VIDEO! Moelooja Kristian Steinberg: Iluideaale loovad inimesed, kes ei võta vastutust

• Eesti päritolu moedisainer Kristian Steinberg avab Tallinn Fashion Weeki.
• Esimene naistekollektsioon, mis pöörab pea peale moe sisutuse ja kehakultuse.
• Arter käis rahvusvahelise haardega moeloojal Londonis külas ja uuris asja.
• Mis meid tapab? Mis juhtub mugavuse maski taga? Kristian paljastab mitu tõde.

Mood on enamasti pinnapealne, edev ja negatiivset kehataju tootev nähtus. Kuid kas see peab nii olema? Londonis tegutsev Eesti päritolu moelooja Kristian Steinberg tuleb Tallinn Fashion Weekil esmakordselt lavale kollektsiooniga, mis pöörab pea peale nii moe sisutuse kui ka valitseva kehakultuse.

Arter käis maailmas ammu nime teinud, kuid Eestis veel vähe tuntud disaineril tema Londoni kodus külas ja uuris asja lähemalt. Mis meid tapab? Kes on inimese suurim vaenlane? Kristiani sõnul saavad moes kokku kõik maailma rütmid ning kui loomingul pole midagi öelda, võiks olla parem vait.

-Enamik sinust kirjutatud lugusid nii Eesti kui ka muu maailma ajakirjanduses sisaldavad ohtralt kuulsaid nimesid – staare ja kroonitud päid, keda oled riietanud, ning moemaailma tipptegijaid, kelle juures töötanud. On see oluline ka sinu enda silmis?

Pinnapealsetes intervjuudes seda teemat alati puudutatakse, ehkki minu silmis ei mängi see tegelikult mitte mingit rolli. Sa peaaegu pead rääkima, kuidas oli töötada Alexander McQueeniga või luua Kyle Minogue’le. Name dropping ei ole tegelikult üldse tähtis ja ise kuulsustega suheldes eelistan ma unustada, et keegi on kuulus. Ta on ka inimene.

Kui inimesed hakkaksid minu loomingut nähes tomateid pilduma, oleksin ma väga rahul.

Kuulsus on pigem segaja, mis ei lase asja sisule keskenduda. Ja inimesele endale võib see muutuda destruktiivseks punktist, mis hakkab piirama tema vabadust luua midagi täiesti uut ja võtta riske.

Mind ajab naerma, et ma just lõpetasin pintsaku tegemise, mis läheb Theresa May vahakuju selga. Ka Eesti visiidil kandis ta minu pintsakut, kuid minu jaoks on ta lihtsalt inimene, kellel on pikad jalad, väga lühike ülakeha ja kes käies tõstab õlgu veidi liiga kõrgele.

Nimed muutuvad oluliseks siis, kui sul on tõesti eriline koostöö mõne artistiga ning te loote midagi koos. Ma poleks nii huvitatud sellest, et keegi lihtsalt kannab midagi, mida mina olen kavandanud. Florence Welch on näiteks naisterahvas, keda ma väga hea meelega riietaksin, aga ma tahaks teda kohata, tundma õppida ja tema muusikat, stiili ja isiksust arvesse võttes disainida midagi just talle. Sellisel juhul on asjal mingi point ja koostöö vääriks mainimist. Aga niisama name dropping… jah, see müüb, aga minu silmis ei oma see väärtust.

«Ma ei vaja jah-ütlejaid!» teatab Kristian Steinberg. Moedisainer ei otsi mugavust, vastupidi – paigalseis on tema suurim hirm. / Eero Vabamägi / London Foto: Eero Vabamägi

- Moemaailm siiski sõidab kuulsuste seljas ja kunagi ei juhtu kogemata, et üks või teine staar kannab punase vaibal just SELLE disaineri loomingut.

Ei-ei, juhuslikku pole siin midagi! See on konkreetne tööstus, kus mängivad rolli suured-suured rahasummad. Seal on kohutav poliitika ja see on kõik ainult äri, puhtalt PR meedium. Selles masinavärgis ei ole inimese või isiksusega midagi tegemist. Ilmselge, et kui keegi kannab punasel vaibal sinu kleiti, saab see olema mitmes ajakirjas. Teatud hulk inimesi vaatab seda, märkab su nime ning hakkab rohkem tahtma sinu disaini. Tavaline töövahend, mida oleks vale eraldi saavutuseks lugeda. Näiteks minu stilist, kes tuleb Tallinnasse show’le appi, riietab igapäevaselt kuulsusi Los Angeleses, ja tema ütleb, et see on kohutav töö!

