Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Ilona Toots: meil sai Alekseiga alkoholist kõrini!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ilona Toots ja Aleksei Budõlin
Ilona Toots ja Aleksei Budõlin Foto: Erakogu

Ma ei ole kampaania inimene, sest see: «Jee, tule meiega, sest me oleme kari!» mõjub pigem ärritavalt, aga «Septembris ei joo» kampaania ühtis minu sooviga alkoholi rolli oma elus vähendada ning ma sain siit vajaliku tõuke. Mul on juba ammu kõrini alkoholist, sest see, et miski muu peale minu enese kontrollib minu ja mu lähedaste elu, häirib mind tõsiselt. Alkoholist kirjutab portaalis Minu Pere Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.

Ma ei ole padujoodik, aga nagu paljud minuvanused, meeldib ka mulle huuled õllevahuseks teha või klaasikest punast veini lürpida. Tegelikult on see lihtsalt üks mõttetu harjumus, mis röövib teadvust, raha ja kasulikku aega. Ning nii see otsus sündiski.

Olen ka enne loobunud mõneks ajaks alkoholist, aga kui Aleksei isuga peale trenni õlu kulistab, siis tahaks ikka kah! Ja minul vähemalt on enamasti raske jääda pealtvaatajaks.

Veel üks põhjus, mis paljude motivatsiooni maha tõmbab, on see, et sõpradega koos olles on kainelt igav ja ebamugav. «Kas sa oled rase? Või haige?» Niisama lihtne põhjus, et ei taha juua, tundub veider. Heh, kuidas me küll nii kaugele oleme jõudnud!

Head muutused

Loomulikult on kaks nädalat kainust täiesti naeruväärne aeg, aga ometi täheldame me mõlemad juba mitmeid positiivseid muutusi.

Kui varem veetsime Alekseiga õhtud teleka ees juttu puhudes, kesvamärjukest manustades ja end suupistetega nuumates, siis nüüd äkki on tekkinud vajadus millegi kasulikuga aega sisustada – kodus on korraga parandatud saanud kõik tülikad asjad, mis ammu ootasid töömehe kätt.

Oleme Sassiga läbi lugenud portsu lasteraamatuid ning koos käinud erinevates mängutubades ja üritustel hullamas.

Enam ei lähe me magama enam kell 24, vaid juba 22-23: hommikul on tuju parem, keha virgem ja üldse olemine helgem! Päris palju plusspoolele.

Noorusaja avastused

Kui ma olin alles noor, siis alkohol oli midagi kättesaamatut, põnevat, täiskasvanulikku. Mu ema-isa ei hirmutanud mind keeldudega, vaid ma tohtisin kodus alkoholi mekkida. Tähtpäevade puhul klaasikest šampust hakkasid nad mulle kallama alles täiskasvanuikka lähenedes. See võttis ahvatlused vähemaks.

Aga, nagu noored ikka, sai sõpradega koos proovitud šampuse ja Vana Tallinna kokteili, viina mahlaga, kellegi vanaema kapis tolmuvat likööri ning isegi sõbra arstist isa piiritust. Brrr!

Aleksei kui spordipoisi esimene kord alkoholi juua oli kooli lõpetamisel ja ta oli ikka täitsa umbluu nendest uutest maitsetest. Minu ainuke pilt-tasku olukord kaasnebki sellest perioodist ning mõjus niivõrd hästi, et ma enam kangeid jooke ei joo.

Ma maitsesin alkoholi alati tuttavate inimeste seltskonnas. Tagantjärele ja oma 16-aastast tütart vaadates tundub mulle, et noor inimene on lihtne saak oma seiklushimus, kui keegi seda tahaks. Seepärast olen ka Malenaga palju kordi alkoholi teemal vestelnud ning püüdnud ta teadvusesse tuua, et ta mõtleks, mida teeb.

See on loomulik, et noored katsetavad meie selja taga ja tegelikult varjavad päris palju, mis omakorda paneb muretsema, aga mida usalduslikumad suhted meil omavahel on, seda rahulikumalt need katsetused ehk mööduvad.

Küllus tõukab tarbima

Meie lapsepõlves oli alkohol üldse raskesti kättesaadav kraam: kuiv seadus (sugulane abiellus sel ajal ja oh seda õndsust – abiellujatele oli peo tarbeks lubatud osta viina) ning haisev punavein ehk peedikas on peamine, mis meenub.

Täna aga on poes selline küllus ja valik, et see mõjub. Kui kõik ümberringi joovad ning joomine on normaalne, igapäevane ja lahe, siis miks peaks meie noored äkki otsustama, et: oh ei, tänan, mina ei joo!

Siin ongi tänase reaalsuse algallikas – kui enne oli alkohol keelatud ja varjatud, siis äkki tekkis seda palju ning kõik piirid kadusid. Inimesed asusid seda usinalt endale sisse kallama, mõtlemata, mis pildi see loob uutele inimestele, lastele. Sama lugu on toiduga.

Alkohol võiks ju olla raskemini kättesaadav ja kallim. Ent mul tekib küsimus, miks mitte siis ka mahlajoogid, poolfabrikaadid, viinerid, koogid ja muud asjad, mis samuti oma kasulike omadustega just ei hiilga? Muuta on vaja alkoholi imidžit, mitte viibutada sõrme või keerata aktsiise suuremaks.

Millist eeskuju me anname?

Tegelikult see, mis oleks pidanud minul kui emal kohe alkoholiisu pidurit tõmbama, ongi eeskuju lastele. Malena peab sõpradega siidri joomist normaalseks, sest see justkui näitab, et nad pole enam lapsed.

Kolmene Sass nõuab ka veini ja õlu maitsta. Ükskord korraldas ta poes sellise skandaali, et mine või maa alla peitu: «Õluuu! Tahan õ-lu! Miks me ei osta ÕLU!?», kisas ta üle Rimi endal pisaraid ja tatti üle näo hõõrudes.

Mul on seda kõike paha tunnistada, aga nii see on. Ka on mul piinlik tulla poest kotiga, mis kolksub, või hiljem viia pudeleid taaraautomaati.

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles