:format(webp)/nginx/o/2017/10/02/7165827t1h8761.jpg)
Toila lähedal asunud monumentaalne Oru loss kajastas omaaegse Peterburi kaupmeeskonna hiilgust. Varsti pärast multimiljonäri Grigori Jelissejevi unistuse teostumist juhtus, et see, kes siin pidi majahingena valitsema – Maria, omaniku naine – lõpetas oma elu enesetapuga. Koos temaga kadus ka Jelissejevite impeeriumi rikkus ja hiilgus.
Oru lossist
Oru lossi ehitaja Grigori Jelissejev oli Peterburis rikkuselt teine multimiljonär. 1896. aastal andis ta oma ihuarhitektile Gavril Baranovskile ülesande otsida Läänemere rannikult avara vaatega merele mõni looduslikult ilus koht suvitusvilla rajamiseks. Otsides sõideti Pariisist ostetud Renault’ga läbi mererannad Narvast Riiani. Nõudmistele näis kõigiti vastavat ainult Toila-Oru. Sinna otsustatigi ehitada itaalia neorenessansi stiilis loss.
Arhitektil valmis projekt viiekordsele 57 ruumiga hoonele, mille üldpindala oli 4062 ruutmeetrit. Suurkaupmees ostis selleks ajaks Pühajõe mõisa, selle karjamõisa ja kõrvalasuva kahe talu – Kantsi ja Looga – maad. Kokku umbes 144 hektarit, mis hõlmas Pühajõe suudmeala koos männikuga jõe vastaskaldal, Nõiametsa ja nendega koos mereranniku. Materjalide kohale toomiseks ehitati spetsiaalne tee Toilast Jõhvi raudteejaama.
Hoone valmis põhiosas 1899. aastal. Sinna juurde kuulusid iluaed, talveaed, jõe suunas laskuvad terrassid, paadisild ja majaperemehe hobide rahuldamiseks hobusetallid ja maneež. Lossi ja pargi ehitamiseks oli algselt kaupmehel arvestatud 2,5 miljonit rubla, kuid luksusejanu rahuldamine viis kogumaksumuse 5 miljonile kuldrublale.
Väga kiiresti ehitati ka õigeusu kirik – juunis 1899 alustati ja augusti keskpaigas lõpetati. 16. augustil 1899 õnnistati kompleks Riia ja Miitavi piiskopi Agahwangeli ja kaheksa preestri poolt. Pärast õnnistamist toimus lossis suur pidu, millest võttis osa ka Eestimaa asekuberner Dirin.
/nginx/o/2017/10/02/7165799t1h5d6c.jpg)
Villa ümbrus pidi olema samuti esinduslik. Selleks tellis Jelissejev pargiprojekti Georg Kuphaldtilt, kes oli 19. sajandi Venemaa väljapaistvamaid maastikuarhitekte ja Riia linnaparkide üks rajajaid. Nii on lossi lähiümbrus kujundatud Itaalia renessanssaedade eeskujul. Lossi lõunaküljele rajati kaupmeheproua soovidele vastu tulles nn Vanaemakese aed, kus õiteilu pidi jätkuma varakevadest hilissügiseni. Lossikompleksist ei puudunud ka tolleaegse iga mõisa juurde käinud eksootiliste taimede kasvuhoone.
/nginx/o/2017/10/02/7165807t1h1775.jpg)
Elu Orul käis toretsedes, mis pidi demonstreerima kaupmehe rikkust. Talvel töötas lossis 30 inimest, suvel umbes 100. Põhiliselt suvitas seal Jelissejevi abikaasa Maria koos viie poja ja ühe tütrega, aga tal oli kaasas veel 25 ümmardajat: igal lapsel oma, surmani perekonna juurde kuuluv amm, õpetajad jne. Grigori Jelissejev külastas lossi tavaliselt paari nädala tagant, olles kohal mõned päevad. Härra tulekul korraldati tavaliselt suurejoonelisi pidustusi vene aadlike ja rahaaristokraatide osavõtul. Endisaegsed pargipeod olid ümbruskonna rahvale suursündmus. Suures pargis põlenud siis mitusada värvilist laternat, mitmel pool kõlanud pillimeeste mäng.