-Miks sa otsustasid oma esimese naistekollektsiooni publiku ette tuua just Tallinn Fashion Weekil? Patriotismist?

Mulle oli oluline öelda ka midagi laiemat lisaks sellele, et teen moodi. Tõsta Eesti kultuuriruumis üles feminismiteema, inimesi kahjustava kehakultuse teema, paljud valusad teemad, mida ma tegelikult oma loomingus puudutan. Eestis on parem seda teha – väike koht võimaldab sügavamat dialoogi publikuga ja see on mulle hästi tähtis.

Suhtlesin TFW peakorraldaja Anu Kikasega juba aastaid tagasi, kuid just sel ajal, kui küpses otsus tulla välja oma naistekollektsiooniga, teadsin, et tahan seda teha just Tallinnas. Moenädala näol on mul olemas hea platvorm, kus oma ideid esitleda. Samuti on mul oma show kaudu hea võimalus juhtida rahvusvahelise moemaailma tähelepanu rohkem Eesti moedisainile. Näiteks tuleb sel aastal spetsiaalselt siia Zadrian Smith, moeajakirja Petrie Inventory peatoimetaja, kes vaatab ära minu show ja Kuldnõela gala.

-Sul on moemaailmas nimi, oled kümme aastat meestele disaininud, kindlasti oleksid üsna lihtsalt võinud ka Londoni moenädalal oma loomingut esitleda.

Moe-show on väga suhteline asi. Londonis tehes oleks kõik need Eesti lingid jäänud loomata. Siin esimest korda uue asjaga välja tulles pead sa konkureerima kõikide teistega, kel on juba välja kujunenud ostjad ja ajakirjanike ring, see oleks ka mõttetult kulukas. Väikses skaalas tegutsedes pole vahet, kas sa näitad oma loomingut Pariisis, Londonis, Milanos või Tallinnas. Moemaailm on muutunud – peamine marketing toimub tänapäeval online, peamine on saata pildid ja videomaterjal oma loomingust suurtele rahvusvahelistele moeplatvormidele.

Mul on alati kurb, kui keegi räägib negatiivselt Eesti moest või moeturust. Muidugi on Tallinn moe perifeeria, kuid see ei tähenda, et siin ei oleks unikaalseid talente. Me tahame ju olla uhked oma loomingu üle! Mind riivab negatiivne eelhoiak väga. Näen selgelt, et Eesti autoritel on isikupära ning võimalus tuua oma eristuv käekiri välja ka rahvusvahelises moepildis.

-Rõhutad disainerina rahvusvahelisel areenil alati oma Eesti juuri, kas tunned end endiselt siin kodus?

Ma olen hästi uhke selle üle, et olen eestlane, kuid samas ma natsionaalidentiteeti väga ei usu. Kui teeme üldistusi rahvuse pinnalt, siis pole me lihtsalt küllalt sügavale inimese olemusse kaevanud – oleme hingelt palju sarnasemad, kui ise arvame.

Mind üllatab alati, kui arvatakse, et elades mitukümmend aastat mujal ja omades Rootsi kodakondsust, olen ma kuidagi vähem eestlane. Eesti kultuuril on midagi väga väärtuslikku ja intiimset, mis meid seob – see on keel! Ma hoian seda teadlikult elus, ehkki eesti keel on väga keeruline. Meil on omad väljendid, mida ühtegi teise keelde tõlkida ei saa. Meil on midagi unikaalset, mis on ainult meie oma!

-Milline on su loomeprotsess, kuidas sa disainerina ennast väljendad?

Kui ma otsin inspiratsiooni, ei taha ma teha kellegi moodi. Ma ei võta kunagi aluseks lõpptulemust, lähen algusesse ja tahan aru saada, kuidas looja sel hetkel mõtles ja mida parajasti tundis. Tegin ükskord meestekollektsiooni, mis oli rajatud Igor Stravinski 1913. aasta balletile «Püha kevad». Ma ei hakanud balletikostüüme uuesti disainima. Mind huvitas just see, mida tunneb inimene, kes loob muusika ja balleti, mis on niivõrd uus, modernne ja teistsugune, et inimesed saalis trambivad jalgu ja hakkavad tomateid loopima, sest nad on lihtsalt nii närvis sellest, mida nad näevad. Kui inimesed minu loomingut nähes hakkaksid tomateid pilduma ja kisa tõstaksid, oleksin ma väga rahul. Siis olen suutnud tekitada diskussiooni, loonud tõesti midagi uut. Ma ei vaja jah-ütlejaid! Ma otsin inimesi, kes aktiivselt kaasa mõtlevad.

