/nginx/o/2017/09/26/7140217t1h856f.png)
Visnapuu armastas panna oma muusadele hellitusnimesid. Abikaasa Hilda-Elfriede Franzdorf sai temalt hellitusnimeks Ing. Ingi kõrval mahtus Visnapuu ellu ka teisi muusasid. Üks neist oli Ellen Uritamm, keda Visnapuu hüüdis Siiks.
Ellen Uritamm – Henrik Visnapuu muusa Sii valis lõpuks siiski teise mehe (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sii «valendava kuma» lummusse jäänud Prohvet
1934. aasta lõpul tahtis Henrik Visnapuu, kes hiljuti oli Tallinna elama asunud ja töötas Draamastuudios dramaturgina, oma uut luulekogu pisut «niisutada». Ta ütles ühele oma sõbrale, et see kutsuks kaasa paar «kunstihuvilist tütarlast» ja tuleks õhtul tema poissmehekorterisse. Nii ilmuski 44-aastase luuletaja improviseeritud peoõhtule 19-aastane teatrikunstiõpilane Ellen Saul.
Oma teoses «Tulimuld» on luuletaja edasi andnud esmase kohtumise emotsiooni: «Silmade joone kõrguselt paistis nägu nagu kaheks murtuna, kuid ometi liitus otsaesine näo alaosaga ühiseks tervikuks. Üle kogu näo levis mingisugune eluline valevus, mis tundus kiirgavat nahast enesest. Silmi ja juukseid tuli eriti vaadelda, et öelda, millist värvi nad on. Juuste tumedam toon tõstis vaid näo valendust ja sinihallid silmad sulasid sesse nagu värelevad tähed... Ta pehme helehall villane kleit kahvatusinise kaeluse ja taskurätiga kuuletus paindlikult ta kehavorme, milles polnud ühtki murtud joont. Ta keskmisest kõrgem kasv osutas peent luustikku, hästi modelleeritud kehaga, moodustades väärika postamendi ta pääle. Ta keha ei olnud raske, kuid siiski stabiilne ja maine… naise otsaesise valendus nagu kumanuks ka ta kätest ja riietest.»
Ellen Saul oli sündinud 25. novembril 1915 Tallinnas. Tema isa Johannes oli orkestrant ja ema Elvine tööline. Neiu oli selleks ajaks lõpetanud Tallinna 2. tütarlastegümnaasiumi ja liitunud Töölisteatri õpperühmaga.
Juba esimesel kohtumisel sai noorukene näitlejanna luuletajalt Sii hellitusnime siniste silmade ja riietuse lemmikvärvi järgi. Sii omakorda nimetas poeedi Prohvetiks.
Algas üheksa aastat kestnud romaan
Kohtumine järgnes kohtumisele, sedavõrd kui aeg ja olud võimaldasid.
1935. aasta suvi tõi armunutele esimese ühise matka loodusesse. Sõideti Aegviidu lähistele, kalastati, nopiti maasikaid, ööbiti heinarõugus. Sellel matkal sündis ka esimene Siile pühendatud luuletus – temast oli saanud poeedi muusa.
Seda, et tuntud luuletajal oli juba aastakümneid olnud koduhaldjaks Ing, seda nooruke tütarlaps ei teadnud. Kuna Hilda Visnapuu püsivalt Luunjas elas, siis sai Sii alles poole aasta pärast kaudselt teada, et ta partner abielus on. See oli tütarlapsele raske löök. «Luksusin nutukrampides ega suutnud Visna kohkunud pärimistele midagi vastata. Hiljem Visna seletas, et tal polnud aimugi minu teadmatusest ta perekonnaseisu kohta,» on Ellen Uritamm meenutanud.
Kuid tütarlapse esimene ehmatus läks mööda. Henrik oskas kaunite sõnadega ta tuska vaigistada ning kohtumised jätkusid nii sageli, kui vähegi võimalik oli. 1935. aastal sai Visnapuust riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunik. Ellen jätkas tõsiselt oma tööd Töölisteatri praktikandina Priit Põldroosi käe all. Tulid ka esimesed lavaosad: Tiina Brigadere näidendis «Suur saak» ja Marjetje osatäitmine Heijermansi «Lootus õnnistusele». Ajalehtedes ilmus tema osatäitmiste kohta üldiselt kiitvaid arvustusi.
