombeks end teistega võrrelda – kunagi ei tundu me sama head, tublid, toredad kui teised? Või on meie endi sees sisemine standard, mis teistest ei hooligi – on lihtsalt soov teha absoluutselt alati maksimaalne, parim? Nõuda sama ka lähedastelt? Kui tabame end ideaalseid jõule igatsemast ja selle nimel hullunult rabamast, siis võiks võtta vahepeal aja maha ja vaadata endasse – mida see meie ja me suhete kohta ütleb.

Samale küsimusele võiks mõelda muudegi enda jõulukäitumiste puhul. Kas tunneme vajadust olla pidevalt rõõmus või vähemalt näida – et teised ei saaks aru, kui kõrini mul sellest trallist ja kõigist inimestest, ka iseendast on? Võtta vastu kõik kutsed, ükskõik kui ebameeldivate inimeste ja ürituste omad? Lähen kasvõi pankrotti, sest just minult peavad tulema kõige ägedamad kingid maailmas? Lähen enda muude ressursside – aeg, hingerahu, tervis – mõttes pankrotti, ikka et saaks perfektsete jõulude ristike kirja?

Võib-olla meenuvad aga hoopis varasemad haigetsaamised. Kardame korduvat seda kunagist hetke, kui sai kellelegi midagi tõeliselt erilist kingiks otsitud ja hiljem kogesime, et kas see inimene tegi meile tohutult haiget või saime kaude kuulda, mida kingist tegelikult arvati? Või on hoopis nii, et kõik pereliikmed laulavad igal aastal kooris, et oh, ärge mulle midagi kinkige ja tegelikult sa ometi tead, et nad ootavad ikka superkinke ja pole kunagi rahul? Või on aastaid kordunud lootus ja hirm, et ehk tulevad seekordsed jõulud suure tülita – ja ikka läheb teisiti? Võib-olla oleme aastaid võtnud vastu uue aasta lubadusi – ja siis pidanud tunnistama, et alati jäävad need täitmata? Ja tulevad meelde kõik need toredad inimesed, kellest oleme sel aastal ilma jäänud…  Kaotused ja valu meenub pühade ajal alati rohkem, sest igal pool rõhutatakse pidevalt positiivseid emotsioone ja häid suhteid.

Aga võiks ju vähemalt proovida pühade suhtlemisrohkel ajal asju nii seada, et endal pinget vähem oleks?

Olgu siin toodud mõned nipid, millest võiks natuke abi olla

Kui kogu sebimine tundub üle pea kasvavat, püüa fookuses hoida kõige olulisemat, seda, milles on jõulupühade mõte – et inimestel oleks koos hea ja eriline. Sinu kallitel on hea, kui sina oled mõnusas tujus ja nende jaoks olemas – mitte siis, kui praad on parim, kink uhke ja kallis, kuusk uhkem kui linnaplatsil, ent sina oled kurnatud ja õnnetu.

Väldi võrdlusvõimalusi. Jäta vahele uudised sellest, kuidas üks või teine varakas kuulsus enda perele ideaalseid jõule korraldab ja kui absoluutselt oluliseks ta täiesti ideaalset pühadeaega peab. Sotsiaalmeedias lülita välja nende inimeste postitused, kel on kombeks oma parimate laste, küpsetiste, jõuluehete, lumememmede ja kõige jõulusema meeleoluga hoobelda. Neile meeldib oma elu häid külgi ja rõõmu jagada, aga teistele pole kaasa elamine alati lõpmata tore. Kui sa seda ei tee, siis tunned sa kohustust kõike seda kiita, enda sees ent kasvamas kibedus, sest su enda elu pole üldse nii imeline. Isegi kui tead mõistusega, et need pealtnäha ideaalse eluga tuttavad on tegelikult sama tavalised probleemidega inimesed, mõistus jääb siin alla ja ikka kipud võrdlema.

Pühad on oivaline aeg delegeerimise harjutamiseks. Kas ikka sina üksi pead kõik kingid ostma ja pakkima… Lisaks kokkama, koristama, kaardid saatma ja sada muud asja veel? See, et seni on nii olnud, ei tähenda, et nii peab ka jätkuma. Kui muutust teha tundub veider, on jälle põhjust korra mõelda, et miks teistele mingite tegevuste usaldamine või üldse kellegi palumine nii raske on. Võib-olla oleks teised hea meelega pühademeeleolu loomises kaasa löömas?

