:format(webp)/nginx/o/2017/09/12/7093409t1hb99d.jpg)
1944. aastal, mil suurem osa Eesti kunsti- ja vaimueliidist pühkis jalgelt kodumaa tolmu, alustas Therese Raide tähelendu Estonia lavalaudadel. Ilma erilise koolituseta sai temast looduse antud hääle ja andega üleöö primadonna. See aeg jäi lühikeseks, kuid andis tõuke sellele, et temast sai suurepärane kontsertmeister.
Väike Tallinna tüdruk, kes imetles operetitähti
19. veebruaril 1921 sündis maalermeistri August Masingu ja tema naise Hermine peres väike tüdruk, kellele pandi nimeks Therese. Hüüdma hakati teda Teesiks. Perepea armastanud ikka öelda, et ega ta nii vaene ole, et ta naine peaks tööl käima. Määrav osa tütre elu kujunemisel oli emal, kes soosis igati Therese laulmist ja klaveriõpinguid. «Kodus valitses ema tahtmine ja kord. Kuigi isa ja ema olid eestlased, rääkisin emaga saksa keeles, ja kuni viienda eluaastani ei osanud ma eesti keelt. 1890. aastal sündinud ema oli nooruses töötanud Peterburis kindrali peres lapsehoidja ehk bonnena. Ta oli väga ilusa hääle ja näitlejaoskustega naine, kes oskas ka kitarri mängida,» meenutas Therese. Emale meeldis, et tütar lõõritas järele saksakeelseid šlaagreid ning oli valmis igal ajal laulma ja tantsima. Kunagi oli Hermine unistanud lavale pääsemisest. Unistus polnud täitunud ja seepärast tegi ta kõik, et see täituks tütre kaudu.
/nginx/o/2017/09/12/7093359t1h67f0.jpg)
«Olin umbes viieaastane, kui ema viis mind esimest korda Estonia teatrisse. Mäletan, võisin siis olla juba kuuene, kui nägin laval oma silmaga Paul Pinnat ja Lully Wirkhausi,» meenutas Therese hiljem.
Tüdruku esimeseks klaveriõpetajaks sai nende kortermaja omanik ja seda vaid seetõttu, et tal oli kodus klaver. Kui Therese alustas kooliteed Tallinna 14. algkoolis, vahetati esimene «klaveripedagoog» välja professionaalsema vastu – selleks sai Elga Tannebaum. Järgmine oli juba tõeline professionaal – Artur Lemba õpilane Cecilia Rosin. Kevadeti korraldati konservatooriumi saalis Rosini õpilaste kontserte.
Vasalemma Aedlinna Kaunistamise Selts
Masingute perel oli Tallinnast 38 kilomeetri kaugusel Vasalemmas kaks maja. See väikelinn oli tol ajal pealinna kultuurieliidi armastatumaid suvituspaiku, kus ärksam elanikkond otsustas 1926. aastal asutada aedlinna kaunistamise seltsi. See korraldas näitusmüüke, laatasid ning tantsuõhtuid. Ehitati ka kohviku ja klaveriga laululava, kus astus üles Masingute perekonnatuttav, Estonia täht Milvi Laid. Klaveril saatis teda Therese.
/nginx/o/2017/09/12/7093361t1hd67c.jpg)
Vasalemma rahvas võttis vaevaks ette kanda ka laulumänge ja 1939. aastal lavastas Milvi Laid isegi opereti «Mootorpruut». Peaosaline oli Laid ise ja subretiks Therese Masing. Teesi pani korra ka ise oma oskused proovile ja lavastas muinasjutu «Okasroosike».
/nginx/o/2017/09/12/7093363t1hcf2f.jpg)
Ringhäälingu lastesaadetesse Felix Mooriga ja Estonia lavale Milvi Laidiga
Esimene lastesaade jõudis Ringhäälingu eetrisse 5. mail 1927, kus Felix Moor luges ette kaks lastejuttu. 1931. aastal jõudis lastesaadetesse ka kümneaastane Therese, kelle ema viis käekõrval Ringhäälingusse, mis asus tol korral Estonia majas. Ta laulis ja saatis end klaveril. Toonaseid saateid «BunterAbend» dirigeeris Vladimir Sapožnin.
Need esinemised kestsid kolm aastat. 1932. aastal toimus ka esimene avalik lastehommik, millest Theresele jäi mälestuseks hõbepeeker pühendusega.