Visnapuul oli talu Luunjas — Emajõe kaldal Tartu lähedal. Suviti seal viibides saatis mees lüürilisi ja igatsevaid kirju oma «Siiken-sinilinnuken-s-rattakenile».
Vahel tuli neil ette ka väikesi tülisid ja nägelemisi. Seda küll peamiselt noore tüdruku kalduvusest kergesti solvuda. Nii istunud luuletaja kord teatrirahva lõbusa seltskonnaga Estonia Valges saalis. Tavaliselt ühe teise noormehega semminud Sii sõbratar kadus äkki koos Visnapuuga alumise ruumi baarileti äärde viinereid ja valget viina võtma. Sii silmis oli see alatu reetmine ja sõbratar ei jätnud hiljem värskele haavale soola peale riputamata. Ellen lahkus, omal nutt kurgus. Kui ta ukse taha jõudis, oli kõik möödas. Ta oli juba selline inimene, kes solvus kole kiiresti, aga kes vihane ei osanud olla. Kuid tagasi ta ka enam ei läinud. Kui Prohvetilt tuli selgitav ja vabandav kiri, oligi kõik jälle hea.
Umbes neil aegadel tõi Prohvet Siile väikese riidest koerakese koos apelsinidega ja ütles, et see olevat truu valvur Vaa, kes Siid ei lase ula peale minna.
Kuid romaani traagilised konfliktid olid algusest peale eos. Armunud eelistasid neid mitte märgata.
«Süda kaheks, süda kaheks narmaks»
Sii oli noor ja vaba, Visnapuu mitte. Ing oli ammugi mõista andnud, et ta teab mehe kõrvalehüpetest, puistates vahel üsnagi mürgiseid märkusi. Kuid hüljata ta Henrikut ei suutnud. Pealegi paistis ta tervis Luunja talus rühmamisest järjest viletsamaks muutuvat. 1939. aastal sai luuletaja valmis elamise Nõmmel Orava tänavas ja ta tõi oma naise linna.
Ellen hakkas nüüd Hilda Visnapuud kontserdil, teatris ja tänaval üha tihedamini kohtama. Ikka tundis ta endal Ingi uurivaid, kurbi pilke. Kuid iial ei vahetanud nad omavahel ühtki sõna. Ing oli lõpuni väljapeetud daam. Kaudselt ulatus Siini Ingi tõdemus, et Henrik pole suuteline vahekorda lõpetama ja rikub noore tütarlapse elu. Ellen ise küll nii ei tundnud – tema meelest Visnapuu hoopiski rikastas tema elu.
Jõulude eel katkes Ingi kannatus ja poeedi kodus tekkis kriis, kus lahkuminek oli tõsiselt päevakorral. Naisel olid asjadki äraminekuks pakitud. Kui Sii sellest kuulis, saatis ta Prohvetile kohkunud kirja, veendes meest hoolikalt läbi mõtlema oma talitusviisi. Neiu ei soovinud iialgi, et tema tõttu midagi sellist toimuks.
Ing ja Henrik jäid kokku. Vahetult sellele järgnes Sii ainuke lähem kokkupuude Hilda Visnapuuga — see juhtus kogemata ühes liftis. Mõlema naise silmad täitusid pisaraist ja kui Sii tahtis liftist välja tormata, pigistas Ing hetkeks ta rannet. Ellen tõlgitses seda Ingi-poolse olukorraga leppimisena. Sii polnud enam ammu armukade, austas Visnapuu naist südamest ja teadis, kui tugevasti oli Henrik Ingisse kiindunud. Küllap olid mehel kodus mingid puudujäägid, kõik polnud täiuslik.
Mitu korda püüdis Ellen pärast seda ise tagasi tõmbuda, kuid Visnapuu ei suutnud loobuda. Nii jätkus suhe samuti kui varemgi.
Aeg ja olud tegid järske pöördeid
Pliiatsisõnum pisikesel paberilehel kutsus Siid:
21. juuni 1940 Pööripäeva öö. Kell lööb. Süda hell. Homme, kell kümme otsime Harjus varju. Prt.
