Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Taltsutamatult elurõõmus Elina Kivinukk võitleb liigse tõsiduse vastu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Elina Kivinukk ja Jannus Jaska möödunud kevadel TEDxTallinnal.
Elina Kivinukk ja Jannus Jaska möödunud kevadel TEDxTallinnal. Foto: Kaarel Mikkin/Brand Manual

Koolitaja, noortekeskuse asutaja, TEDxTallinna konverentside korraldaja, vabatahtlik Torino taliolümpial ning purjetamise MMil, Lähis-Ida rattaretkel osaleja ja rahvatantsija - see kõik on Elina Kivinukk (34), kes võitleb aktiivselt liigse tõsiduse vastu ning arvab, et Eesti vajab rohkem julgeid arvamusliidreid.

Sombusel varakevadisel pärastlõunal kohtudes teeb leekivoranži peaga rõõmust pakatav Elina tuju kohe heaks. Leian ta kohvikulaua taga «Ehh, uhhuduuri» sirvimas ning piinlikkust tundmata südamest naermas.

Juba põgusa tutvuse põhjal tundub mulle, et see tabatud hetk iseloomustab teda eriti ehedalt. Elina särab kui päike ning on näha, et töö inimestega - nende koolitamine, juhendamine, innustamine - on tema jaoks ainuõige. Ilma inimestega suhtlemata päevast päeva vaid kontorilaua taga näiteks numbritega tegeledes Elinat hästi ette ei kujutaks. Ilmselgelt vajab ta enda ümber inimesi ja inimesed vajavad teda.

Just inimeste parema mõistmise ja suhtlemisega on seotud ka eriala, mille ta Tallinna ülikoolis aastate eest omandas - see on psühholoogia. Ning kuigi erialavalik olevat Elinal olnud üsna juhuslik - põhinedes pigem sellel, milliste hinnetega oli võimalik kuhugi sisse saada, kui et kindlatel tulevikusihtidel -, on see osutunud üsnagi õigeks.

Elina rõhutab, et tema ajal õpiti veel hingega - Freudi õpikuid tudeeriti kella kaheni öösel - ning ka vaheajal grupikaaslastega söömas käies sai kooliasju põhjalikult lahatud. See ülikooliaegne koos õppimise kogemus on naist väga palju mõjutanud - siiani meeldib talle grupis asju teha ja just seetõttu on südamelähedane ka TEDx-konverentside korraldamine.

Kes veel ei tea, siis TED-inspiratsioonikonverentsid said alguse 1984. aastal USAs Californias. Iga aasta kutsutakse TEDile kõnelema maailma juhtivamaid mõtlejaid ja tegijaid, et nad jagaksid teistega seda, mis neid kõige enam sütitab. TEDx tähendab aga kohalikku, iseseisvalt korraldatud üritust, mis võimaldab kokkutulnud inimestel jagada TED-konverentsi sarnast kogemust.

Elina on olnud algusest peale TEDxTallinna ellukutsumise juures. Kaks ja pool aastat tagasi jõudis temani Facebooki sõprade kaudu Jannus Jaska üleskutse hakata sellist konverentsi Tallinnas korraldama ning kokku kogunes äärmiselt kirju seltskond - väga erinevad, eri valdkondades tegutsevad inimesed, kellega Elina sõnul tavasituatsioonis ilmselt iialgi ei trehvaks.

TED-konverentsidega seoses räägime muu seas sellest, et mujal maailmas, eriti Ameerikas, oskavad oma ala asjatundjad tavaliselt erakordselt hästi suure publiku ees sütitavaid kõnesid pidada, eestlased peavad seda aga pigem alles õppima. Vähestel on rääkida nii tugev, kaasahaarav story, et ihukarvad tõusevad püsti ja kogu su mõttemaailm paiskub heas mõttes segi.