Therese kaunis lauluhääl oli kõrva jäänud ka Milvi Laidile. Ta hakkas noort neidu teatrisse viima ja talle näpunäiteid jagama. Lauljannast sai Therese Masingule suur eeskuju: «Võibki öelda, et Laid oli minu esimene õpetaja. Tema ikka rõhutas, et koloratuuril peab olema naeratus ja suunurgad ülespidi, mitte allarippuvad põsed. Laid rääkis igasuguseid teatrilugusid ja -intriige ning tutvustas mulle lavatagust elu, viies mind garderoobidesse ja kõiksugu ruumidesse, kuhu tavaline teatrikülastaja ei pääse. Olin auga ka mitmel esinemisel Laidi klaverisaatja, kuna me klappisime hästi ja talle meeldis minuga koostöö.»
Laid oli ka esimene, kes pakkus talle osa koos endaga Priit Ardna kirjutatud operetis «Tütarlaps kodumaata», mille lavastajaks oli Agu Lüüdik. Ei osanud noor tüdruk siis aimatagi, et kümne aasta pärast kutsub see mees teda Estonia lavale.
Konservatoorium ja kontserdid lauljana
1939. aastal läks Therese Tütarlaste I Gümnaasiumisse, mida hüüti «ratsagümnaks» – nende rippuvate tuttidega vormimütsi järgi.
Juba samal aastal võeti tütarlaps 17-aastaselt vastu konservatooriumi Artur Lemba juurde, kes juhendas teda viis aastat. Õpilase ja õpetaja vahel tekkis vastastikune sügav austus. Varsti hakkas ta kontsertmeistrina tööle viiuliprofessor Alfred Papmehli, klarnetiõpetaja Bernhard Luki, trompetist Julius Vaksi ja kontrabassist Adolf Vedro klassis. «Oldi veel imestunud, et nii noor õpilane, alles astus kooli sisse ja oma alal juba niivõrd professionaalne. Kõik instrumentalistid soovisid mind oma saatjaks ja mu päevad olid täis muusikat. Jooksin sõna otseses mõttes ühest klassist teise, leidsin vaevalt mahti söömiseks.»
/nginx/o/2017/09/12/7093365t1hdce8.jpg)
Saksa okupatsiooni ajal sai Theresest tuntud lauljanna. Sellele teele juhatas teda kuulus dirigent Olav Roots, kes oli konservatooriumis ansambliõpetaja. Ükskord läks Therese ühe noodi asjus tema juurde koju ja seal viibides sattus laulma Martha Eggerthi laulu filmist «Loss Flandrias» ja end klaveril saatma. Olav Roots lõi vaimustunult käsi kokku ja viis ta järgmisel päeval Ringhäälingu estraadiorkestri ette. Therese lasi kuuldavale oma lemmikud – šlaagrid. Koostöö oli otsustatud ning neiu hakkas järjekindlalt raadios laulma, saatjaks orkester, mida juhatasid Leo Tauts ja Vladimir Sapožnin. Estoonlased käisid saksa sõduritele laulmas ja Therese võeti kaasa kui noor solist. Nii kasvas tasapisi tuntus ja teda hakati esinema kutsuma. Külastati koole, peatuti sõdurite puhkekodudes ja rahvamajades.
1944. aasta paiskas estoonlased laiali
1944. aasta kevadel oli Therese Masingul aeg lõpetada konservatoorium. Ta saigi Juhan Aaviku allkirjaga Tallinna Konservatooriumi lõputunnistuse tasku ja plaanis minna edasi õppima Viini. Sõbranna oli üürinud neile juba seal toagi. Theresel olid isegi kohvrid pakitud, aga kuna tütrest lahutamatu emata oli sõit Viini mõeldamatu, pööras ema otsus jääda oma mehe juurde ka Teesi plaanid pea peale. «Ilma emata ma sõita ei tahtnud, pakkisingi kohvrid lahti. Kahetsen seda sammu, sest ehk oleks saanud minust kuulus klaverikunstnik,» pajatas Therese hiljem.
Kui venelased 1944. aastal uuesti sisse tulid, põgenes suurem jagu estoonlasi läände. Nende hulgas ka Milvi Laid, kelle mees oli Saksa sõjaväes ja kelle isa oli juba Siberisse viidud ning sinna surnud. Isa arreteeriti venna asemel, keda kinnivõtjad kodust eest ei leidnud.