Vene kaubandusmagnaat Grigori Jelissejev
/nginx/o/2017/10/02/7165809t1habbd.jpg)
Kui 20. sajandi algul läks ameerika rikkurite seas moodi kõnelda oma suguvõsa rikkuse päritolust kui «ajalehepoisist miljonäriks», siis venelaste seas peeti huvitavaks rõhutada oma päritolu pärisorisest talupojast, kes mingi ime läbi vabaks sai.
Jelissejevite rikkuse päritolu legendide juurde käis ilus lugu Jaroslavlis krahv Šeremetjevi külalistele talvel 1812 pakutud metsmaasikatest, mille eest aednikule pärisorjusest vabastamise kiri antud. Pjotr Jelissejev ei olnud tegelikult pärisori, vaid Novoselka küla kloostri talupoeg. Tõsi, naabruses paiknesid krahv Šeremetjevi mõisa maad ja võib-olla Pjotr oligi seal aednikuks…
Saanud armuliselt krahvilt stardikapitaliks sada rubla, sõitnud priiuse saavutanud aednik koos naisega Peterburi ja ostnud kotitäie apelsine. Pannud naise Nevskil jalutajatele neid tükikaupa maha müüma. Üks apelsin maksnud ühe kopika. Ja õhtuks oli sedasi teenitud juba terve rubla! Järgmisel aastal suutnud osta juba veinipoe rahvarikkas kohas Politsei silla lähedal. Seitsme aastaga oli Pjotr nii palju raha kogunud, et üüris endale kaupluse ja laod. Ise ei pidanud enam kaubitsema – selleks palgati müüjad.
Olles veidi kapitali kogunud, otsustas Pjotr vaatama minna, kus asub see imedemaa, kus apelsinid puu otsas kasvavad. Juhtus aga nii, et teda peale võtnud purjelaev peatus Madeira saarel. Kohalikud veinid meeldisid umbkeelsele venelasele niivõrd, et ta otsustas laevast maha jääda ja natuke omal käel ringi vaadata. Purjekas pidi ta tagasiteel üles korjama. Ning kui mõni aeg hiljem Pjotr Jelissejevile tõesti järele tuldi, oli ta juba jõudnud tutvuda kõigi kohalike veinitootjatega ja äritehingudki olid juba sõlmitud. Ning Madeira veinitootjad oskasid sealjuures vene keeles vägevasti ropendada... Esimene partii madeirat lastiti laevale. Peterburis tekitas see sensatsiooni – nii häid veine polnud Venemaal iial joodud. Muide, nemad olevat olnud esimesed, kes nimetanud Pürenee poolsaarelt toodud veine portveinideks, so Portugali veinideks.
Just Vahemere äärest toodud puuviljad ja hõrgud veinid panidki aluse perekonna tulevasele rikkusele. Pärast Pjotri varajast surma võtsid äri üle pojad. Portugali saartel, Lõuna-Prantsusmaal ja Andaluusias osteti üles terveid veinikeldreid. Juba 1845. aastal otsustati rajada oma kaubalaevastik, mille alustaladeks said kolm purjekat Hollandist. 1857 moodustati firma Vennad Jelissejevid. Välismaal said nad tuntuks sellega, et maksid ainult sularahas.
Mõne aasta jooksul rajati Vassili saarele kaasaegsed veinikeldrid ja laod, mille üldpikkus ulatus üle kilomeetri. Ehitati kauplusi, viljaaitu, omad kompveki- ja kalatsehhid. Kaubeldi ka puuviljade, kohvi, kondiitritoodete ja juustuga. Toiduaineid veeti kokku kogu maailmast. Venelastele tutvustati külmpressitud oliiviõli. Vennad Jelissejevid olid initsiaatoriteks, kui oli vaja rajada kommertspank ja väliskaubanduspank. Elamiseks ehitati mitu neljakordset luksuslikku maja. Üks neist moodustas isegi terve tänava.
1892. aastal sai firma ärijuhiks Pjotri pojapoeg Grigori Jelissejev, kes oli lapsest peale astunud isa jälgedes ja vastava hariduse saanud. 18-aastast noormeest oli isa tutvustanud oma sõbra Andrei Durdini tütre Mašaga. Häbelik tüdrukuke kohevate tumedate juustega oli sama vana kui Griša ning lähemal tutvumisel osutus ka sama sihikindlaks, diskreetseks ja äriliselt kompetentseks. Jelissejevit kutsuti sageli Durdinite juurde teed jooma ja 1884. aastal tegi Grigori Maria Andrejevnale ettepaneku.
