Ilona Toots innustab: saame kokku!

Võrkpallinaiskond lastekarjaga Foto: Erakogu

Igapäevaselt ei ole ma eriline sõbrannataja, ehkki suhtlen ju kogu aeg inimestega, aga vahel piuksatab sees, et teeks midagi ägedat! Nagu kõigil, on ka minul erinevaid tutvuskondi, kellega mingil eluhetkel on palju läbitud, siis aga mitte: lasteaed, kool, ülikool, spordiharrastused, hobiringid, naabrid vms. See ei tähenda, et need inimesed on meelest lännu, lihtsalt kokkupuuteid enam pole. Isegi sugulastega saab ju valdav enamus meist kokku sünnipäeval, pulmas ja matustel, kirjutab Ilona Toots portaalis Minu Pere.

Ma garanteerin teile, et iga selline kohtumine vanade tuttavatega toob massiliselt rahuldust! Saab kallistada vana head sõpra, öelda välja seda, mis kunagi ütlemata jäi, rahuldada uudishimu kellegi käekäigu kohta, lakkuda vanu haavu, tänada kedagi või taaselustada endine sõprussuhe. Inimesed, kellel on suurem negatiivsuse-pagas reeglina ei tule sellistele kokkusaamistele. Nagu mina pole kordagi käinud oma kooli kokkutulekutel, ehkki kunagi tahaks selle ikkagi ära teha.

Eelmisel nädalal kutsusime kokku kõik Nõmme Kalju naiskonnas eri aegadel pallinud neiud-naised ning ehkki kutsutuist oli kohal veerand, siis see oli üks positiivsusest ja õnnest särisev pundar, mis naeru kihistades vanu aegu meenutades jalgpalliplatsil ringi jooksis. Rõõm taaskohtumisest ja vanad mälestused tulvasid nagu Rio Grande mööda ajusoppe ringi ja tuuseldasid aina uusi lõhnu, sündmusi, emotsioone lagedale. Ma ei jäänud tol õhtul magamagi, nii äge oli olla! Juba seame plaane detsembris uus kokkusaamine korraldada.

Möödunud aastal kraapisin kapisügavusest lagedale ammused lapsevanemate kontaktid ajast, mil Malena veel lasteaias käis. Koos lasteaiaõpetajate ja vanematega tõime need endised tatised jõnglased taaskord kokku, üheksa aastat hiljem, nende oma lasteaiarühmas! Lasteaed oli absoluutselt motiveeritud, et selline sündmus just nende ruumes toimuks.

Loomulikult olid mitmed kontaktid aegunud, aga kuna täna on olemas Facebook, Instagram, Google jne, siis on võimalik leida üles pea kõik inimesed. Õpetajad pidid pea kuklas hõikama palmina lae alla kasvanud noormeestele ning pidasid ekslikult uhkeid tütarlapsi kellegi lapsevanemateks – üheksa aastat on pikk aeg ja need muutused, mis endiste lastega toimunud olid, panid õpetajad tõsimeeli heldima..

Üle-eelmine aasta oli aga rikas ühe teise kokkutuleku poolest. Lapsepõlves alustasime koos nende tüdrukutega võrkpallitreeningutel ja sellest on möödas paarkümmend aastat. Nüüd on enamus meist juba emad: 1-, 2-, 3- ja isegi 6-kordsed! Seetõttu ühendasimegi jõud ja üürisime kolmeks tunniks mängutoa, kus lapsed keelamata ronida ja püherdada said ning meie vanu aegu meenutada. Nii lõbusat kokkusaamist ma ei mäletagi. Vanad lood, mida miljon korda räägitud, tundusid nii naljakad ja põnevad; igaühe elulugu ahhetamapanev ja kõik see aura pisikeses mängutoas nii magus, et pakiks ta karpi ja paneks jõuludeks sügavkülma!

Alati ei võta inimesed siiski vedu ja keegi peab kindlasti kogu korraldamise enda peale võtma, mitte lootma abi peale. Isegi, kui on vaja vaid kohale tulla, siis paljud ei viitsi. Raske öelda, miks. Ka Aleksei jaoks olen ma püüdnud lapsepõlve judopoisse kokku tuua, aga see ei läinud läbi. Aga ma ei mata seda plaani maha, igatahes!

Eks see kokkusaamiste korraldamine ole üks paras kabetamine, sest nüüdismaailmas elatakse nii Austraalias kui Soomes või ollakse pere-töö-trenni hamstrirattas nii tihedalt kinni, et sealt naljalt välja ei hüppa. 

Rahalises plaanis ei pea see üldse olema koormav. Toidupoolise võib igaüks näpuotsaga kaasa tuua, ruumid on võimalik sageli sootuks tasuta saada. Aega sisustada võib fotoalbumite, spordi, lugude vestmise või ka lihtlabase söömise-joomisega. Emotsioon, mida saadakse, kaalub üle kõik kulutused ning aega jääb raudselt väheks. Head inimesed – saage ikka ja jälle sõprade ning sõpruskondadega kokku ning ärge kartke seda ette võtta. Ootan teie lugusid!