Narva politseinikust pereema ja Narva piirivalvurist pereisa – Roosi ja Metsma isiklik PPA

Leena ja Raivo on ühe terviku kaks poolt, kes teineteist täiendavad. Foto: Raigo Pajula

Kui Politsei- ja Piirivalveamet 2010. aastal elava arutelu saatel moodustati, tundus nii mõnelegi mõte piirivalve ja politsei ühendamisest liiga julge sammuna. Seda, et piirivalve ja politsei koostöö toimib vägagi edukalt palju isiklikumal tasandil, tõendab üks Narva perekond, kus loodi oma isiklik PPA juba 2008. aastal, kirjutab PPA ajakiri Radar.

Narva politseijaoskonna piirkonnavanemat Jelena Roos-Metsmat võiks välimuselt pidada baleriiniks või iluvõimlejaks – nii õhuline on ta. Jelena on põline narvalane ning tunneb piirilinna läbi ja lõhki. Politseivorm sobib talle nagu valatult, kuid hapra naiseliku fassaadi all on üüratu tahtejõud, empaatiavõime, sihikindlus, suur teadmiste ja kogemuste pagas ning seda vaatamata suhteliselt noorele eale, napilt üle 30 aasta.

«Mulle meeldib minu töö, mulle meeldivad need babuškad, kes meie poole pöörduvad,» räägib Leena. Kõlab päris lihtsalt: suhtled muudkui lahkete Narva babuškatega ja kõik sujub, kuid piirkonnapolitsei töö pole lihtne töölõik üheski Eesti piirkonnas. Tooni annavad lähisuhtevägivald ja eluga pahuksis olevad noored, kes ruttavad liiga kiiresti täiskasvanuks saama. Leenaga rääkides tunnen, et ta muretseb päriselt oma piirkonna inimeste pärast ning teeb oma meeskonnaga kõike selleks, et elu Narvas parem oleks.

Tegelikult soovis noor naine saada hoopis piirivalvuriks, kuid jäi eksamitele hiljaks. Jelena oli juba toona Kaitseliidu liige ning militaarne teema tundus talle väga huvitav. 2004. aastal liitus ta abipolitseinikega, olles oma piirkonnas üks esimesi abipolitseinikke. «Isegi vormiriideid polnud, olid ainult vestid ja ametitunnistused,» meenutab ta. Kuna piirivalvuriks ei saanud ja politseitöö oli juba veidi tuttav, suunduski Jelena politseinikuks õppima.

Saatuse tahtel on aga Jelena elu vägagi tihedalt piirivalvega seotud. Ka tänavu söödi tema peres 1. novembril torti, mille peal kreemist kiri «Piirivalve» ning küünlad «95». Just sellise tordiga laual ootas Jelena koos tütarde Janeli ja Elinaga koju pereisa Raivot.

Raivo Metsma on Eesti turvalisuse eest hea seisnud juba 25 aastat. Piirivalvega liitus ta 1992. aastal, olles ajateenija, ning piirivalvurina on ta läbinud kõik karjäärietapid. Selle aasta maikuus sai Raivost Narva kordoni juht, millele eelnes tihe konkurss – uus juht valiti 12 kandidaadi seast.

Sotsiaalmeedias alanud armastus

Narva politseinikust pereema ja Narva piirivalvurist pereisa – nii ongi ühes piirilinna peres oma väike isiklik PPA, mis sai alguse kümme aastat tagasi, kui piirivalvur Raivo kirjutas sotsiaalvõrgustikus politseikadett Jelenale kirja. «Õppisin politseikoolis, aga vaheajal töötasin Narva politseis patrullis. Mulle kirjutas toona üks teine piirivalvur sarnase nimega, Reimo või Raimo, ja oli päris pealetükkiv – blokeerisin ta ära,» meenutab Leena. «Siis kirjutas uuesti üks piirivalvur, arvasin, et sama inimene ja saatsin ta pikalt,» meenutab Leena tutvumise algust. «Leena, ära räägi nii detailselt,» palub Raivo muheledes. Tegelikult tundub, et tal ei ole midagi selle vastu, et Leena nende kohtumise loost räägib. Raivo näol on naeratus ja ta vaatab abikaasat päris kelmikalt. «Aga tema otsustas, et kirjutab edasi,» jätkab Leena. «Nii saingi aru, et tegemist on teise inimesega, ja jäime suhtlema.»

Raivo: «Leena oskas eesti keelt juba toona päris hästi, aga kui ta ei osanud, küsis alati. Nüüd on tunne, et enam polegi midagi küsida.»

Jelena: «Ja siis, kui olin Narvas tööl, kutsus Raivo kohtingule. Läksingi. Mõne aja pärast kolisime kokku ja siis abiellusime. Minu arvates käis kõik väga kiiresti!»

«Ei käinud kiiresti, suhtlesime ikka päris kaua aega,» vaidleb Raivo.

