Mina ja Margus oleme koos olnud üle nelja aasta. Algusest peale oli meil kokkuleppe, et tegu on vaba suhtega, kuid läbi selle jõudsime polüamooriani. Inimesed eeldavad sellest kuuldes, et meil on pidevalt kümneid erinevaid sekspartnereid, kuid tegelikult leidsin ma endale Marguse kõrvale teise partneri alles mõned kuud tagasi. Seega olin põhimõtteliselt monogaamne neli aastat, enne kui selgus, et ühe ammuse hea sõbraga on tõmme vastastikune.
Mingisuguseid reegleid või kepigraafikuid me omavahel paika pannud ei ole, kõik on senimaani sujunud hästi tänu sellele, et me kõik oleme kogu aeg tööl. Ehk siis Marguse kõrval uinun enamustel õhtutel, vahel harva aga õnnestub teist sõpra ka näha. Margusel on omakorda tüdruksõber Leenu, kellega me vahel ka kolmekesi koos aega veedame.
Välismaistes polügruppides luurates tutvusin ameeriklase Gene’iga, kel oli parasjagu kaks tüdruksõpra. «Üks kunstiks ja teine spordiks,» ironiseeris ta ise. Kuna kõik kolm töötasid vahetustega, said väljas käia ja koos aega veeta need kaks, kes parasjagu vabad olid. Tüdrukud olid omavahel sõbrannad, kuid midagi seksuaalset nende vahel ei toimunud. Terminoloogiliselt nimetatakse seda veeks – suhe on nagu V-täht, kus ühest tipust hargneb kaks haru. Üks Gene tüdrukutest otsustas aga, et polüamooria pole tema jaoks õige ja nüüd on tal ainult üks püsipartner, selle kõrval mõned lühemad või pikemad sekssuhted. «Kõige pikem polüsuhe on mul kestnud kolm aastat,» sõnab mees, kes on olnud eelnevalt monogaamses abielus ja kasvatanud suureks neli last.