Õllepruulid Durdinid
Maria oli Peterburi esimese gildi kaupmehe Andrei Ivanovitš Durdini tütar, sündinud 1. jaanuaril 1864. Ema Maria oli käsitöölise tütar, nii et see abielu ei olnud päris seisusekohane. Marial oli viis õde ja kaks venda, kes juba olid edukalt abiellunud suurtöösturite ja kaupmeeste perekondadesse. Sajandi lõpul oli Durdinite suguvõsa pea sama tuntud kui Jelissejevite omagi.
Maria vanaisa Ivan Durdin oli Jaroslavli kubermangust, Šestihhino külast mõisnik Sumorokovi pärisori olnud, kes sai vabaduskirja 1820ndatel. Oma saadud vabadust kasutas Ivan selleks, et läks Moskvasse ja hakkas seal õllemüügiga tegelema. Kui ettevõtte omanikud otsustasid 1833. aastal laieneda pealinna, siis oli Ivan Durdin selleks ajaks osanud endast jätta nii hea mulje, et ta saadeti Peterburi otsima firma filiaalile asukohta. Koht leiti Aleksander Nevski katedraali lähedal jõe ääres ja Ivanist sai selle juhataja. Kui kolme aasta pärast peapruulikoda Moskvas maha põles, sai Durdinist oma isikliku õlletehase omanik.
1839. aastal rajas vanaisa Durdin kalja- ja õllepruulikoja Kalinkini silla juures. Tööstus laienes, osteti juurde maad ja rajati ladusid ning jääkeldreid. Tehasega samas rajoonis paiknesid ka Durdinite mitmed üürimajad. Durdin sai õiguse kasutada oma toodetel riiklikku vapimärki – vene kahe peaga kotkast, mis andis tunnistust toote kõrgest kvaliteedist. 1877 reorganiseeriti õlletehas Maria onu poolt aktsiaseltsiks Ivan Durdin.
Maria isa Andrei oli aktsiaseltsi osanik, samuti tehase direktor. Tehas kuulus viie suurima õlletootja hulka riigis. Harukontorid asusid mitmes teises Vene linnas. Peale õlle toodeti veel limonaade, kalja, mõdu jm jooke. Erilist tähelepanu pöörasid Durdinid firma õllepudeli välimusele. Nende õlu villiti püramiidikujulisse merevaigukarva klaasist taarasse. See pudel sai Durdinite kaubamärgiks ja oli poeriiulitel kaugelt eristatav ja märgatav. Tosin brändikauplust mainekates linnaosades teenindas arvukaid kliente ööpäevaringselt.
/nginx/o/2017/10/02/7165811t1h35d3.jpg)
Andrei Durdin rajas oma suvekodu Soome Terijoele. Piirkond oli sajandi teisel poolel muutunud Peterburi rahakate kodanike armastatud puhkamiskohaks. Kui seal tekkis vajadus oma õigeusu kiriku järele, siis asus selle ettevõtmise etteotsa Andrei Durdin. 1879. aastaks rajas ta esimese vene õigeusu kiriku Terijoele. Kui 1888 Andrei suri, siis laiendas poeg Ivan kirikut pea kaks korda. Seda nimetatigi Durdini kirikuks. See oli suurepärane vana-vene stiilis rajatud puukirik. Kahjuks põles see 1907 maha ja kaasajal olemasolev kivist Terijoe Kaasani kirik rajati juba uude kohta.
/nginx/o/2017/10/02/7165813t1h1dd4.jpg)
19. sajandi lõpuks oli aktsiaselts Ivan Durdin suur tööstuslik ettevõte, mille direktoriteks olid Maria onupojad ja vend. Vanim vendadest – Ivan – lahkus pereettevõttest ja ühines Grigori Jelissejeviga, kellega ta oli Maria kaudu tutvunud. Koos ostsid nad õlle- ja mõdutehase Uus Bavaria Neeva jõe ääres ning reorganiseerisid selle 1885. aastal Poljustrovo Mineraalvee Tehaseks. See on olemas veel ka täna, nõukogude ajal toodeti seal Sovetskoje šampanjat.