Pühad on hea aeg ka piiride seadmise harjutamiseks. Tee nimekiri inimestest, kellega väga tahaksid uuesti kohtuda või suhted korda saada, aga tee ka nimekiri neist, keda tahaksid vältida. Otsi üles need esimesed, isegi kui see tundub keeruline – kui kohtumine või helistamine tundub emotsionaalselt väga raske, saada kasvõi kiri, e-kaart või sõnum. Mõtle, kuidas vältida neid mitte nii meeldivaid tegelasi. Kui keegi neist tahab end väga sulle külla kutsuda, milliseid vabandusi saaksid välja pakkuda, et seda ei juhtuks? Või kuidas oleks, kui lihtsalt öelda «Sel aastal pole kahjuks võimalik, meil on teised plaanid»? Öelda ilma vabandamata ja süütundeta? See võib piiride seadmisega hädas olevale inimesele tunduda päris raske…

Ära eita oma emotsioone. Kui töökoha jõulupidu tundub võltslõbus või toob liigne alkohol alati kaasa jama, mida tuleb pärast pool aastat klattida, ära mine sinna. Kui mõne inimesega tõesti kohtuda ei taha, ta on sulle väga haiget teinud, siis ei pea Eesti teise otsa külla sõitma – olgu traditsioon milline tahes. Sama puudutab kõiki muid kombeid. Kui verivorstid on sinu meelest vastikud, ei pea neid tingimata valmistama ja kui kirikusse minek ei ole sinu jaoks, ära sunni end. Mõtle lastele – pühad ei peaks olema aeg, mis neile teesklemist õpetab.

Ole pühade ajalgi suhete osas realist. Inimesed võivad küll naeratada ja sõbralikud olla, aga nende loomus ei muutu üleöö – natukegi kauem vesteldes tulevad samad probleemid suheldes tagasi. Sugulaste kogunemistel oleks ka ime arvata, et inimesed, kes muidu väga harva omavahel suhtlevad, korraga oskavad üksteisega kenasti arvestada, teevad seda väga hästi ja ladusalt.

Planeeri ette suhtlemissituatsioone. Sugulased tahavad teada kõike, mis su elus on toimunud ja sa tead, et nad on hinnangulised? Hästi, mõtle välja jutt, mis pole otse vale, aga mis ei tekita neis ka huvi edasi uurida. Mõtle, kellega milline teema tülini võib viia ja kuidas saaks suhelda neutraalsemalt. Tihti on hea lahendus mingi ühine tegevus, kus kõik peavad kogu tähelepanuga osalema. Kui ei saa vältida üritusi, kus kohtud ebameeldivate inimestega või lihtsalt sellistega, kellega tead, et ühel hetkel läheb tüliks – olgu see sugulane või kolleeg – hoia temast lihtsalt natuke eemale. Ära istu lauas tema kõrvale või vastu, ära säti end samasse vestlusringi või kui see juhtub, vii emotsionaalsetelt teemadelt jutt mujale. Seda kõike saab aga teha, kui ise enne aru saad ja endale tunnistad, mis tunded sind selle või teise inimesega seoses valdavad ja miks.

Õpi ära tundma oma läbipõlemismärke. Kui saad aru, millal närv mustaks läheb, jääd korraga täiesti vait või tõstad häält, süda puperdama hakkab, öösiti ei saa und või oled kogu aeg rahulolematu, siis võta aeg maha ja eemaldu kasvõi korraks keerulistest olukordadest. Kiirkorras mediteerima ei õpi, viieks minutiks teise ruumi minekust võib teinekord aga palju abi olla. Kui aga mingi konkreetne tegevus sind eriti närvi ajab ja seda igal aastal, võiksid selle teistele delegeerida.

Planeeri kindlasti hetki endale – sa ei saa pühade ajal olla teiste jaoks olemas ja tore siis, kui oled ise kurnatud. Hea oleks, kui paljuski saad säilitada tavalist päevarutiini, olgu see hommikukohv ja lehelugemine, kindlal ajal trenniskäik või harjumus kord nädalas sõbrannadega kohvitada. Leia kogu pühadetralli keskel aega endale mõnusaks olemiseks. Loe, kuula muusikat, jaluta, vaata mingit videot või taevatähti, joo tass teed – ole iseendaga. Kui koju on oodata palju külalisi, siis planeeri hetki, kus saad kasvõi viieks minutiks seltskonnast eemalduda ja hinge tõmmata. Vajadusel olgu abiks või väike vale – et pead kellelegi helistama, naabritädi juures korra käima vms.

Ja kui tundub, et kõik pühad kipuvad kujunema ikka pigem piinakambriks kui rõõmupeoks, oled alati väsinud ja ajahädas, tülisid on palju või väsib nägu kunstlikust naeratusest jälle ära ja tunned end keset lõbusat pidudeaega hinges üksi… Siis oleks ehk aeg järgmise aasta plaani võtta abi otsimine. Psühholoogi või psühhoterapeudi juurde pöördumiseks ei ole diagnoosi vaja oodata – ongi tore, kui inimene otsib abi lihtsalt selleks, et enda-, aja- ja suhetejuhtimise oskusi natuke parandada.