«Raivo oli väga hoolitsev, ootas mind pärast tööd lilledega, kirjutas luuletusi!» – «Lõpeta ära! Viktoria, ära seda kirjuta kuhugi!» Meenutused, kuidas sündis perekond Roos-Metsma, lõpevad abikaasade ühise naeruga.

Raivo ja Jelena peavad tuleval suvel oma 10. pulma-aastapäeva ning peres kasvab kaks tütart, 19-aastane Janeli ja 9-aastane Elina. Janeli on Raivo tütar esimesest abielust, keda Jelena kutsub oma tütreks. Tüdruku elus on Jelena ema rollis olnud üle poole Janeli elust ning enne Jelenaga abiellumist kasvatas Raivo last üksikisana. «Tõelise eestlasena on Raivo tegelikult emotsioonide poolest kitsi, ta väljendab oma tundeid tegudena,» räägib Jelena. «Raivo hoolitseb väga hästi meie laste ja kodu eest. Näiteks saan just tänu Raivole õppida magistrantuuris. Olen kindel, et tänu abikaasale on kodus kõik korras.»

Kuldsete kätega pereisa

Seda, et Raivol on kuldsed käed, kinnitavad nagu ühest suust nii naine kui ka lapsed. Ei ole vist sellist tööd, mida Põltsamaalt pärit Raivo teha ei oskaks – alates hernesupi keetmisest kuni suvila ehitamiseni. «Suvila on loodud Raivo enda kätega, mina aitasin tagasihoidlikult oma võimete kohaselt,» räägib Leena. «Mina olen linnatüdruk ja kujutasin ette, et suvila on selline koht, kus puhatakse. Raivo jaoks on see aga koht, kus tehakse tööd,» naerab ta. «Selleks, et puhata, peab olema loodud koht, kus puhata, kus oleks hea olla,» sekundeerib Raivo.

Jelena tõdeb, et Raivo on harjunud maatöid tegema. Naine tegi talutöödega tutvust alles siis, kui sai tulevase abikaasaga tuttavaks. «Kui Raivo viis mind esimest korda enda koju maale, oli kartulivõtu aeg. See oli õudne! Ma tahtsin ju tema sugulastele meeldida, aga kui nägin esimest korda seda kartulipõldu, poolteist kilomeetrit pikad vaod, mõtlesin: «Appi!» Pidasin vapralt vastu, aga minu jaoks oli see suur katsumus. Tegin läbi pisarate kõike, sest tahtsin endast head muljet jätta, kuigi ma ei osanud mitte midagi ja häbi oli tunnistada, et ma ei oska üldse maatöid teha,» meenutab Leena. «Aga ei peagi ju kohe kõike oskama,» lohutab Raivo. «Kõik sõltub sellest, kas sa tahad või ei taha.»

Ehkki Leenal on päris paljud nädalavahetused töised, veedetakse vaba aega võimalikult palju perega koos. Põhiliselt käiakse suvilas, kuid võetakse ette ka pikemaid reise Eestis. «Ideede generaator on meie peres Raivo, kelle eestvedamisel läheme spaasse, piljardit mängima, Eesti Seltsi kontserdile, seenele, maale või hoopis väikesele ringreisile,» räägib Jelena.

Levinud arusaama kohaselt soovivad eestlased omaette nokitseda ning naabreid oma koduaknast mitte näha, venelased tahavad seevastu naabritega lävida ja aktiivselt suhelda. «Mina tahtsin suvilas just vaikust, rahu ja privaatsust. Tulen aga kohale ja näen, et Raivo on juba terve tänavaga tutvust teinud ning omaette olemisest võib vaid unistada,» räägib Jelena. Raivo näeb sellises aktiivses külaelus pigem plusse: «Naabrid aitavad jõu või nõuga, teinekord läheme ka ise appi.»

Vaja on osata nii eesti kui ka vene keelt

Vene rahvusest abikaasale vaatamata ei räägi Raivo vene keelt eriti soravalt, kuid saab piirilinnas kenasti hakkama. «Töökeskkonnas käib ju kõik eesti keeles ning vene keelt läheb vaja üksnes poes või piiril klientidega suheldes. Nii palju ikka oskan,» seletab Raivo. «Kui omal ajal Narva tulin, ei osanud ma vene keeles isegi tere ja head aega öelda.»

«Mõni kurdab, et siin ei ole kellegagi eesti keeles rääkida. Mina pakun siis, et räägime, kasvõi nii palju, kui oskad! Näiteks räägin meie kokkadega sihilikult eesti keeles. Ka paljud elanikud arvavad, et Narvas polegi vaja eesti keelt õppida, sest eestlasi Narvas ju pole. Ikka on, aga peame endast märku andma,» räägib Raivo ning lisab, et rahvuse põhjal konflikte Narvas ei ole. «Kui rääkida poes või kinokassas eesti keeles, siis üritatakse ka vastata eesti keeles. Eestlasi on siin Narvas umbes kolm protsenti ja meid hoitakse. Narvakad ise ütlevad «meie eestlased».»