Kapitali ja mõistuse abielu
Grigori Jelissejevi ja Maria Durdini pulm korraldati hiilgava laia joonega nagu vene kaupmeeskonnale kohane. Selleks päevaks kinkis Grigori oma kihlatule Fabergé kuldristi, mida Maria Andrejevna kunagi kaelast ei võtnud. Pärast pulmi asus noorpaar elama Vassili saarele ühte päratutest Jelissejevi majadest. Ülemisel korrusel asusid perekonna idamaise luksuslikkusega sisustatud eluruumid, kus Maria võis end ümbritseda ilusate nipsasjakestega, kunsti ja peene õdususega.
/nginx/o/2017/10/02/7165815t1h7d8f.jpg)
Alumise korruse võttis enda alla firma kontor. Hommikuti astus Maria trepist alla, seljas lihtne kleit väikese valge pitskraega ning istus laua taha ja hakkas kontrollima raamatupidamist ja vastama ärikirjadele. Pärastlõunatel osales koos mehega pere suurte veinikeldrite inspekteerimises, kus villiti veine.
Paljude aastate jooksul oli Maria Jelissejeva oma mehele suureks abiliseks nii äri- kui ka heategevuslikus töös.
1892. aastal, kui suri Grigori isa ja ettevõte läks vendade Grigori ja Aleksander Jelissejevi omandusse, renoveeris Maria mees arhitekt Baranovski abiga Fontanka kaksikmajade kogu interjööri, arvestades isikliku maitsega. Arhitekt suurendas mõningaid ruume ja kujundas paraadsaalide sisustuse rokokoo- ja renessanss-stiilis. Kahte maja ühendas pidulik anfilaad. Siiani on säilinud tammepuust mööbliga kabinet, nikerdatud laed ja mosaiikpildid, marmorist keerdtrepp ning hiigelsuured peeglid teise korruse saalis. Nõukogude ajal anti need kaks maja Optika Instituudile, nüüd kuuluvad need Peterburi ülikoolile.
Grigori ja Maria Jelissejevil oli viis poega ja tütar. Tegelikult sündis neil kaheksa last, aga kaks neist surid noorena. Abielu tundus algusest peale õnnelikuna ja kulges harvanähtavas üksmeeles ja teineteisemõistmises. Nad finantseerisid lugematul arvul heategevuslikke fonde, koole, haiglaid. Vene-Jaapani sõja ajal oli Maria Peterburi daamide asutatud haiglate komitee eesotsas ja tema initsiatiivil loodi fond hättasattunud raamatupidajate ja nende leskede ning orbude abistamiseks.
Jelissejevite laia žestiga elu toimus enamasti järgmise kava kohaselt: varakevadel, alates märtsikuust, Rivieras, suvel Toilas, sügisel Kaukaasias või Krimmis. Talvel korraldati äriajamisest puhkamiseks tõeliselt pompöösseid balle. Ühel sellisel, mis olevat toimunud Moika-äärses palees, olevat külalistele jagatud kingitusi: kuldseid safiiridega ja rubiinidega kaunistatud käevõrusid naistele ja võtmehoidjaid meestele.
Perefirma õitseng
1896. reorganiseeriti firma kaubanduslikuks aktsiaseltsiks Vennad Jelissejevid. Vend Aleksander loobus aga lahkhelide tõttu oma osalusest ja alustas tegevust panganduse alal. Aktsiaseltsi juhatusse hakkas kuuluma Maria. Grigorile kuulus 48 protsenti aktsiapaketist ja et saavutada juhatuses häälteenamus, vajas ta alati oma naise toetust.
/nginx/o/2017/10/02/7165821t1h261d.jpg)
Peale selle oli suurem osa majasid kirjutatud Maria nimele. Venemaa kaupmeeskonnas oli nimelt niiviisi kombeks end pankroti vastu kindlustada. Ainuüksi pealinnas oli Jelissejevitel sajandi alguses 17 maja.
Grigori Jelissejevil oli kaks suurt hobi – purjetamine ja ratsasport. Jekaterinoslavi lähedal Bahmutis asus ta tegelema traavlite aretusega. Mehel oli oma jahtklubi ja purjetamiskool. Kohe, kui Venemaale ilmusid esimesed autod, oli tema üks esimesi, kes selle omale soetas, kuigi kõvakattega teid oli vaid veidi üle 20 000 kilomeetri. Iseenesestmõistetavalt sai temast esimese vene autotehase aktsiate omanik. Lisaks oli suurkaupmees Peterburi linnaduuma saadikuks.