Seekord jäi kohtumine ära. Harju kohviku ees Vabaduse väljakul lehvitati hommikul punalippudega. Olud muutusid, kuid nende «armastuse aeg» ei lasknud kurja maailma endi vahele. Nagu varem, nii ka nüüd oli neil eeskätt teineteise vastu huvi. Järgmisel kuul sõitis Ellen noorte suvelaagrisse. Henrik saatis talle sinna igatseva kirja, kus ühtlasi ka teatas, et uus võim ta ametitest oli vabastanud. Selles kirjas kutsus ta Siid Tapale kohtama. Tapa saigi üheks ööks armastajate pelgupaigaks, mille järel üks sõitis ühele, teine teisele poole.
Talvel ja kevadel kulgesid kokkusaamised Tallinnas endistviisi. Henrikul oli aega ja vabadust nüüd rohkemgi kui varem – ta naine oli paigutatud tuberkuloosihaiglasse. Sii mängis teatris nüüd juba koosseisulise näitlejana. Kuid suve hakul paiskas alanud sõda tavapärase elu rööbastelt. Kohtumistest ei tulnud mõnda aega midagi välja. Ellen saadeti teatrikollektiiviga linnast välja kindlustusvööndit rajama. Pärast lahingute Tallinnast üle veeremist aga saadi aeg-ajalt jälle kokku. Lisaks sõjahädadele rabas luuletajat löök, mille paratamatust lähenemisest juba ammu teadlik oldi.
Kui Ellen Saul 6. oktoobril lehe lahti lõi, nägi ta peaaegu kohe Hilda Visnapuu surmakuulutust. Naine ei söandanud isegi kaastundetelegrammi saata ega matusetalitust kas või eemaltki jälgida, teades, et Henrik seda väga rängalt läbi elas. Umbes nädal pärast matust sai Sii kirja:
Nõmmel, 14. okt. 1941 Ma tean, et sa samuti kannatad ja minu pääle mõtled, nagu mina sinu pääle. Ma tean, et sul on samuti valus kui mul. Pea vastu. Ees on raske aeg, kuidas saame sellest üle! V.
Sii saatis nüüd lõpuks kaastundeavalduse. Esimene kokkusaamine uues olukorras toimus kohvikus juhuslikult novembri algul. Mõne nädala pärast oldi üheaegselt teatris «Peer Gynti» vaatamas. Sii oli ostnud piletid selliselt, et istutaks eraldi. Prohvet oli sellest peenetundelisusest liigutatud. Pärast etendust otsis ta Sii üles, surus kätt ja lausus: «Tänu sulle, mu truu Solveig.» Jah, eks olnud Ellen ju luuletaja kõrval juba seitse aastat sammunud, omamata mingit lootust tulevikule.
Kas siduda ette Kaspre talu perenaise põll?
Pärast oma naise surma kurtis Visnapuu: «Eluaeg olen vabadust igatsenud. Nüüd on see käes, aga ma ei oska sellega midagi peale hakata.»
Ega osanudki. Pigem see pelutas teda. Jaanuari lõpul leidis Ellen taas tee Prohveti juurde Nõmmele. Peatselt ei erinenud nende kohtumised palju endistest, kui mitte arvestada olustikulist viletsust: küttepuudusel oli luuletaja tõmbunud kolmetoalise korteri kitsukesse teenijatuppa. Ka toitlusolud olid armetud, ja kui Sii jälle tema juurde läks, siis viis ta enda kõhu kõrvalt kaasa mõne toidupala, mida tal teatri näitlejate einelauast oli õnnestunud hankida.
Aprilli lõpul 1942 kiirustas Henrik oma Kaspre tallu Luunjas, kuhu ta jäi kogu suveks. Sakslaste tööteenistuse sundus tõi Elleni 16 kilomeetri kaugusele — põllutööle Villemi riigimõisa Vana-Kuustes. Aeg-ajalt külastati teineteist. Transpordiolud olid viletsad ja nii mõnigi kord tiivustas igatsus jalgsi seda pikka maad ületama. Koos Prohvetiga poeedi noorusmail Vooremäel jalutades tunnistas Sii, et ta on viimseni säilitanud kõik seitse aastat kestnud intiimse sõpruse tühiseimadki tunnistused — kuni ühiste teatriõhtute pääsmeteni. Visnapuu naeris säärase pihtimuse peale ja lisas siis tõsiselt: «Iseasi on mu kirjad. Nende vastu tuntakse pärast mind ehk huvi.»