-See on huvitav hoiak. Enamik inimesi eelistab ennast ümbritseda just jah-ütlejatega. Seda teevad nõrgad juhid, poliitikud, ebakindlad inimesed suhteid luues… Nii on ju mugavam.

Mina seda ei tee. Aga ma ei taha ka mugavust. Arvan, et inimene ka ei vaja seda, oleme loodud progressiivseks. Mulle meeldivad väljakutsed ja ebamugavused, positiivne pinge annab võimaluse edasi liikuda. Karates valitseb suhtumine: tee ebamugavus endale normiks.

Kui sa esitaksid mulle väga isikliku küsimuse: Kristian, mida sa elus kõige rohkem kardad, mis on su suurim salajane hirm, siis vastaksin, et see on just seismajäämine! Mittearenemine, intellektuaalne laiskus – ma ei salli seda enda ega teiste juures. Kui su elu muutub mugavaks, siis sa enam ei ela, lihtsalt eksisteerid! Nagu kivi, mis lihtsalt on. Isegi kivi areneb rohkem kui mugavustsoonis tiksuv inimene, loodus muudab teda. Mina ei taha, et mul oleks mugav, ma tahan elada ja tahan luua! Ma tahan öelda midagi uut ja arutada küsimusi, mis vajavad arutamist.

Mugavus on meie ühiskonnas kohutav asi! Kui sa raiskad oma elu ja võimalusi, mis sulle on antud, on see lihtsalt ülim alatus enda suhtes. Mul oli väga mugav teha asju Rootsis, ees ootas sujuv ja sillutatud karjäär. Ikkagi oli mul vaja tulla Londonisse! Ükskõik kui ebamugav ja raske see oli, viis see mind väga palju edasi, väljakutsed tuleb vastu võtta. Koolis käimine üksi ei tee veel kedagi disaineriks.

-Mis roll on üldse koolil? Sina oled lõpetanud väga maineka Central St. Martinsi disainikooli Londonis, kust on tulnud küll palju moekuulsusi, kuid mis ei tee kedagi kuulsuseks.

Kool on platvorm. See on võimalus testida oma ideede elujõudu turvatsoonis ja saada konstruktiivset kriitikat. Kuid kõige olulisemad on inimsuhted, mida sa seal kaasõpilastega lood.

Kui tulin hiljuti läbi viima abstraktse moe kursust Eesti Kunstiakadeemias, siis ei tulnud ma ainult õpetama, vaid ka ise õppima. Point on selles, et me seisame õpilastega samal pool, analüüsime, kritiseerime, viime läbi ühiseid ajurünnakuid, et leida ideest üles signatuur, mis eristub ja millel on tähendus. Minu töö õpetajana on lahti kiskuda kõik juhuslikud kohad, mis pole lõpuni läbi mõeldud. Tee põhjalikud taustauuringud! Idee on püsivalt arengus, harvenda välja see, mis sinna porgandimaale enam ei kõlba, et iga asi saaks kasvada. Mille peal on fookus? Minu jaoks on põhjalikkus ja sügavuti minek moes möödapääsmatud.

Disaineritöö köögipool. Kollektsiooni loomine tähendab põhjalikku taustauuringut, moodboard’e, mudelite ja materjalide testimist. See on salamaailm, millele saalisviibijad tavaliselt kunagi pilku ei saa heita. / Eero Vabamägi / London Foto: Eero Vabamägi

-Moodi peetakse ju just väga pinnapealseks alaks! Mis see siis on, teen ilusast kangast ilusa kleidi – tirilimps ja valmis!

Mina ei disaini ühte riiet, ma disainin kontsepte, moodi. Ma annan vormi sellele, mida me mõtleme ja tunneme järgmisel aastal. Mood liidab kokku kõik, mis maailmas toimub – inimeste unistused, elustiili, poliitilise situatsiooni, tehnoloogia arengu. Kuid suurest infohulgast leiab selle, mis on tõeliselt tähtis, ikkagi oma kõhutunnet kasutades.

Kõik moedisainerid muidugi ühiskonnas kaasa rääkida ei taha. Mitte midagi pole valesti, kui sa lihtsalt tahadki teha tavalisi, ilusaid kleite – palun! Aga mulle pakub huvi luua midagi emotsionaalsemat, mis suhestub inimeste sügavamate tunnete, rõõmude, ängistustega. Feminismile on näiteks tekkinud väga negatiivne kõrvalkõla, ehkki maailm ei ole veel kaugeltki võrdõiguslik. Ma tahan öelda moe kaudu kultuuriruumis midagi, mis meid tulevikus edasi viib ja konteksti muudab.