1900. aastal Pariisi maailmanäitusel esitles Jelissejev oma veinikollektsiooni «Retour Russie» ja selle eest autasustati teda Auleegioni ordeniga – Prantsusmaa kõrgeima autasuga. Idee vanad prantsuse veinid oma firma keldritest näitusele viia oli Maria oma. Nende auks korraldati pidulik õhtusöök Eiffeli torni restoranis.
Kauplused kui ostuparadiisid
Sajandivahetusel oli käes aeg tulla välja millegi enneolematu ja ennenägematuga. Grigori Vassiljevil olid olemas selleks nii ideed kui raha. Need pidid olema suurejoonelised poed, mis tutvustaks ostjatele uut, moodsat ja kliendisõbralikku kauplemiskultuuri.
Ta alustas Moskvast. Pärast pikki otsinguid langes valik Tverskaja tänaval asuvale vürstitar Beloselskaja-Belozerskaja tühjana seisvale lossile. Samas hoones oli Zinaida Volkonskaja kunagi pidanud kirjanduslikku salongi, kus Puškin ise võluvale perenaisele värsse kirjutanud.
Lossi ümberehitustöid juhendas Jelissejevi ihuarhitekt Baranovski ja pood õnnistati sisse täie hiilgusega 1901. aastal. Oma rikkaliku dekoori, kroonlühtrite, peeglite ja kõrgete lagedega oli see tõeline palee. Ühe esimese ostjana austas poodi Moskva kindralkuberner suurvürst Sergei Aleksandrovitš, tsaar Aleksander II poeg. Kuna suurvürsti eluase asetses kohe avatava poe vastas, saabus ta pompöössetele avapidustustele abikaasa seltsis jalgsi.
Ajakirjanikel kulus kogu selle toreduse kirjeldamiseks hulgaliselt tinti ja paberit. Kolmes saalis oli viis osakonda: gastronoomia, kolooniaalkauplus, kondiitritooted, puuviljad ja Baccara kristallnõud ja veiniosakond. Lettidel kõrgusid senitundmatute puuviljade mäed, kookospähklite püramiidid, laest rippusid tohutult rasked banaanide kobarad, pärlvannides ujusid seninägematud mereelanikud. Elektrilambid panid särama veini- ja šampanjapudelite patareid ning nende vastuhelk mängis kõrgetel peeglitel.
Nõukogude ajal nimetati kaubanduspalee «Gastronoomiks nr. 1». Seal liikus kaupu, mille olemasolust polnud lihtsal nõukogude inimesel aimugi. Kui Moskvasse jõudis kapitalism, jäi Jelissejevi pood veel pikaks ajaks mõnusalt vanaaegseks asutuseks. Nüüdseks on kaupluses tehtud ülipeen remont, tuues uuesti nähtavale lühtrid, peeglid ja kuldsed dekoorid ning veinitoa ukse kohal seinal ripub Grigori Jelissejevi portree.
/nginx/o/2017/10/02/7165823t1hcf05.jpg)
Peterburiga oli lihtsam – uus pood pidi tulema Nevskile, sinna, kus kunagi vanaema oli tänavanurgal apelsine müünud. 1904. aastal valmis art noveau stiilis palazzo, mida kaunistasid Kreeka kaubanduse ja käsitööjumalate skulptuurid. Need oli valmistanud Amandus Adamson. Sellest sai Neevalinna uhkeim kaubamaja. Et mitte end korrata, ehitas Grigori Jelissejev läbi kahe korruse kõrguva poodide osa peale teisele korrusele 480-kohalise teatrisaali veel suurema fuajeega ja kolmandale korrusele kohvik-restorani. Igal õhtul kell kuus saluteeris peasissekäiku valvav Peeter I aegses livrees uksehoidja püssipauguga. Maja on alles tänapäevani ja kummalisel kombel on ta säilitanud läbi ajaloorägastiku isegi oma nime – «Jelissejevi pood». Kuigi teisel korrusel asunud teater on ümber ehitatud, täidab ka see algselt mõeldud funktsiooni – praegu on seal komöödiateater.