Jelena ja Raivo käivad läbi nii eestlaste kui ka venelastega. «Mõni mu klassikaaslastest ei oska siiani eesti keelt, kuid nii palju ikka, et minu mehe käest küsida: «Tere, Raivo! Kuidas läheb?»,» ütleb Leena. Oma mehega on Leena harjunud ikkagi eesti keeles rääkima. «Ainult riidlen vene keeles,» lisab ta naljatades.

Perekond Metsmad on Narva Eesti Seltsi liikmed ning selle kaudu tunnevad nad kõiki piirilinnas elavaid eestlasi. Seltsis korraldatakse eesti kultuuri toetavaid üritusi ning sinna kuuluvad ka mõningad mitte-eestlased, kes soovivad eesti keelt rääkida või eesti kultuuri tundma õppida, samuti kakskeelsed pered. «Narvas ei ole eesti keel ära unustatud. Ka Narva kolledž aitab Narva eestistamisele palju kaasa,» kinnitab Raivo.

Jelena hinnangul peab lapsel olema üks domineeriv keel ning teised keeled õpitakse juurde. «Rääkisime Elinaga tema kaheaastaseks saamiseni ainult eesti keeles,» toob pereema näiteks. «Paar aastat tagasi hakkasin lapsega rääkima ka vene keeles ja nüüd räägib ta vene keelt isast peremini, ilma aktsendita.»

Mõlemad tüdrukud õpivad Narva Eesti Gümnaasiumis ning vanemad on kooliga rahul. Küll on probleem huviringidega. «Muusikakool, mille üks laps on lõpetanud ja kus teine alles õpib, pakub ainsana eestikeelset huviharidust. Ehkki õpetajad on venelased, räägivad nad lastega eesti keeles. Tantsustuudios ja ujumistrennis käib aga kõik vene keeles. Pidime last õpetama ka selle pärast vene keelt rääkima, et ta saaks hakkama,» lisab Raivo.

Politseinik tööl ja kodus

Viimases klassis õppiv Janeli on praeguseks valinud vangivalvuri ameti. Kuigi vanemad näeksid tütart enda jälgedes käimas, võtavad nad tema valikuid rahulikult. «See, et meie ei taha, ei tähenda midagi. Laps peab ise oma ameti valima, nii nagu meie valisime oma ameti,» nendib Leena. «Käisid klassiga paar aastat tagasi ekskursioonil Viru vanglas ja sealt see meeldima hakkas,» räägib pereisa. «Ootame eksamid ära, ehk muutub midagi veel.» Ehk tõesti võib juhtuda hoopis nii, et PPAga liitub veel üks Metsma pere liige.

Kas on üldse miinuseid selles, et ühe pere liikmed töötavad samas organisatsioonis? «On küll, ma tean oma mehe palka,» naerab Leena ning lisab tõsinedes: «Me teame, mis koormus teineteisel on. Kui Raivo ütleb, et ta on väsinud, saan ma aru, et ta tõesti on väsinud. Või kui mina tulen koju ja tahan olla tund aega vait, mõistab Raivo seda.»

Tööasjadest Metsmad kodus üldjuhul ei räägi. «Vahel räägin Raivole, et meil on tulemas ennetusüritus, ning uurin, kas sinna saaks tulla ka kordoni koerajuht koeraga. Raivo käsib mul selle meili panna. Mina siis kirjutan nagu teistele koostööpartneritele «tere» ja «lugupidamisega»,» räägib Leena. «Ma ei taha hakata seda kodus lahkama. Loen hommikul tööl rahulikult, sest Leena palve on samasugune nagu iga teine selline,» selgitab Raivo.

Raivo sõnul tahab Leena ka kodus politseinik olla ja naine võtab selle kohe omaks: «Võtan tõesti töö koju kaasa. Meie vanem laps on juba täisealine, kuid võtan turvalisuse teemad tihti ette. Tõepoolest, olen politseinik 24 tundi 7 päeva nädalas, kodus ja poes.»

Leena ja Raivoga vesteldes tundub, et nad on ühe terviku kaks poolt, kes teineteist täiendavad. «Ühelt poolt oleme väga sarnased, sest meil on elus sarnased eesmärgid, aga meil on erinevad viisid, kuidas eesmärkideni jõuda. Mina tahaks kiiremini juba ära teha ja mingi teemaga ühele poole saada, Raivo hindab aga olukorda rahulikult, kaalub, mõtleb, pakub mitu varianti. Seepärast vaidleme päris palju, aga vaidluses sünnibki tõde,» räägib Leena. «Kokku võttes võidab niikuinii perekond.»