Lavastaja Agu Lüüdik jäi õnnetul kombel laevast maha, sest ülerahvastatud laev ei saanud õhtul välja sõita ning et osast rahvast lahti saada, teatati inimestele, et laev ei sõida mitte Rootsi, vaid Saksamaale. Kes soovib, võib pardalt maha minna. Lüüdik astuski pettunult maha. Hommikul selgus, et laev oli ikkagi Rootsi sõitnud. Lüüdik oli kirunud mis hirmus, aga midagi polnud enam parata. Ta jäi Estoniasse operetilavastajaks ning Therese Masing osutus üheks tema opereti «päästeingliks».
Estonia primadonna 1944–1948
Sakslaste ajal nimekaks lauljannaks saanud Therese oli silma jäänud näitlejale ja lavastajale Eino Uulile, kes kutsus nüüd ta teatrisse ja soovitas Agu Lüüdikule. Viimane andis Theresele kohe peaosa Imre Kálmáni operetis «Silva». Nii osutus tütarlaps oma kunagise iidoli Milvi Laidi mantlipärijaks. Partneriks oli talle Endel Pärn.
Kuid kõik ei läinud sugugi libedalt, sest teatris teadagi kohtab ka kadedust ja intriige. Kui Therese «Silva» etenduse avalaulu ajal tantsu alustas, tundis ta talla all midagi libedat – keegi oli sokutanud kabaree laudade vahele banaanikoore! Sel ajal ei saanud banaanikoored ilmselgelt lihtsalt niisama seal vedeleda. Õnneks ta ei kukkunud.
/nginx/o/2017/09/12/7093369t1h229c.jpg)
Järgmisel aastal lavastas Lüüdik Kálmáni «Montmartre'i kannikese», pannes Therese uuesti peaossa. Samas lavastuses sai oma esimese rolli Georg Ots. Taastatavas Estonia majas ei olnud lauljatele kõige soodsamad tingimused. Kuigi proove tehti paksudes riietes ja viltides, jäi Therese siiski haigeks. Kuna tal dublante polnud, tuli siiski lavale minna ja Therese laulis oma hääle täiesti ära. Pärast etendust suundus ta kohe arsti juurde, kes keelas tal mõneks ajaks laulmise.
/nginx/o/2017/09/12/7093371t1h48e6.jpg)
Kui Therese hääl taastus, oli ta teatris tagasi. Järgmisena võttis Agu Lüüdik lavastada «Kolm musketäri». Kardinali osas oli legendaarne Paul Pinna. Kõige põnevamaks partneriks oligi Therese sõnul Paul Pinna, kes ettenähtud tekstist iial kinni ei pidanud. See tähendas pidevat valvelolekut, et tema ütlemistele õigesti reageerida. Pinnale meeldis see pööraselt, eriti sellise noore ja kogenematu näitlejanna puhul.
Paralleelselt «Musketäridega» tehti juba järgmise, Rombergi opereti «Kõrbelaul» proove, mis oli häälepaeltele suur koorem. Viimases anti Theresele subreti osa, kus ta koos Endel Pärnaga naerutas rahvast.
Kuid siis langes Agu Lüüdik viinakuradi küüsi ja ohjad võttis üle Alfred Mering. Therese Masingu luigelauluks saigi Meringu lavastatud Millöckeri operett «Kerjusüliõpilane».
Kuigi temperamentset ja säravat noort naist ümbritsesid kuulsuse tipul paljud austajad, siis armulugusid ta ei arendanud. Kodune kasvatus oli selline, et austaja mesikeelne jutt mõju ei avaldanud. Theresele meeldis mehi hullutada, aga kui mees oli põlvili ta ees, siis kaotas ta huvi: «Mul lihtsalt polnud meeste jaoks aega.»