Kui Sii Luunjat külastas, sidus Prohvet talle ette oma naise põlle. Ellen vabastas end sellest, sest tundis, et pole kuidagimoodi Ingile vääriline järglane. Ing oli olnud kõike mõistev, kõike andestav, tema aga oli enda meelest lobisemishimuline tuisupea, kes «kandis südant keelel» nagu Visnapuu tavatses öelda. Ta võis ju olla Visnapuule armas, rõõmsameelne, päikseline tütarlaps, kuid iialgi poleks ta suutnud asendada Ingi. Sii valutas südant kaasa mehe vaevlemisele, kes pihtis talle alatihti oma kahetsust, et Ing eluajal kõrvaliseks jäi. Kohutava süüna tundus talle, et ei suutnud täita surija viimset soovi — hoida elukaaslase kätt suremise momendil.
Kui tahta peret ja lapsi
Sügisel suleti Ellen tüüfusega pikaks ajaks Tartu nakkushaiglasse. Ainsateks vahendajateks nende vahel jäid kirjad. Visnapuu pidi sügisel Tallinna tagasi minema, sest oli uuesti Draamateatri dramaturgiks saanud. Sealt kirjutas ta paranenud armsamale:
Tere, Sii-ratas! Mul on nii hää meel, et sa sest raskest ajast üle oled jõudnud. Tubli tüdruk, tubli tüdruk! Aga nüüd sa pead veel tublim olema /…/. Pead Villemil ootama, sööma ja kosuma. /…/ Enneaegu ei tohi jõudu pingutada, kas kuuled. Mu kadunud naine oli neid inimesi, kes haigusele vaatamata end üle pingutas, enesest ei hoolinud. Ja nüüd ei ole teda enam. /…/ Eile oli mul vaikne päev. Läksin kodust kalmistule ja säält õhtuks koju tagasi. Ma võõrastan inimesi nagu ... . Ma peaksin sagedamini kalmistule minema, sest pääle selle jään ma palju rahulikumaks.
Kui Sii paranenult Tallinna jõudis, oldi taas tihti koos. 1942. aasta jõuluõhtul süütas Visnapuu oma naise mälestuseks kuusel küünla ja koos seisid nad kaua teises toas Ingi portree ees.
Prohvet veenis aina Siid nõustuma abielu vormistamisega. Ent midagi oli nende vahekorras rebenenud. Luuletajat kogu südamest hoidval neiul hakkas hirm suure vanusevahe ja mehe aina süveneva Ingi-kompleksi ees. Ta solvus rängalt, kui ühel jalutuskäigul mees oma käe järsku tema kaenla alt ära tõmbas, nähes tuttavate Underi ja Adsoni vastutulemist. Ja Sii igatses normaalse elujõulise naisena lapsi. Kuid mis tähtsaim: Elleni silmapiirile oli kerkinud teine mees, kellega ta oma edasist teed tahtis kõrvuti käia.
Artur Uritammega oli Elleni tutvus alguse saanud läbi muusika. Noormees õppis konservatooriumis Artur Kapi käe all, Ellen aga oli usin kontsertidel käija. Nad liikusid ühes seltskonnas ja nii nad teineteisele silma jäidki.
Pärast kokkusaamisi 1930. aastate keskpaiku ei kuulnud Ellen ja Artur teineteisest tükil ajal midagi, kuni kuus aastat hiljem kohtusid juhuslikult Tallinna tänaval. Ellen elas tollal Tallinnas, Artur Koluveres. Noormees oli seal veskis möldriks ja nii kutsuski ta Ellenit möldritööd vaatama. Andeka muusiku elu oli veidi rappa jooksnud, kui Eestis olid võimule tulnud venelased ja vastne muusik saadetud oma parima konservatooriumi lõpetanu stipendiumiga Leningradi ja Moskva muusikaeluga tutvuma. Venemaalt tulles kirjutas Uritamm oma muljetest sealse muusikaelu kohta kiitva artikli muusikalehele ja selle eest tituleeriti ta kommunistiks. Artur oli otsekohene inimene, kes poliitikaga tegelda ei tahtnud. Ta otsustas kõrvale tõmbuda. Nii ta sattuski Koluvere veskisse, mille tema vend oli üürinud. Oli seal juhataja ja mölder ühes isikus.