Pinnapealset moodi leidub ka, kahtlemata! Mood on valdkond, mille suhtes igaühel on oma arvamus, kuid tihti on need arvamused palju pinnapealsemad kui mood ise. Paljud ei süvene, ehkki tegelikult on pinnavirvenduse all sügav meri. Moemaailma häda seisneb sageli selles, et inimesed on nii ametis ihaldusobjektide loomisega, et glamuuri sisse kaob ära substants.

-Moeajalugu tundes on selgelt näha, et mood on tugev barjäärilõhkuja, mis sillutab teed uutele vabadustele.

Jaa, see on tõeline feminism in action! Mood aitab elustada ja materialiseerida mõtteid. Aga kui sul ei ole midagi tähtsat öelda, on parem olla tasa. Kakofooniat on meie ümber niigi liiga palju.

Ei ole midagi nauditavamat, kui sa suudad lukustada lahti inimese, kellel on paju rohkem pagasis, kui ta võib-olla välja näitab. Mulle meeldib seda teha oma õpilastega, aga samamoodi moealase provokatsiooni kaudu.

-Mis on üldse ilus? Paljudele on see väga piiratud pilt. Sa provotseerid teadlikult, et aidata naistel neist raamidest vabaneda?

Kui keegi julgeb pakkuda välja midagi ennekuulmatut, võib alguses leiduda mõni üksik, kes seda kanda söandab. Aga siiski see muudab maailma. Minu eesmärk ei ole olla rebel, point ei ole selles. Mulle on oluline, miks ma seda teen! Mida on mul uut öelda, miks peaks maailm vajama veel ühte naistekollektsiooni? Sul peab selle asja taga mõte olema. Tunnen, et dialoog kliendiga on taas muutunud väga tähtsaks. Mood peab aitama inimesel ennast atraktiivsena tunda, kuid ma ei kasutaks sõna seksikas, see on liiga lihtne.

Suurim katastroof loomingulisele inimesele on see, kui ta toob oma loomingu lavale ja jätab inimesed õlgu kehitama. Hea pole ka see, kui kõik noogutavad – siis sa oled teinud midagi väga universaalset! Negatiivne reaktsioon võib näidata, et oled pannud näpu peale millelegi, mis tõesti inimesi kõnetab. Kui sa püüad midagi uut öelda, siis ilmselgelt ei saa see olema lihtne. Sellepärast on suur privileeg, et mul on võimalus sügavama intervjuu vahendusel asjade tausta avada.

Tihti tuleb Kristian kultuuri- ja elukeskkonda liitvasse Barbiacani kompleksi, külastab näitusi või raamatukogu, võtab kohvitopsi ja visandab pargipingil istudes üles pähe tulvavad ideed./ Eero Vabamägi / London Foto: Eero Vabamägi

Mis sinu tuliuues moeloomingus eeskätt n-ö tõlkimist vajaks?

Olen varem palju tegelenud maskuliinsuse tõlgendamisega, kuid naistekollektsioonis on fookuses feminism – kuidas sellele läheneda moe kaudu. T-särgile loosungite kirjutamise aeg on möödas, see on niivõrd mõttetu! Mind huvitas, kuidas teha midagi, mis on sügavamõttelisem ja millel on tõesti mingisugune väärtus kandjale. Kuidas mina, meesdisainer, saan teha oma loominguga feministliku avalduse? Vastus on väga konkreetne – ma disainin asju, mis ei esita tingimusi kandja kehakujule!

Mul on isiklikke kogemusi sellega, kui kahjulikud ja ängistavad on peale surutud kehaideaalid, kui vähe on neil ühist iluga. Mul oli väga hea sõbranna, kes hakkas ennast lõikuma, sest ei suutnud kunagi oma kehaga rahul olla. See on üha süvenev, väga tõsine probleem! Kui üks moedisainer saab midagi teha, siis astuda välja ahistavate iluideaalide vastu! Minu looming kuulutab, et sa ei pea olema mingis konkreetses vormis, kaalus või proportsioonides selleks, et olla ilus. Minu rõivad saab kandja oma keha järgi vabalt ümber disainida, muuta pikkusi ja vorme, kanda neid just nii, kuidas temale tundub õige ja mugav. Igaüks teeb seda unikaalselt. Mina moeloojana ei dikteeri, vaid annan mikrofoni üle kandjale.

