Liisa Aavik: armsad kaaspoodlejad, palun jätke mu ostukorvi sisu rahule!

Liisa Aavik Foto: Erakogu

Näen oma kodupoes tihti, kuidas samad inimesed ostavad regulaarselt alkoholi ja suitsu. Vabandust, aga näost võib öelda, et neil on seetõttu kõrge vererõhk ja nahaprobleemid. Näen inimesi, kelle menüüsse kuuluvad suures osas asjad, mis on nähtavalt nende välimusele halvasti mõjunud. Ma pole näinud veel kordagi inimesi, kes sel teemal neile kommentaare ütleks. Ja polegi vaja, sest esiteks see pole teiste asi ja teiseks keegi ei hakka end mingi suvalise ostleja kommentaaride pärast muutma. Kuid näib, et pakendivaba poodlemine on erand, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Liisa Aavik.

Viimased kolm kuud olen enda tarbeks mõeldud ostud teinud pakendivabalt. See tähendab, et ma võtan poodi ja turule oma anumad kaasa. Minu põhjus on üsna lihtne: ma ei soovi prügi, mis niigi meie maailmas suur probleem on, juurde tekitada. Minul on tarbijana võimalus vähendada oluliselt ligi poolt tonni prügi, mis keskmise eurooplase kohta aastas tekib.

Kui ühel esimestest kordadest kiiruga jäätisekarbi poest pirukate ostmiseks haarasin, kommenteeris üks noormees oma sõbrale minult midagi küsimata ja turvameest kutsumata, et olen varas. Jah, selliste kahtluste korral võiksid tõesti inimese juurde küsimusi esitama minna, mitte kõrval passida. Edaspidi olen kasutanud läbipaistvat karpi. Kümnetest kordadest ühel ütles pirukamüüja, et «mis sa sinna karpi paned, pane ikka kilesse», kuid minu viisaka vastuse peale «tänan, ma ei soovi kilet, sest see tekitab prügi» ta naeratas ega öelnud enam midagi. Teisel korral ütles aga üks teine pirukamüüja, et kõik võiks oma karbiga käia, sest siis ta ei peaks kilet kasutama. See oli väga positiivne.

Hiljuti paluti mult jooksupealt, et tooksin poest süüa, kuigi ei olnud käiku ette planeerinud. Läksin poodi. Panin korvi kaks apelsini, kaks kiivit ja teisi asju samuti kaks-kolm – ühe haaramise küsimus. Paprikad olid erand: neid oli kuus – kaks-kolm haaramist. Ja seal tekkis minu taga seisval ostjal tohutu probleem: «Annab ikka laduda neid.» Müüja vastas: «Jah, kotti pole.»

Jah, tädid, annab tõesti. Neid annab samamoodi laduda nagu teie plastisse pakendatud asju. Neid annab samamoodi laduda nagu neid viinasid ja suitsupakke, mis selles poes ostetakse, aga ometi saan mina kommentaari osaliseks. Hoidsin need mõtted aga endale ja vastasin: «Mul on selleks põhjus. Ma ei soovi plasti, aga oma kott jäi seekord koju.» Selle peale jäid mõlemad vait.

Kui ma selle elustiili valisin, siis tegin ka valiku mitte teisi sundida või survestada oma elustiiliga kaasa minema. Mul ei ole vaja mängida intellektuaali, kui ise alles õppisin aastaid tehtud vigu vältima. Nüüd on minu jaoks ebanormaalne see, et inimesed joovad kõrtega või et kohvikus pannakse inimestele, kes minu hinnangul enamasti suhkrut ei tarvita, kohvi kõrvale suhkrupakk. Aga mis siis? Ma ei lähe inimeste juurde kommentaare jagama. Ja palun, kui näeme kedagi pakendivabalt poodlemas, siis elame üle need kümme sekundit, mis ehk kauem läheb. See saab kiirelt läbi, aga mürgised kommentaarid avaldavad ka kommenteerijale endale kõvasti pikemalt mõju.