Primadonna suutis pea segi ajada ka maalikunstnik Johannes Greenbergil. Therese oli siis 26-aastane, kunstnikul oli vanust ligi 60. «Tean, et olin tema viimane armastus, aga ega meil suure vanusevahe tõttu poleks abielust midagi välja tulnud. Ma kahetsen aga, et ei lasknud endast aktipilti maalida, nagu Greenberg soovis. Mul oli ilus keha, nii kena oleks seda praegu, vanast peast vaadata,» muheles Therese aastakümneid hiljem intervjuud andes. Milliseid pilte Greenberg temast nelja aasta jooksul (1946–1951) maalis, seda modell ise ei näinudki, sest kunstnik ei lubanud tal neid vaadata. Enne kui maalikunstnik 1951. aastal vabasurma läks, konfiskeeriti kogu ta vara ja muu hulgas ka Theresest maalitud pildid. Tema maale olla müüdud Pikal tänaval ühes kunstiäris viis rubla tükk.
Sketši pärast Pagari tänavale
Therese lavapartner Paul Mägi, hilisem ooperilavastaja, oli marurahvuslane ja omamoodi usklik ning moodustas nn Eesti rakukese. Kuna Theresel oli suurem korter, siis saadi kokku seal. Liikmeteks olid Sofie Sooäär, Gunnar Kilgas, pianist Voldemar Tarkpea, Eerika Määrits, suflöör Anne Kasemets jt.
«Panime sini-must-valge lipu üle laua, laulsime hümni ja rääkisime eesti mõtteid. See oli kõige tobedamal ajal, 1944.–1945. aastal,» meenutas Therese Raide. «Tegime Paul Mägiga ühe sketši. See oli just enne valimisi, veebruarikuul. Tekst oli nõukogudevastane ja esitasime selle J. Tombi klubis täissaalile, aplaus oli meeletu. Ei läinudki palju aega mööda, kui Voldemar Leetjärv, kes oli ka üks tegelane selles loos, kutsuti välja ja ta kaduski ära! Natukese aja pärast kutsuti Pagari tänavale välja Paul Mägi. Ta tuli tagasi ja hoiatas, et pane tähele, varsti on sinu kord. Meil oli «Kõrbelaulu» peaproov, kui tolleaegne majandusdirektor tõi mulle kirja kutsega järgmise päeva hommikul Pagari tänavale. Ütlesin, et ma ei saa minna, mul on proovid. Streikisin natuke aega, siis toodi mulle teine lipikas, et siis õhtul, kell 20.00. Läksin. Ema nuttis hirmsa häälega, et kas sa tagasi ikka tuled? Mina ei osanud midagi karta. Pagari tänaval istus üks venelane juba laua taga. Siis tuli üks naine suure kisaga sisse: «Ah see on siis meie sketšiprimadonna! Tahate kaikaid kodaratesse visata!» Siis hakkas küsimine ja see venelane kribinal-krabinal muudkui kirjutas vene keeles. Lehed muudkui tulid mu ette, et kirjutage siia alla, kirjutage siia alla! Ega tea, võisin oma surmatunnistusele ka alla kirjutada. Seal ma siis istusin poole ööni ja vingerdasin ennast ikka välja. Suurimaks kaitsemotiiviks oli Georg Otsa kui parteilase «õnnistus» sellele tekstile. Sellel, kes mind «sketšiprimadonnaks» ja «kaigaste kodaratesse loopijaks» oli tituleerinud, tuli ülekuulatu koju saata, sest keeldusin öösel üksi koju minemast.»
Vallandamisteate Ants Lauterilt sai kätte teatri valvelauast
Estonia teatri peanäitejuhi Ants Lauteri meelest oli operett liiga läänelik ega sobinud uue nõukoguliku ajastuga. Therese kohta ütles ta: «Te olete nagu Viini operetist välja karanud!»
Ajal, mil Theresel olid käed tööd täis ja ta oli dublantideta, sai ta ühel päeval pärast «Mustlasparuni» proovi teatri valvelauast teate oma vallandamisest. Ta võttis oma asjad ja sulges enda taga Estonia ukse.
Tööd jagus ka väljaspool teatrit. Ta oli siiski nimekas laulja. Therese tegi šlaagritest popurrii ja esines sellega. Ta ei laulnud neid saksa keeles, vaid inglise, prantsuse ja eesti keeles. Pärnus puhkusel olles paluti teda ühele heategevuskontserdile, esinemist saatis suur menu ja kõik oli väga tore.
Kuid läks paar päeva mööda ning ajalehes ilmus artikkel, mille autoriks oli üks ülikooli õppejõud, kes kirjutas, et Therese Masing tuli lavale, istus klaveri taha, mängis ja lasi laulu sealt, kus tahtis.«Ja kuidas ta laulis?» küsis artikli autor ning ka vastas: «Pane silmad kinni ja oledki anno 1937–1938 kuskil Pariisi kabarees!» Sellest nõukogude võimu ajal aitas. Tallinnas sõimas komparteilasest laulja Marta Rungi Therese Masingu lausa tänava peal läbi.