-Kahjuliku kehakuvandi loomine on teema, milles moetööstust põhjusega süüdistatakse, ja sama kehtib fitnesstööstusega. Eriti hull on olukord tänapäeval, kui kirurgia abil ongi võimalik kõike muuta, lihvida end standardiks ja lakata olemast sina ise.

Kui ma lähenen sellele küsimusele nagu kunstnik, siis igaühe keha on tema tempel ja ta võib seda ümber disainida nii, nagu soovib. Kui aga seda tehakse põhjusel, et meeldida teistele või vastata mingile ideaalile, on see väga kahjulik! Neid ideaale loovad inimesed, kes ei võta vastutust. Nad ei mõtle sellele, mis on tagajärg ja kui paljud sellepärast sügavalt kannatavad.

-Asja taust on julm äri. Kui inimene on rahulolematu oma kehaga ja ebakindel, sunnib see teda tarbima tooteid, mis hetkeks seda rahulolematust leevendavad. Nii moe- kui ka ilutoodete kujul ostetakse ju lihtsalt puuduvat eneseusku.

Jah, see on tõsi. Aga kas see peab nii olema? Kas me ei või müüa asju positiivse sõnumiga? Mood võib olla ka selline ümbrus isiksusele, mis aitab olla sina ise. Suurim eksiarvamus on see, et hea saab välja näha vaid mingi kindla skaala järgi.

Ma töötasin kooli ajal Armanis ja Pradas, kus kliendid usaldasid oma hea välimuse sada protsenti minu kätte, sest neil endal ei olnud aega. See koostöö ja sünergia kinnitas mulle, et pole ühtegi standardit, igaühe unikaalsus on tema suurim väärtus.

-Nüüd, kui sa tuled välja ilustandardeid eitava avaldusega, vastandud otseselt kogu moemaailmale. See on päris julge vastandus!

Jaa, muidugi. See ongi kogu point! Mida mul kaotada on? Ka esitlema valisin oma loomingut päris inimesed eri vanuses ja eri kehatüüpidega, see on osa kontseptsioonist. Kui ma ei nõua kandjalt mingit kindlat vormi, ei saa ka minu modell moelaval olla elav riidepuu, ta peab olema isiksus! Ma ei taha näidata rõivaid, mida vaadates inimene tunneb: «Jaa, modellile sobib see hästi, aga mina seda küll kanda ei saaks.»

Moekunstniku eine. Hiiglaslik croissant näitab ilmekalt, et Kristian Steinberg ei kuulu nende moeloojate hulka, kes kehakuju pärast paanitseks. Sama sõnumit kannab ka tema looming. / Eero Vabamägi / London Foto: Eero Vabamägi

-Olgem ausad, kogu moemaailm on natuke haige. Disainerid ise on samuti kehasurve ja meeletu stressi all. Kuidas sina eluterveks suudad jääda?

Tasakaal on A ja O – töö, spordi ja puhkamise rütm. Kõige tähtsam on hingamine, see muudab kogu elu. Kõlab abstraktselt, aga on tegelikult väga füüsiline asi. Kui sa õpid hingama kooskõlas oma kehaga, saad puhtalt mõttega leida rahu ja õnnetunde, fookustada oma energiat, vabastada endorfiine. Nende oskuste omandamine võtab aega, kuid see toimib väga praktiliselt.

Kui sa lööd, siis sa samamoodi hingad seda lööki. Ma teen aktiivselt karated ja iaidot, mis on Jaapani mõõgakunst – minu jaoks aitab see kõik muu välja lülitada. Igaüks vajab sellist väljalülitamise nuppu, et taastuda, meetodid võivad olla väga erinevad. Karated ja võitluskunste ei ole vaja selleks, et osata end röövli eest kaitsta, tegelikult peab inimene kaitsma end iseenda eest.

-Inimene ise on enda suurim vaenlane. See on tuntud kujund, aga kuidas sina seda mõtestad?

Me paneme ennast ise tohutu suure surve alla! Meil on kõrged ootused ja ühiskonnal on samuti kõrged ootused. Et kuhugi jõuda, peab väga kõvasti tööd tegema. Selge see, et viimaks see võtab üle. Kui sa ei suuda korrakski hinge tagasi tõmmata, siis pinge kogu aeg tõuseb ja see viib alati murdumiseni. Ainult inimesed ise ei mõtle sellele õigel ajal.