Ellen läkski möldritööga tutvuma ja leidis end ootamatult kihlatuna.
Kohe seejärel sai ta Visnapuult äreva kirja:
Siike, südameke, kuhu oled küll kadunud. Süda on rahutu. Mis juhtus? Kas olen sind solvanud, meelega ei ole seda mitte teinud. Olen liimist lahti, tead ju seda. Kannata minuga veel, sa oled ju kuldne tüdruk. Ootan igal õhtul peale kuut. Suudlen mõlemile silmale. Visna.
Järgnes uus kutse — kutse lahkumisõhtule. Kuna kihlatud mõrsja üksi ei nõustunud minema, siis kutsus ta kaasa sõbratari. Ellen jutustas hiljem sellest košmaarsest õhtust nii: «Ja siis korraldas Prohvet asja kuidagi nii, et sattusime kahekesi tema magamistuppa; Meeri, mu sõbratar, jäi raadio juurde istuma. Visna keeras ukse lukku ja ütles, et enne siit välja ei pääse, kui olen ümber otsustanud, tähendab — kihluse tühistanud. Oli suur seletamine. Tahtsin sealt välja, aga ta ei lasknud. Lubasin aknast välja hüpata, — hoidis mind kinni. Lõpuks hakkas mu sõbranna ukse vastu taguma ja minu väljalaskmist nõudma, lubades kõrvalkorterist abi kutsuda. Alles siis keeras ta ukse lukust lahti. Olin nii õnnetu ja ahastuses, ja kogu tee Silikaadist Tondi trammini nutsime sõbratariga koos. Ma lubasin kihluse tühistada, et jääda Visnaga, aga Meeri oli tragi ja tõi mulle aru pähe ...»
Lahtirebimine
1943. aasta kevadel abiellus Ellen Artur Uritammega.
Luunjast Kasprelt saabus suvel hingekriipivaid kirju:
Armas proua ... . sündinud Sii S. ... . Päike laskub ja jõgi paistab mu ülakambri aknast peegelvaiksena. Kogu aja tormas ja lainetas. Sattumisi istun ja kirjutan selle akna all, kus sa jõele vaatasid läinud suvel. Sa oled hullupööra unustamata jälgi sõtkunud mu aeda ja maja ümber. Korjasin äsja mustsõstraid ja rääkisin sinuga. /…/ Siia kaasa panen ühe roosilehe sellest roosist, millest saatsin sulle haiglasse. Tänavu aasta õitseb see suuresti ja on ka ise suur. Südamlik käepigistus sulle, sinu vana prohvet.
Sii ja Prohveti viimne kohtumine oli Draamateatris 1944. aasta jaanuaris. Sii ootas sellal oma esimest last. Prohvet ütles talle: «Annan sulle viis aastat aega, siis on sul juba paar parajat põnni. Siis sõidan lennukiga ja röövin su koos nende sitaratastega ära.» Prohveti sõnad ei osutunud prohvetlikuks.
Sügis rebis Visnapuu lahti kodumaast, kallitest kalmudest ja inimestest. Sii sõbratar Meeri, kes enne pagemist Uritammede poole põikas, jutustas Ellenile, et oli Visnapuud näinud Virtsu poole pürgimas. Prohvet olla talle kurtnud: «Sii on mu täiesti unustanud. Saatsin talle kirja ja pildi, ta ei võtnud vaevaks vastatagi.» Ellenini see lõplikult viimne saadetis aga ei jõudnud. Nüüd andis ta sõbratari kätte Prohvetile üleandmiseks hüvastijätukirjakese ning enda ja Ingi fotod. Ka tema viimane saadetis ei jõudnud pärale, sest sõbratar Meeri leidis märja haua Läänemere voogudes.
Visnapuu jõudis Saksamaale eestlaste suurimasse põgenikelaagrisse Geislingeni. Sinna jäi Visnapuu mitmeks pikaks aastaks, mille karmust leevendas tema jaoks uus muusa – Hõde.