/nginx/o/2017/10/02/7165825t1he02c.jpg)
Sama tüüpi šikk kaubamaja avati ka Kiievis.
Perekond hakkab murenema
Grigori Jelissejev oli väga uhke oma poegade üle. Ta rahuldas kõik nende soovid ja püüdis anda ajastu parimat haridust, lootes, et nendest saavad firma Vennad Jelissejevid väärikad pärijad. Vanim poeg Grigori oli asunud õppima sõjameditsiini akadeemiasse. Järgmises pojas Sergeis tärkas Pariisi maailmanäitust külastades huvi idamaade vastu. Ta asus õppima filosoofiat ja keeli. Temast sai esimene eurooplane, kes lõpetas Tokyo ülikooli jaapani keele alal. Nikolaid huvitas juriidika, Alekseid inseneriteadused. Kui ka noorim poeg, teismeliseeas Pjotr teatas, et tahab järgida vanemate vendade eeskuju, muutis see perepea murelikuks.
1912. aastal jõudis Grigori Jelissejev otsusele, et on viimane aeg tuua oma pojad õigele teele ja haarata nad kaasa perekonnafirma töösse. Ta tegi oma vanemale pojale Grigorile ettepaneku võtta miljon rubla pluss piiramatul hulgal krediiti ja asuda Ameerika Ühendriikidesse, et avada seal Jelissejevi kaupluste võrk. Ent poeg ei võtnud seda ettepanekut vastu. Kauplemine ei huvitanud teda küünemusta võrragi, tema tahtis saada kirurgiks.
Ka kõik teised pojad ütlesid pakutud võimalusest ära. Grigori Jelissejev oli hämmingus. Ühtäkki olid tema oma lapsed muutunud talle võhivõõrasteks. See tundus talle reetmisena. Tal oli hoobasid, millega neid sundida täitma oma kohust ja neid ta kasutas. Ta jättis nad ilma rahalistest elatusvahenditest. Mehe meelest oli täiesti õiglane oma järeltulijatele niimoodi meelde tuletada, kust tuleb rikkus, mille hüvesid nood iseenesestmõistetavalt kasutasid, kuid ei panustanud omalt poolt millegagi.
Nüüd sekkus asjasse Maria. Ta asus oma poegade poolele ning võimaldas neile oma kapitalist samasuurt ülalpidamisraha, kui nad seni olid saanud. Tekkis esimene vastasseis senimaani nii hästi toiminud abielu ja äri liidus. Grigori nõudis naiselt sõnakuulelikkust, kuid ta oli unustanud, et naine oli sama kange iseloomuga kui temagi. Maria kandis oma kapitali Aleksander Jelissejevi panka ja see teostas rõõmuga ülekandeid oma vennalastele.
Grigori kaebas oma venna kohtusse, väites, et «laste kapital» on tema eraomand. Kuid kohus tuvastas, et Marial on igati õigus käsutada oma varandust ja Grigori jäi kaotajaks. See, et tema truu kaasteeline otsustas teda eirata ja asus asjas laste poolele, masendas meest.
Grigori Jelissejev hakkas käima teatrites, moodsates salongides ning restoranides koos noorte näitlejataride ja lauljannadega. Maria ei muretsenud eriti mehe kõrvalehüpete pärast. Esiteks polnud mehel liiderlikke kalduvusi ja teiseks oli ta liialt hõivatud oma äridega. Ainus, millega ta oma suhtumist välja näitas, oli elama asumine eraldi majja.
Firma 100. juubel
Firma 100. aastapäeva oli juba ammu otsustatud tähistada suurejooneliselt. Grigori Jelissejevil oli just täitunud 50. eluaasta. Tema ja tema ettevõte olid oma võimsuse ja võimekuse tipul. Jelissejevile kuulus kaks kondiitrivabrikut, viis kaubamaja, liköörivabrik, 144 maja, suurimad viinamarjaistandused impeeriumis. Varandus küündis fantastilise 64 miljoni rublani.
Pidulikul üritusel 22. oktoobril 1913 ei osalenud ükski Grigori Jelissejevi pere liikmetest. Maria oli vaid kirja saatnud. See oli avalik demonstratsioon.