Ületöötamine on täiesti epideemiline! Mul on palju andekaid sõpru, kellel läheb näiliselt väga hästi, kuid sellel on oma hind ja nad on ülepingest kokkuvarisemise äärel. See on väga ohtlik.

Ma ise olen selle läbi elanud – pärast kooli ja töötamist McQueeni juures jooksin täiesti kokku ja olin pool aastat rivist väljas. See seisund on kohutav – sa oled nii väsinud, et ei jaksa enam isegi nutta. Rõõm ja säde kaovad täiesti ära, tunned ennast nagu inimese kest. See tunne ei lähe üle enne, kui asjad läbi mõtled ja midagi oma elus kardinaalselt muudad.

-Inimestel on teisi kahjulikke mustreid ka. Lisaks kalduvusele liiga suurt koormat vedada on paljudel kombeks ennast ise maha teha.

Ühiskond meie ümber teebki meid sageli maha. Enesekriitika võib olla edasiviiv jõud, kui saada aru, et asjad ei ole kunagi ideaalsed. Läbikukkumise hirmus midagi tegemata jätta – see on kõige riskantsem asi, mida inimene teha saab!

Ma soovitaks panna kogu plaani lauale ja vaadata otsa kõige hullemale stsenaariumile, mis saaks juhtuda. Siis näeb selgelt, et isegi sellest saab üle! Elus on niigi piisavalt takistusi. Milleks olla ise see, kes ennast tagasi hoiab?  

-Mõni mürgine harjumus veel, mille eest inimesed ennast kaitsma peaks?

Väga palju probleeme tekitab see, et me kogu aeg püüame mõistatada, mida teised meist arvavad. See on täielik ajaraiskamine. Selle protsessi käigus unustad, kes sa tegelikult oled, ja ei oska kuulda võtta ka konstruktiivset kriitikat. Viimane on tööriist, mis aitab sind järgmisele nivoole. Kuid kuulata kogu seda kakofooniat, mida teised sinust arvavad, on totaalne mõttetus!

Ma tean seda kõike omast kogemusest, olen teinud läbi kogu «menüü»: stressi, enesekindlusetuse, ületöötamise. Kui sa oled asjadest teadlik, leiad sa aktiivsed vahendid, mille abil toime tulla.

Mina kasutan enda treenimist ja filosoofiat selleks, et parandada oma mõttemustreid. Et mitte raisata ainsatki hingetõmmet päevas mõttetustele.

- Disaineriamet on vist üks raskemaid! Meeletu  konkurents ja kiirus, lisaks surve iga kord iseenda varjust üle hüpata ja üllatada.

See on tõepoolest karm ala. Kollektsiooni loomise protsess on nii pööraselt töömahukas, et kõrvalseisjad ei kujuta seda isegi ette! Füüsiliselt ei tundu see raske töö, kuid vaimselt on topeltraske, väga kõrge pingega amet.

Aga ma olen alati olnud selline inimene, kellele meeldib vana asi ära lõhkuda ja midagi täiesti uut ehitada. Tunnen suurt kergendust, kui saan pöörata uue lehekülje. Kui loominguline protsess otsa saab, siis see laps on üles kasvatatud – ta peab nüüd edasi iseseisvat elu elama. Oma pressiteated ja selgitused kirjutan alati ise, sest muidu võib asja iva kergesti kaotsi minna.

-Mis sinu kollektsioonist edasi saab, kas neid asju saab pärast osta ja kanda?

Juba järgmisel päeval pärast moeetendust ja Eesti underground-kultuuri ühendavat afterparty’t saab mudeleid lähemalt uurida pop-up-näitusel Kaubamajas. Sealt on oktoobri lõpuni võimalik ka tellida. Edasi läheb kollektsioon koos Marilyn Mansoni endise stilisti Jeffrey Cameroniga Pariisi photoshoot’idele, show-mudelitena. Ma ei ole esimese etteastega seadnud endale konkreetseid kommertseesmärke, sest tahan tunda ennast loominguliselt täiesti vabalt. Selleks on liiga vara, ma testin kontseptsiooni. Kuid eratellimustega tegelen hea meelega.

Barbican on 1982. aastal valminud Londoni piirkond, mis Kristian Steinbergi kõige enam inspireerib. «Brutalism on minu silmis väga sarmikas – nagu suur kohmakas monster, kellel on kullast süda. Mind huvitab alati see, mis omas ajas suutis murda traditsioone ja pakkuda midagi täiesti uut.»   / Eero Vabamägi / London Foto: Eero Vabamägi

-Meestekollektsiooni oled teinud juba kümme aastat, millised on sinu tulevikuplaanid selles vallas?

