/nginx/o/2017/12/14/7404419t1hcab4.jpg)
Hiljuti oli mul kole konflikt meie kortermajas elava eaka naabriprouaga, kes juba ammu peletab ähvarduste ja kisaga ümbruskonna lapsi koos emadega meie õuelt minema. Siiani olid minuni jõudnud vaid šokeeritud väikelaste emade jutud politseiga ähvardamisest, aga sel korral sattusin ise peale, kuidas tädi kaheksa-aastastele Gestapot korraldas, kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.
Päästsin lapsed kurja vanainimese käest ja pingpongitasin temaga veel tükk aega väljuhäälseid sõnapalle. Sest ma ausõna ei saa aru, miks ei või lapsed mängida meie õuel oleval lastemänguväljakul! Tädi kategooriline argument on, et see on meie õu, tema õu – ja ta ei luba! Lapsed tallavad muru, murravad oksi, kulutavad liumäge ja käituvad üldse arusaamatult.
Ent millest selline kadedus? Olen uurinud ka teistelt naabritelt, kuidas nad suhtuvad külalistesse meie kortermaja õuel ning peale ühe pere, kel on mure asjade lõhkumise pärast, on kõik pigem hämmeldunud teemapüstituse üle.
Võrreldes paarikümne aasta taguse Eestiga on siinne elu muutunud ikka väga tolerantseks ja avatuks, näib mulle. Ühest küljest on endine kollektivism asendunud individualismiga, ent seejuures pakub inimestele naudingut oma ilu, vabaduse, loomingu ja heaolu jagamine teistega. Asjad on asendatavad, aga emotsioonid asendamatud!
Jagamine ongi üks raske asi, ka suurtele. Mul läks päris palju aega, et kohaneda Aleksei suhtumisega, mille puhul ta isegi ei märganud, kui keegi tema asju loata võttis – olgu nendeks vennad, vanemad või sõbrad. Kolme poisiga peres ongi vist kõik ühine.
Mina aga olin ainuke laps ning kõik oli minu oma! Seetõttu suhtusin kiivalt kõigesse, mida mina olin teinud või mis mulle kuulus ning eeldasin lugupidavat suhtumist oma asjadesse. Loomulikult meeldib selline kord mulle endiselt, aga minu suhtumine asjadesse kui sellistesse on veninud avaraks nagu vanade dressipükste kumm.
Aleksei võttis nii iseeenesestmõistetavalt, et meil on kõik ühine ja see oli tegelikult vahva. Ta ei teinud rahast suurt numbrit, seda enam, et 17-aastastena meil seda tavaliselt polnud. Ja kuigi me olime nii üksmeelsed, siis rahaga seotud olukordades tiksus mul peas ikkagi väikene arvestus minu ja tema oma üle.
Vanemad pidid saama infarkti, kui selgus, et ma olin oma napi ülikooliraha pangast välja võtnud ja selle eest Alekseile tema esimese isikliku ülikonna ostnud. Mul oli seejuures klomp kurgus ja vanemate eest varjamisest süda paha, aga nähes Aleksei õnne, ma pidin seda tegema. Edasi läks tema karjäär aina ülesmäge ning me ei pidanud enam raha pärast muretsema. See rahustas ka vanemad maha.
Peredest kõneledes: neid on erinevaid ja mõnedes on vägagi toimivad eraldi rahakotid või majandamise süsteemid ning see võib olla päris tõhus. Võib-olla seepärast me ei olegi täna erilised majandamisgeeniused, et me võtame vabalt.
Ma ei tea, kuidas on emotsionaalselt, kui mees või naine hoiab oma sissetulekud enda teada, aga tihti on just raha see, mis tekitab paksu verd. Meil on kõik alati olnud ühine. Eriti üllatav oli minu jaoks see, kui pärast olümpiat Aleksei ostis meie perele korteri ja pidas enesestmõistetavaks, et pool on minu jagu. Ehkki see oli ju tema võidetud-teenitud raha eest. See on suur usaldus, mille eest olen talle väga tänulik.
Väikese kõrvalpõikena tooksin siia aga ka näite spordimaailmast. On treenerid, kes õpetavad õpilasi ja kui tunnevad, et nad enam midagi uut anda ei suuda, siis nad aitavad õpilasel leida uue mentori, uue suuna või lihtsalt lasevad oma õpilased lahti. Ja on need, kes suhtuvad inimestesse, keda nad on maast madalast toetanud, julgustanud, juhendanud, kui isiklikku omandisse.
Mulle meeldib, et Aleksei kuulub esimeste sekka, sest sportlasega koos kulgetud aeg ongi see vara, mida väärtustada ning mis võib tänu õpetajale veel kaua kaunist vilja kanda. «Minu oma» hävitab siinjuures igasuguse loomingu, kire ning ka usalduse. Sinna läks kahjuks omal ajal ka Aleksei pikaajaline koostöö oma esimese treeneriga.
Meie tütar Malena esitleb paljudes olukordades paraku minu kehvemaid omadusi, sest pikka aega üksiku lapsena sirgununa on ta suurenenud omandivajadusega. Kõige koloriitsemalt ilmutas see end päeval, mil teatasime, et ta saab õe või venna.
Loe edasi portaalist Minu Pere!