Siiski kiidab Elina, et tema korraldatud TEDx-konverentsidel on esinejad ennast enamasti kokku võtnud ja vaeva näinud, et kõnesid ka mõne naljaga vürtsitada. Kuid endamisi on ta mõelnud sedagi, et loomingulist eneseväljendust - olgu selleks kõne pidamine või ka miski muu - võiks inimestele õpetada, eriti just küpsemas eas inimestele, kel jääb sageli puudu uuenduslikust mõtlemisest.

«See peaks olema selline täiendõpe, kui sa oled oma eriala omandanud ja saanud natuke vanemaks - kui sul on juba mõistust peas natuke ja on tekkinud rohkem sisu taha. Siis peaks saama valida, kas õppida avaliku esinemise oskust või mingit kunstiala - tantsu või maalikunsti,» selgitab ta lahti oma mõtte.

Tantsuetenduste sagedase külastajana teab Elina rääkida, et noored tantsijad mõtlevad küll väga uuenduslikult ning julgevad palju katsetada, kuid sisu on neil see-eest vähevõitu, samas kui vanemad kasutavad aastaid samu võtteid, kuid sisu on parem, nende sõnum on selgem. Ideaalis võiks aga mõlemate eelised ühendada...

Ühe võimaliku põhjusena, miks avalikud esinemised Eestis sageli igavavõitu tunduvad, toob Elina välja ka meie kultuuri eripära - tõsi ta on, et emotsioone ei kiputa meil ju väga väljendama. «Et kui sa oled väga ülevoolavalt positiivne, siis peetakse sind napakaks. Kuid see ei pea olema nii, et asjalik tähendabki olla tõsine,» rõhutab ta.

Elina enda jaoks on igasuguste ettevõtmiste puhul oluline, et oleks hea seltskond ja saaks nalja. Ning väikesed vimkad iseloomustavad ka tema korraldatud üritusi. Möödunudaastastasel TEDxTallinnal otsustas ta näiteks vahepausi ajal publikule tegevust anda vahukommiharjutustega, TEDWomen otseülekande pausid Artise kinos sisustasid aga hingamis- ja hääleharjutused ning nappides riietes meesmodelli joonistamine...

Kuid esinemise juurde tagasi tulles - et tõeliselt sütitavalt teistele kõnelda, peab kogenud koolitaja sõnul üles leidma enda jaoks olulise teema. «Kui see teema on sinu jaoks väga isiklik ja tähtis, siis on ka lihtsam seda edasi anda,» kõlab tema suust lihtne tõde.

Ka TEDi tunnuslause on «Ideed, mis väärivad jagamist» ning Elina ise peab eriti oluliseks julgust teisiti mõelda, tegutseda, oma arvamust välja öelda. «Ma arvan, et Eestis on vaja rohkem liidreid, eestvedajaid ehk inimesi, kes julgeksid oma arvamuse välja öelda, julgeksid tegutseda teistmoodi, julgeksid öelda, et nad arvavad teistmoodi. Kõik need erinevad ettevõtmised, millega ma olen olnud seotud - nii vabatahtlik tegevus kui konverentsid ja Lähis-Ida rattaretk - nad kõik mingil moel toetavad inimese oma eripära,» räägib ta.

Eriti hingelähedane on Elinale viimasel ajal ehk veidi äraleierdatud, kuid ometi nii oluline teema - naiste julgus arvamust avaldada, enda eest võidelda, julgus meestega võrdväärselt «pildil olla». «Raske on Eestis välja tuua noori tarku naisi, kes oleks arvamusliidrid - mõned on, aga neid on ikkagi vähe,» tõdeb ta, lisades, et sageli on see ka naiste enda süü, et nad ei julge ennast välja pakkuda ja häält teha.