1949 siirdus Visnapuu Ameerikasse. Elu lõpu veetis ta Long Islandil eesti perekonna Usmanite juures.
Muusiku abikaasana
Ellenist sai Artur Uritammele tubli abikaasa. Neil sündis kolm last.
Pärast sõja lõppu kutsus heliloojate liidu esimees Eugen Kapp Arturi tagasi Tallinna. Artur Uritamm pidas tollal korraga kolme ametit. Ta oli muusikafondi direktor, konservatooriumis literatuuri õpetaja ja ajalehe Sirp ja Vasar juures muusikaosakonna juhataja.
Tallinnas ei õnnestunud perel korterit saada. Kui tuttav pastor tuli muusikut Kullamaa kirikusse organistiks kutsuma ja lubas ka elamise, otsustas pere Kullamaale kolida.
Lisaks orelimängimisele tuli Artur Uritammel vahepeal ka köstri kohuseid täita – surnuid matta ja lapsi ristida. «Ainult laulatada ega armulauale ei tohtinud ta inimesi võtta,» meenutas Ellen Uritamm.
50ndatel visati Artur Uritamm heliloojate liidust välja, sest ta polnud kirjutanud nõukogulikku muusikat ja oli olnud kiriku teenistuses. 1951. aastal kutsuti Artur Uritamm Märjamaa keskkooli muusikaõpetajaks. Ellen hakkas sealsamas kultuuritööd tegema.
Mõni aasta hiljem kolisid Uritammed Pärnu muusikakooli direktori kutsel kuurortlinna, kus Artur sai klaveri ja literatuuri õpetajaks, olles sellel kohal kuni pensionile siirdumiseni.
Pärnuski kummitasid peret algul elamisemured, kuni lõpuks saadi korter Aia 12 majja. See oli 1961. aastal, Artur Uritamm oli siis 60-aastane. Nüüd oli muusikul võimalik hakata tegelema oma heliloominguga – kirjutama sümfooniaid –, sest seniajani oli kolmelapselise pere isal tulnud elamismuredega maadelda.
Ellen oli 1957–75 Pärnus autoriõiguste kaitse valitsuse volinik. Aeg-ajalt avaldas naine Pärnu ajalehes teatriartikleid ja kirjutas muusikakriitikat.
Artur Uritamm suri 1982. aastal 80-aastaselt oma Aia tänava kodus. Lesel jätkus oma kooselule tagasi vaadates temast kõneldes vaid häid sõnu: «Ta oli väga tagasihoidlik inimene. Arvan, et kui keegi poleks ärgitanud, polekski ta loomingust võib-olla midagi salvestatud. Tema sõber Neeme Järvi oli suur ärgitaja, tegi alguse lahti, juhatades tema sümfooniat. Kalle Randalu on tema klaveripalu mänginud ja plaadistanud./…/ Artur oli väga aus ja oma põhimõtetele truu. Ta oli puhta hingega inimene, kuid küllaltki raske iseloomuga. Ta võis näiteks nädal aega sõnagi rääkimata olla, kui mõni pisiasi oli teda ära pahandanud, seevastu suurtes asjades oli ta andestav ja arusaav.»
Augustis 1966 usaldas Ellen Uritamm Paul Rummole Prohveti kirjad koos omapoolsete rikkalike kommentaaridega ja nõustus neid avaldama. Ta arvas, et luuletaja kirjandusliku vormi võtnud lembelugu ei või lõpmatuseni ainult enda teada pidada.
Kui Vallo Kepp asus materjali koguma filmi «Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri Ingile» tarvis, siis filmis ta 1998. aastal mälestuste tarvis ka Ellen Uritamme. Naine kõneles seal ladusalt ja avameelselt oma suhtest Visnapuuga. Ellen Uritamm suri 29. oktoobril 2004 Pärnus. Film linastus 2009. aastal.
Kasutatud:
- Paul Rummo, Sii ja Prohveti romaan. Henrik Visnapuu senitundmatuid luuletusi. Looming, 1967,1
- Livia Viitol, Henrik Visnapuud otsimas. Teater.Muusika.Kino 2010/3
- Helle Laasu, Järvi ärgitas Artur Uritamme oma loomingut salvestama, Pärnu Postimees 27.11.2002