Ma olen Londonis piisavalt saavutanud. Meestesari jõudis punkti, kus olin stuudiobrändi ja suurema väljundi vahepeal, kuid praegu on see ootel. Tundsin, et enne tõsiste investeeringutega edasiminekut tahan kindlasti kavandada midagi naistele. Toimiv kontseptsioon meestele on valmis ehitatud ja lihvitud. Kuid kohanduvate rõivaste idee naistele hakkas mu peas kummitama ning mul polnud muud võimalust, kui see teostada.

Moemaailmas on vanad süsteemid pea peale keeratud, varasemad normid küll kehtivad laias laastus, kuid paljud tegutsevad täiesti alternatiivselt ning on väga edukad. Azzedine Alaia ja Carol Christian Poell on head näited – kliendid saavad aru, et kollektsioon tuleb siis, kui tuleb, ja ootavad. Poell võttis kätte ja pani modellid Amsterdami kanalisse selili ujuma, ta on väga omanäoline, legendaarne moelooja ja suurepärane rätsep.

Minu eesmärk on alati luua parimat, ma olen oma koostööpartneritele kindlasti tülikalt nõudlik partner, aga ma ei saa leppida vähemaga kui maksimum. Disainerina on sul kohustus olla konkreetne. Sul peab olema väga selge visioon, kes sa oled, mida öelda tahad ja kuidas sa tahad seda väljendada.

-Mood on kahtlemata ala, kus ka disainer ise on staar. Kui tähtis on sulle tuntus?

No sa oled bränd, see kuulub asja juurde. Aga mulle pole tuntus kunagi olnud motiiv midagi teha. Kuulsus – see on nii kaduv! See ei ole päris. See on vaid hetkeline emotsioon. Mäletan, kui esitlesin esimest korda oma loomingut ja nägin laialdast tagasisidet pressis – õudselt tore oli! Aga see tunne kadus poole tunniga. Tuntust ma üle ei tähtsusta. See võib olla lihtsalt olukord, kus sa tunned mind, ma ei tunne sind, aga hei, räägi endast!

-Kuulsusesära on ometi atraktiivne. Nii mõnigi jätab seda jahtides kõik muu hooletusse.

Kui päris aus olla, siis kõik inimesed vajavad tähelepanu, lihtsalt erinevas koguses. Aga kui see on inimese ainuke motivatsioon, siis on midagi väga valesti! Kui inimesel on eesmärk, siis ta loomulikult saab seda, mida ta tahab. Kui see on tuntus, siis ta saab tuntuks. Aga sa tunned lõpuks, kui tühi see on. Igal asjal, mida sa teed, peab olema mingi sügavam mõte, sõnum ja tähendus.

Minu jaoks on piirid isikliku elu ja töö vahel üsna hajusad. Mul ei ole piinlik rääkida näiteks sellest, et olin ületöötanud või ebakindel. Võib-olla aitab see kedagi, avameelsusel on oma otstarve. Ma ei ütle et kogu mu elu on kunst, kuid ma pööran asjadele tähelepanu nii, nagu see oleks kunst.

Disainerielu eeldab, et sa pead olema heas mõttes maniakk, töö põimub kõigest läbi ning põhjalikku eraelu on selle kõrvalt väga raske elada.

-Kas sinu ellu mahub ka midagi muud peale moedisaini?

Praegu mitte nii väga. Mu eelmine partner sai kunstikuraatorina väga hästi aru, kui palju pühendumist nõuab loomeprotsess. Arvan, et oleks päris keeruline olla suhtes kellegagi, kes teeb traditsioonilise rütmi järgi üheksast viieni tööd. Sa ei suuda elu sees inimesele enda kõrval selgeks teha, et su vaba aeg on alati seotud millegi muuga ka. Loomingulisus on päris egoistlik joon.

Sa pole abielus oma ametiga, sa pigem oledki see amet. Sa elad ja hingad seda kogu aeg. Kuid sel alal õnnelik olemine eeldab kaht asja. Esiteks pead sa õppima ennast välja lülitama. Teiseks peab sul olema aus motiiv luua. Mitte see, et tahad tähelepanu või soovid raha teenida. Mõlema eesmärgi saavutamiseks on ka palju lihtsamaid mooduseid olemas.