Samas peaks mehed Elina sõnul õppima rohkem naistega arvestama ja naistest aru saama, sest paratamatult oleme me erinevad. «See on üks selline oluline sotsiaalne oskus - saada hakkama mõlema sugupoolega. Mees peaks ka oskama naistega toime tulla - et ta ei ehmu ära, kui naine hakkab nutma, ega ütle, et ma ei saa sinuga seda arutada, sest sinu lähenemine on erinev. Õpi ära, kuidas naised toimivad! Kui mina töötan kolmandas sektoris, siis ma pean ära õppima, kuidas avalik sektor töötab, kui me peame koostööd tegema. Siis ma pean õppima, kuidas mees toimib, et me üksteist paremini mõistaks,» selgitab Elina.

Ta tõdeb, et mehed lihtsalt ei lase naistel sageli rääkida, kuigi neil poleks sugugi mitte vähem öelda. «Tark otsustaja pakub kõigile võimalusi kaasa rääkida, naistele sealhulgas.»

Räägime lõpetuseks ka välismaalaste avatusest eestlastega võrreldes ja Elina meenutab, kuidas Londoni linnalähedases metsas kõik kohalikud üksteist teretasid. Kui hakkame lahkuma, otsustab teenindaja justkui meie jutu jätkuks joodud tee ja kohvi meile välja teha: «Teeme nii, et on makstud!» pareerib ta ning me naerame, et näed, just sai märgitud, et eestlased ei julge olla avatud. Vahel tuleb ette ka meeldivaid üllatusi.

****

Elina Kivinukk

  • Sündinud 10. märtsil 1977
  • Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) koolitusjuht
  • Lõpetanud psühholoogia eriala Tallinna Pedagoogikaülikoolis
  • Välja andnud käsiraamatu «Kuidas korraldada konverentse ja viia läbi arutelusid?» ning nimetab ise ennast korraldamise friigiks
  • TEDxTallinna korraldusmeeskonna liige, tema eestvedamisel toimus ka rahvusvahelise TEDWoman konverentsi otseülekanne Tallinnas kino Artise fuajees
  • 2006. aastal toimetas kuu aega vabatahtlikuna Torino taliolümpiamängudel
  • 2007. aasta suvel aitas Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames purjetamise MM-il Portugalis
  • 2008. aastal osales ühena neljast Eesti naisest rahvusvahelisel rattaretkel Follow the Women, kuhu koondub üle 300 naise 30 riigist, et toetada rahu ja inimõigusi Lähis-Idas.
  • Tantsib koos kaheksa sugulasega rahvatantsutrupis Kivinukud

KOMMENTAAR

Jannus Jaska, TEDxTallinna korraldaja

Tutvusime Elinaga 2009. aasta varasügisel, ühel esimestest TEDxTallinna koosolekutest, kui kohvikusse maandus leekivoranži peaga särasilmne tegelane.
«Kas siin korraldatakse TEDx'i?»
«Jah.»
«Ma polnud päris kindel, et see asi ikka päris on…»

Ka minu jaoks oli see, kuidas Facebooki üles riputatud ideest järsku päris inimgrupp sai, müstika. Ja mul on siiralt hea meel, et selline müstika eksisteerib.

Kahe ja poole aasta jooksul, mil mul on au Elinat tunda, on tema põhjalikest teadmistest inimeste ühendamise ja kogukonna jõu kasutamise kohta saanud meie tiimi vaieldamatu alustala. Elina on koguni sellel teemal raamatugi koostanud!

Aga just suur süda on see, millega ta inimesi võlub, vahetult enne mõne häbematu nalja tegemist. Ja ses osas on ta juba legendiks muutunud.

Pole harvad juhud, kui Elina puudumisel oleme sunnitud talle helistama, et koosolekul vähemalt mõni hea anekdoot kõlaks. Viimasel ajal aga näitavad tiimi liikmed huumoritaseme alanedes juba ise initsiatiivi, seejuures asjaosalist hea sõnaga meenutades.

Legend räägib, et Elina juuksed polegi tegelikult värvitud – see on lihtsalt taltsutamatu sisemine sära, mis end leekiva juuksevärvi läbi ilmutab. Isiklikult ei kahtle ma selles hetkekski!
 

Märksõnad

Tagasi üles