Virve Sapožnin: olen õnnelik, et selle mehega koos olin

Virve Sapožnin oma südalinna korteri mälestusi täis elutoas. Foto: Mihkel Maripuu

Oleg Sapožnin lahkus igavikuteele kolm aastat tagasi. Nüüd on kirjastus Post Factum üllitanud rahvusvahelise tasemega jalgrattavõistluste kohtunikust, energeetikust, olümpia purjespordiregati peakorraldajast ja filharmoonia juhist põhjaliku ning rikkalikult illustreeritud elulooraamatu «Oleg Sapožnin – lõputu rahutuur». Milline oli see karismaatiline mees aga eraelus ja abikaasana, seda teab kõige paremini Virve Sapožnin, kellega koos veedeti kaugelt üle poole sajandi.

Virve Sapožnin lubab intervjuueelsel päeval end meie tuleku puhul korralikult lille lüüa, kuid kohe saab selgeks, et mingit erilist lillelöömist see sarmikas ja nooruslik naine ei vajagi. Selgeks saab seegi, et huumorimeelega on tal kõik kõige paremas korras ning et see proua oskab elust siirast rõõmu tunda. «Alzheimer, mine ära, kõtt!» teeb ta kätega tõrjuvaid liigutusi, ja kujuteldav härra Alzheimer kuulabki sõna. Õigupoolest polegi teda vaja karta, sest mälu on vitaalsel proual kadestamisväärne. Tundub, et ta mäletab peale aastakümnetetaguste sündmuste isegi hetki ja värve.

Südalinna ruumikat korterit ilmestavad Aapo Puki maalitud Oleg Sapožinini portree, klaasuksega kapi täis suveniire ja trofeesid ning haruldane ja kõlatäiuslik Steinway klaver, millele on asetatud kümned ja kümned perepildid. Perenaine valab tumevioletsetesse tassidesse kohvi ega unusta märkida, et see serviis on nende pulmakink.