Laps ei taha enam trenni - kuidas õpetada kohusetunnet?

Foto: Vida Press

Lapse trennis või huviringis käimine ei peaks tuginema kellegi poolt seatud kohusetundel – sel juhul tunneks laps küll vastutust, kuid see oleks vastutamine vanemate ootuste täitmise ees ja laps ei pruugi leida endas sisemist motivatsiooni, kirjutab pereterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre.

Lapse vanust arvestades on oluline huviringide planeerimisel arvestada:

• mida väiksem laps, seda olulisem on tegevustes mängulisus ja vahelduvus, mitte niivõrd tulemuslikkusele, kuivõrd tegemise rõõmule orienteeritus;

• mida väiksem laps, seda enam tuleks vältida võrdlust teistega ja hinnanguid sooritusele;

• igas vanuses tuleks vältida hinnanguid lapsele endale.

Lapsevanem saab aga kaasa aidata lapses kohuse- ja vastutustunde kujundamisele, kui ta:

• kaasab lapse temasse puutuvate valikute ja otsustuste tegemisse;

• aitab lapsel endal sõnastada argumente, miks ta tahab valitud trennis või huviringis käia;

• ergutab last ise endale jõukohaseid eesmärke seadma;

• julgustab teda arutlema ebaõnnestumiste ja edusammude üle;

• märkab ja tunnustab lapse pingutusi ja edu, kuid ei kasuta motiveerimiseks ei piitsa ega präänikut;

• probleemide ja takistuste ilmnemisel ei arvusta last, vaid toetab teda talle sobivate lahendusteni jõudmisel.

Mida aga teha, kui laps enam ei taha trenni või huviringi minna?

Lapse keeldumisel võib olla väga erinevaid põhjuseid: valitud ala pole talle sobiv, laps tunneb suurt ärevust võistlemise ees või on huviringis käies midagi juhtunud. Mis see põhjus ka poleks, vastumeelselt jätkates lapse enesetunne järjest halveneb ja trennis või huviringis käimine ei täida enam oma eesmärki. Trennis vastumeelselt käies ei tunne laps füüsilisest aktiivsusest rõõmu ega hakka sportlikku eluviisi väärtustama.

Selleks, et teada saada, mis lapse jaoks on mureks, tuleb vanemal esmalt hoiduda hinnangutest ja omapoolsetest tõlgendustest. Nii võib lapse jaoks olukorda veelgi halvendada, kui ta kuuleb, et on laisk või allaandja.

Küll aga aitab selgust luua kui vanem keskendub lapse vaatenurga mõistmisele ja kuulab teda aktiivselt. Empaatiline kuulamine ja lapse raskuste aktsepteerimine loob usalduslikku kontakti, julgustab last avatusele ning arendab eneseanalüüsivõimet. Nii võib selguda ka vastumeelsuse taga olev varjatud ja sügavam põhjus, mille väljaütlemisest oleneb sobiva lahenduse leidmine.

Juba üksnes lapse ärakuulamine ja tema vajaduste ning murede tõsiselt võtmine võib last julgustada raskusi ületama ja annab kindlustunnet ise probleeme lahendada.

Kas ja millal tasuks trenni või huviringi vahetada?

Kui vanem on dialoogis lapsega jõudnud arusaamisele, mis on lapsele trennis või huviringis käimises vastumeelne, siis on järgmine samm selgitada välja, kas kerkinud raskused on ületatavad samas kohas jätkates või mitte. Määrav on see, kuivõrd stressirohke on lapse jaoks selles trennis või huviringis jätkamine.

Märgid, millesse tuleb suhtuda tõsiselt:

• lapse pidev kurnatus,

• kergesti ärrituvus,

• mõnda aega kestnud halb enesetunne ja/või murettekitav käitumine.

Samuti tasuks silmas pidada järgmist:

• kui laps on enesekriitiline või pessimistlik,

• teda ei rõõmusta õnnestumised,

• kui lapsel pole enam sisemist motivatsiooni.

Paljud vanemad on juba oma eelkooliealistele lastele leidnud mõne huvialaringi või treeningu. Eriti aktuaalseks muutub vanemate jaoks trennis või huvialaringis käimine aga kooliteed alustades, mil laps on 7-aastane või veidi vanem.

Kuidas teada saada, miks laps tegelikult ei taha enam trenni või huviringi minna? 

Vastuse annab Marge Vainre lisatud videolõigus.

Kuigi sobiva huviringi leidmine on lapse arengu jaoks väga oluline, vajab laps veelgi enam piisavalt puhkust ja võimalusi veeta aega oma pereliikmetega.

Lapse areng ja eneseväärtus tugineb tema kogemusel, et oma ema-isa tähelepanu ja tunnustuse saamiseks ei pea tal olema ette näidata tublisid sooritusi ja et vanemad ise naudivad lapsega koostegemisi, ning rõõm lapsest ja armastus on olemas tingimusteta.