Pidu tuli siiski ära pidada. Hommikul toimus peakontoris pidulik jumalateenistus, mille järel asetati hõbepärjad perekonna kalmistule. Firma töötajad said mitmesuguseid kingitusi ja neile korraldati pidulik lõuna. Sama päeva õhtul leidis aset suurejooneline koosolek Aadlike Kogu Majas, millest võttis osa rohkem kui kolm ja pool tuhat inimest. Pakuti suupisteid ja töötas šampusebaar. Pidulik-ametliku osa lõpul andis kontserdi krahv Šeremetjevi sümfooniaorkester. Pealtnäha rõõmsameelne peremees kostitas külalisi kuni varavalgeni.
Sellele peole saabus ka juveliir Vassili Vassiljev koos abikaasa Veraga. Grigori Jelissejev märkas esimesest pilgust seda kolmekümnendates, võluvas õrna tikandiga valges kleidis, unistavate silmadega naist, kelle kohta kõige tabavam sõna oli – elegantne. Vassili kutsus tutvustamisel viisakalt suusoojaks peoperemehe tutvuma oma tagasihoidliku kullassepaäriga.
Grigori Jelissejev läks juba järgmisel päeval. Omanik ei olnud kodus – ta polnud ju ometi arvanud, et nii tähtis mees tema kutse ka tõepoolest vastu võtab. Kodus oli abikaasa Vera Fjodorovna. Grigori kutsus teda õhtusöögile.
Mõlemad kiindusid teineteisesse ülepeakaela. Mehe hiline armastus puhkes niivõrd jõuliselt, et seda ei suutnud pidurdada mitte miski.
Sõge armumine ja selle traagilised tagajärjed
Peagi sai Maria teada oma mehe tõsisest suhtest ja tuli tema juurde nõudmisega, et see lõpetaks «häbiväärse sideme abielus daamiga». Mees keeldus sellel teemal arutlemast. Otsekohese mehena palus ta Marialt lahutust ja pakkus selle eest muinasjutulist hüvitist. Tema meelest oleks ärinaisest abikaasa pidanud selle helde pakkumisega igakülgselt hüvitatud olema. Kuid Maria keeldus lahutust andmast, sõnades: «Mingi raha eest ei müü ma oma armastust maha!» Iseeneselegi ootamatult oli naine avastanud endas varjul olevad tunded. Ta lubas pigem oma elu lõpetada.
Kuid Grigorit ei suutnud peatada ka naise ähvardus end tappa. Ta läks ikkagi väljavalitu juurde, olles nõus Veraga elama ka mitteametlikult. Vassili Vassiljev ei keeldunud suuremast summast rahast ja Vera sai lahutuse. Grigori ostis naisele uue palee Peterburi ja nad asusid sinna koos elama. 1914. aasta suvel sõitsid nad kahekesi Rivierasse puhkama.
Maria langes depressiooni. Öösiti ei saanud ta enam und, vaid hulkus mööda palee koridore ja hakkas üha rohkem rääkima enesetapust. Lapsed kutsusid arsti ja selle soovitusel saadeti ema närve ravima Saksamaale tervisevetele. Kuid see kõik ei aidanud. Tulnud tagasi, avastas ta, et ajalehed kubisesid kõmulistest artiklitest tema mehe ja nende perekonna kohta. Talumata seda avalikku häbi, murdus ta lõplikult ja hüppas Neevasse. Ta toodi sealt välja ja päästeti elule. Seejärel lõikas ta endal veenid läbi – lapsed sattusid peale ja ta päästeti uuesti.
Pojad püüdsid ema mitte hetkekski üksi jätta. Järelevalvest hoolimata leidis Maria võimaluse ööl vastu 1. oktoobrit 1914 end oma toas käterätikutega üles puua.
Pojad isegi ei teatanud isale surmast ja korraldasid matused ise. Grigori Jelissejev sai naise enesetapust kuulda oma alluvate kaudu. Ta oskas samuti kange olla – ei läinud matustele ega saatnud isegi mitte pärga.
Grigori Jelissejev sõitis Bahmutti ning abiellus seal Veraga 26. oktoobril. Naise surmast oli möödas vaid veidi üle kolme nädala. Perekond oli jahmunud. Pojad kolisid välja isa majadest.