Kui sa oled päris loominguline inimene, siis sa lood sellepärast, et ei saa teisiti elada. Kui sa enam ei loo, siis tunned, et sa ei ela enam. See on lihtsalt liiga raske, liiga suur väljakutse igal tasandil.

Kristiani koduaknast Londonis avaneb uhke vaade linnale ja Cityle. «Ma olen siin kaksteist aastat elanud, mulle sobivad kõrged vaated.» / Eero Vabamägi / London Foto: Eero Vabamägi

-Sa pole üksnes kunstnik, oled tunnistanud, et sinus on peidus ka hull teadlane. Milles see avaldub?

Jaa, mind huvitavad väga teadus ja filosoofia, minu arvates käivad need käsikäes ning leiavad mõlemad väljundi moes. Mind paelub näiteks artificial intelligence. Juba praegu ei suuda inimene täpselt kontrollida, kuidas arvutid toimivad. Paljudele seostub see teema teadmatuse ja hirmuga. Mulle näiteks väga meeldib Elon Muski seisukoht selles küsimuses – lahendus oleks jagada artificial intelligence’i võimsa tehnoloogia võimalusi kõigile. Kui see jääks vaid võimukandjate või suurkorporatsioonide valdusse, oleks olukord kohutavalt ohtlik. Meil pole ainsatki minevikukogemust, mis meid tuleviku tehnoloogiamaailmas aitaks, peame mõtlemisega minema absoluutselt uutele radadele.

-Maailmas laiemat mõju avaldav moedisain kõnetab inimesi samuti just uutele radadele astudes.

Mina näen moekollektsiooni nagu kihilist kooki. Mul ei ole midagi selle vastu, kui inimene vaatab lihtsalt rõivaid – seda ma kannaks, seda ma ei kannaks. Kui huvitab rohkem, siis ta võib-olla tahab teada, miks ma panin kokku sulelise materjali ja õliselt läikiva naha. Mis metafoori see peidab? Võib-olla kangastub talle efektse kontrasti kõrval ka õlisse kinni jäänud merelind.

Edasi tuleb juba lugu kollektsiooni taga. Lisaks keha vabastamisele on minu eesmärk julgustada väljakutseid vastu võtma. Pocahontase legend on looduslapsest, kes leidis endas enneolematu julguse, võttis ette pika merereisi tundmatusse ning sai õukonnadaamiks. Eesti on praegu murdepunktis, kus vana asemele tuleb uus ja see on midagi kardinaalselt teistsugust. Me võiks samamoodi võtta ette selle pika merereisi, paljudel eestlastel on julgus olemas! Meil on piisavalt sisemist jõudu, et minna maailma ja jääda siiski iseendaks.

Kristian Steinberg

Eesti päritolu rahvusvaheline moedisainer

Sündinud 1976. aastal Tallinnas

1989 kolis koos perega Rootsi, kus õppis kunsti, keeli ja keemiat

1999–2000 University College of Fine Art, tekstiilikunst

2000–2002 Academy of Tailoring and Pattern Cutting Stockholmis

2002. aastast elab ja tegutseb peamiselt Londonis

2002–2005 Central St. Martinis moekool Londonis, BA meesterõivaste disainis

2002–2003 intern Alexander McQueeni moemajas

Pärast kooli lõpetamist teinud koostööd Marion Schwabi, Roksanda Ilincici, Matthew Williamsoni, Amanda Wakeley ja The Left Shoe Companyga

2007 lõi omanimelise moebrändi Kristian Steinberg

Tegutseb külalisõppejõuna Eesti Kunstiakadeemias ja Westminster College’is

2012 esitles FIBITi raames Eestis oma meestekollektsiooni

2014 pälvis auhinna British Fashion Council Prize, International Showroom

Intervjueeritud rahvusvaheliste moeajakirjades Inglismaal, Jaapanis, Kreekas, Soomes, ka Eestis. Laialdast kõlapinda ja esitlemist on leidnud ka tema moelooming.

11. oktoobril esitleb Tallinn Fashion Weeki raames maailmale esmakordselt oma naistekollektsiooni. 12. oktoobrist on kollektsioon tutvumiseks pop-up-näitusel Kaubamajas ja 16. oktoobril tutvustatakse seda pressile.

Lisaks kontseptuaalsele moekunstile huvitub teadusest ja filosoofiast, hobid karate ja iaindo.

«Kui sul ei ole midagi tähtsat öelda, on parem olla tasa. Kakofooniat on meie ümber niigi liiga palju,» arvab Kristian Steinberg. London Foto: Eero Vabamägi