Kaja Kallas: kas aeg lendab või venib?

Kaja Kallas. Foto: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

Õnn olevat see, kui sul on kedagi armastada, midagi teha ja midagi oodata. Me kõik teame seda mõnusat ootusärevust, kui ees seisab mõni tore sündmus. Eriti hästi on seda näha laste pealt. Küsimus «mitu ööd ma pean veel ära magama, kuni tuleb minu sünnipäev?» on tuttav vist kõikidele vanematele.

Öeldakse, et ootajale tundub aeg pikk. Selle kohta on isegi nali, et minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool tualetiust sa parasjagu oled. Euroopa Parlamendis olen teinud tähelepanekuid, et need, kes alustavad oma kõnet sõnadega «ma räägin väga lühidalt», räägivad peaaegu alati just hästi pikalt. Meil antakse kõnelemiseks reeglina minut aega (millest kinnipidamist hindab oma suva järgi istungi juhataja), ja olen ka märganud, et kui põhjamaine minut kestab umbes 40 sekundit, siis lõunamaise minuti kestus on umbes kolm minutit.

Ühel reede pärastlõunal ootasin oma järjekorda pikas poesabas. Selle eesotsas oli üks vanem proua, kes vestles pikalt müüjannaga. Müüjanna aitas proual õiget rahasummat otsida, nad vaatasid koos ka tema lotonumbreid jms. Kuigi mul oli suhteliselt kiire, sest pidin jõudma lapsele koolibussi vastu, mõtlesin, et see poeskäik ja suhtlus müüjaga võib olla selle vanema proua päeva tähtsündmus, mida ta oodanud on. Las ta siis suhtleb ja küll jõuame kõik, kuhu vaja. Aga minu selja taga seisis inimene, kellel tundus olevat ikka väga kiire, sest ta väljendas häälekalt oma pahameelt, et saba ei liigu. Torises ja riidles. Kui pöörasin ümber, et vaadata, kellel nii meeletult kiire on, siis nägin, et see inimene on kerjus, kes topsi kerjatud müntide eest soovis osta kahte õlut. Kummaline, et inimene, kes on valmis selle raha kogumiseks istuma mitu tundi tänaval, ei suuda paari minutit poesabas välja kannatada.