1915. aastal omistati Grigori Vassiljevile päritav Vene Impeeriumi põlisaadli seisus ja paruni tiitel, kuna ta oli olnud pikaaegne keisrikoja varustaja. Kuid aadlike sugukonnaraamatusse kanti sisse koos Jelissejeviga vaid tema teine naine Vera Fjodorovna ja noorem tütar Maria Grigorjevna. Viis täiskasvanud poega keeldusid isaga ühinemast. Nad loobusid ametlikult isa pärandusest ja vandusid, et võtavad ära ka oma õe, noorukese 15-aastase Marietta, kes oli veel isa kasvatada.
Isa võttis poegade ähvardust tõsiselt, sest teadis, et need on samasugused põikpead nagu ta isegi. Ta palkas ihukaitsjad, kes tütart kooli, jalutama ja koju sõidutasid. Sellegipoolest õnnestus vendadel korraldada väike liiklusavarii, mille selgitamise käigus tüdruk kaduma läks. Hiljem teatas tütar: «Ma põgenesin ise. Ema pärast…»
Grigori hakkas kohut käima oma poegadega, et saada tütart tagasi. Kohtuprotsess kestis revolutsioonini välja ja jõudis Senatisse. Ka seekord ta ei võitnud. Kõik see mõjus rängalt. Ta nukrutses, jättis oma ärid palgaliste ametnike hooleks, hakkas jooma ja igatses väga oma perekonna järele. Kuid siis tulid 1917. aasta pöördelised sündmused. Grigori Jelissejev võttis end kokku ja sõitis oma noore naisega Pariisi, jättes kogu varanduse tärkavale bolševike riigile.
Jelissejevite impeeriumi hääbumine
Jelissejevid elasid oma Prantsuse valdustes õnnelikult pea kolmkümmend aastat. Kaubandusega Grigori enam ei tegelenud. Ta suri 1949. aastal Pariisis, elades kolm aastat kauem kui armastatud Vera ja on maetud sealsele kalmistule.
Kolm poega ja tütar jäid kodumaale. Vanim poeg Grigori osutus liiga heaks kirurgiks. 1937. aastal sulgusid tema selja taga vangilaagri väravad. Ta suri seal koos oma naisega. Noorim poeg Pjotr lasti maha Ufaa vangilaagris. Alekseil, kes oli insener-keemik, õnnestus läbi häda ja viletsuse nõukogudemaal siiski oma elu ära elada.
Tütar Marietta, kes 1917. aastal oli 17-aastane, kihlus pärast revolutsiooni junkur Andreiga, kes kuu aega hiljem vangistati ja maha lasti. Marietta suri 60ndatel Moskvas.
Sergei ja Nikolai emigreerusid pärast veebruarirevolutsiooni Prantsusmaale. Nikolaist sai Pariisis börsiajakirjanik. Sergei õpetas esialgu Sorbonne´is jaapani keelt, emigreerudes seejärel USA-sse. Temast sai õpetlane Harvardi ülikoolis idamaade alal. Mõlemad on maetud Pariisi lähedale vene kalmistule, mitte eriti kaugele oma isast. Jelissejevite suguvõsa järeltulijaid elab praegu Prantsumaal, Šveitsis ja USA-s.
Oru loss jäi pärast perekonnaga juhtunud tragöödiat omanikuta ja seisis tühjalt ning lagunes. 1934. aastal pöördusid Eesti Vabariigi ärimehed Jelissejevi poole ettepanekuga villa ära müüa. Grigori oli nõus müüma 100 000 krooni eest, kuid ainult tingimusel, et see läheb riigi omandusse. Ärimehed tegidki siis selle žesti – ostsid ära ja kinkisid riigile.
Koos hoonega anti üle ka selle sisustus. Renoveerimistööd kestsid 1936. aastani. Lossi peremeheks sai Konstantin Päts, kuni 1941 taganevad punaarmeelased süütasid lossi ja see suuremas osas hävis. Varemed, kus asus miiniladu, lasid Saksa väed õhku 1944. aastal.
Aga legendidel on kombeks tärgata ootamatutes kohtades ja seostes. 30ndate lõpul Oru lossis vanaisa juures suvitanud Matti Päts on meenutanud, kuidas lapsena tekitas erakordset huvi lossi torni viinud malmist keerdtrepp: «Ema ei tahtnud üldse, et me tornis käime, sest sinna poos end üles Jelissejevi abikaasa.»
Kasutatud: