/nginx/o/2017/09/28/7147687t1hc2b3.jpg)
«Ärgake, tšjordid!» Ei, ma ei kuulnud valesti. Täitsa selgelt kostus läbi une Sassi hele, aga nõudlik hääl, mis teatas, et meie, tšjordid ehk siis kuradid (черт – vene k) peame ärkama. Naersime Alekseiga nii, et pisar silmanurgas. Ennast pole ollagi, aga räägib nagu elunäinud meremees! Laste vandesõnadest kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.
Paraku pole see ainus «pärl», mis Sassi suust lendu on läinud. Eriliste krõbedusteni on tal veel pikk maa minna, ent kui kodus kasvab teismeline, kes koolist ja väljaspool seda kogub sõnavarasse igasuguseid moodsaid noorte prääksatusi, siis nad tahes-tahtmata kõlavad meie majapidamises nii hea kui halva tuju korral.
Meie oleme küllalt igavad siin vallas, sest Aleksei kategooriliselt kunagi ei kasuta vandesõnu ja minul on käibel vaid seesama sarviline.
Malena aga tulistab igast asendist inglise ja venekeelseid slängi ja vandesõnu. Ma tean, et see on tavaline enesekehtestamise ja -otsimise faas, mille läbivad paljud teismelised ning mis läheb enamasti üle.
Ise tegin samasuguseid lollusi. Aga ükskord tabas mind ema valguskartlikke sõnu loopimas ja ütles seepeale sügavalt silma vaadates, et see on nii kole, kui tütarlapsed ropendavad. Pealegi ei pidavat see poistele üldse meeldima. Kuidagi läks see nii hinge, et mul enam isu kolesõnu rääkida polnud. Kui, siis ainult anekdootides, mis lihtsalt vajavad sellist vürtsi.
Osad Malena uudissõnadest on kahjutud ja lihtsalt jaburad, teised aga tõsiselt ehmatavad. Nii nagu see venekeelne sinu-ema-jopist kõnelev väljend, mis Aleksei näost täitsa roheliseks ehmatas ja mind naerukrampidesse saatis, sest Malena ise ei teadnud ööd ega mütsi, mida see tähendab.
Vahel tahab ta rõhutada, kui kaasaegne on tema ja kui vanamoodne mina ja siis teatab ta näiteks: «Õu mai gaad! Täna on ju AVP!» – Mõhh?! – «Kuidas sa ei tea! Täna on Augusti Viimane Päev.»
Olen katsetanud Malena kolesõnadega sama, sügava silmavaatega trikki, aga siiani see väga toiminud ei ole. Ikka paugub uks ja lendab krõbesõna kui printsessil tuju kehva on. Mõned sõnad nagu «plõksima, mölisema» teevad lihtsalt haiget, aga täiesti ogaraks ajavad mind jaburussõnad nagu «Jeebum» või «Jummijänni». Mis asi see on?!
Lapsed õpivad neilt, kes neid ümbritsevad ning see on vaid loomulik, et Sassile hakkavad mõned õe sõnad külge. Lasteaiast ei ole siiani parasiite hõlma all koju toodud, aga kui Malena aias käis, oli küll selge, et kusagil kodus nimetati üksteist lollakateks, sest nukunurgas toimetades oli see pidevalt käibel.
Ega me vist saagi sellest muudmoodi üle kui vaid oma eeskujuga ja selgitustööd tehes. Aga vahel veab ikka viltu.
Lugesime Sassiga Astrid Lindgreni lastelugu, kus väike Lota pidevalt kirus: «Pagan võtaks!», ja see oli ju nii naljakas Sassile, et vahel tuleb kohe vägisi meelde. Teine kingitus tädi Astridilt oli sõna «neegernukk». Kui Malena ja Sass taaskord sarvi ragistasid, pahvatas väikemees õele: «Sa oled üks vastik neegernukk!» No mida sa selle peale kostad! Aga siis esineb tal ka selliseid kauneid raamatufraase nagu: «Armas aeg!» ja need panevad heldima.
Hästi oluline on mitte reageerida olukordadele, mil meetrimees ütleb midagi seeriast: «Mida pekki, kui suur seen siin on!» või «Mida helli, kes mu püksid pessu pani?» Aga vahetevahel on lihtsalt võimatu sellele ja hüüatustele à la «Jeesus!» või «Kurivaim!» tõsiseks jääda.
Või pärast seda, kui meie poja on Aleksei vanematega kasuliku päevapooliku veetnud, õhkab ta väsinult autosse prantsatades: «Господи, ma olen nii väsinud!» (vene k – issand). Suvisel Soome-reisil noppis ta kusagilt üles: «Herrajumala!» (soome k – issand jumal) ja teenis iga kord seda välja kraaksatades kohalikelt marulise naeru. Muidugi tuleb selliseid hitte korrata ju!
Loe edasi portaalist Minu Pere.