Feischneri kohviku, pärastise kohviku Tallinn direktor tuli tema juurde palvega, kas ta oleks nõus sedasama šlaagripopurriid tema juures esitama. Lauljatar küsis, kas teda tahetakse päris trellide taha saata ning keeldus pakkumisest.
Konservatooriumi hinnatud kontsertmeister
Therese laul vaikis nüüd aastakümneteks. Kuid konservatooriumi diplom oli tal siiski taskus, endised õpetajad alles ja tee sinna avatud. Ta suunati Linda Sauli lauluklassi kontsertmeistriks. Terve plejaad nimekaid lauljaid nagu Margarita Voites, Paula Padrik, Kaie Konrad, Mare Jõgeva, Taisto Noor, Eevi Vanamölder jpt sai temalt muusikalist tuge ja juhatust. Talle ei valmistanud mingit raskust õpilastele ka ette laulda, et näidata tehnilisi võtteid.
/nginx/o/2017/09/12/7093375t1h030b.jpg)
Õpilastega sai Therese Masing kohe hea kontakti, sest olles ise laulja, mõistis ta laulja soove. Kuigi ta oli nõudlik, meeldis ta õpilastele väga. Sageli venisid kontsertmeistritunnid tavatundidest pikemaks. Mõnikord tehti tunde isegi Therese pool kodus.
Esinemistel, mis toimusid konservatooriumis ja väljaspool, oli saatjaks ikka Therese, sest õpilased tundsid end temaga laval turvaliselt. Koos Voitesega andis ta vähemalt sada kontserti. Nad jõudsid mitmesuguste kavadega ära käia Küprosel, Tšehhis, Šveitsis ja mujal.
Uuesti koolipingis tuli ka armumine
Naise saksaaegne pianistidiplom tembeldati äkitsi nõukogude ajal kehtetuks. Tal tuli ka endal teistkordselt konservatooriumi astuda. Nii sai temast 1951. aastal Anna Klasi klaveriklassi õpilane. Theresega koos alustasid Valter Ojakäär, Ülo Vinter, Filip Joon, Aleksander Püvi jt.
Kõige selle kõrvalt jäi Teesil aega armumiseks. Ta oli läinud vene keele kursustele, kus kohtus ühe nägusa noormehega. See oli Kulno Raide, kes oli abielus ja poja isa. Viimaks läks mees oma abikaasast lahku ja 1952. aastal sai Therese Masingust Therese Raide. Kulno astus ka muusikakooli Linda Sauli lauluklassi õpilaseks ja klaverisaatjaks sai tema oma naine. Pärast stuudiumi lõpetamist muretses Therese abikaasale koha Estoniasse, kus mees alustas paljutõotavalt. Kuid siis tuli ootamatult mingi kulissidetagune intriig ja Kulno Raide jäi kõrvale.
/nginx/o/2017/09/12/7093385t1h82dd.png)
/nginx/o/2017/09/12/7093389t1ha95f.jpg)
Therese muretses seejärel oma mehele koha Filharmoonias. Paraku läks mees seal teise naise õnge. Therese sai toimuvast teada ja tegi 1963. aastal kümneaastasele õnnelikule abielule ise lõpu. Seejärel mattis ta end töösse.
/nginx/o/2017/09/12/7093391t1h3512.jpg)
1956. aastal lõpetas Therese teistkordselt konservatooriumi ja jäi samasse majja tööle. 1977. aastaks oli ta jõudnud juba pensioniikka, kuid käis endiselt tööl. Samas ei suutnud ta nõustuda sellega, et pension oli suurem kui palk ja kaks aastat hiljem lahkus Raide konservatooriumist.
Kontserttegevus jätkus ja lõpuks tuli uuesti ka laul
Anu Anton kutsus Thereset Kirovi-nimelisse näidiskalurikolhoosi kergemuusikaansambli hääleseadjaks. Sealt sai alguse täiesti uus ajajärk. Tema juurde hakkasid jõudma inimesed, kes tahtsid muusikat teha ja esineda. Moodustus solistidering, kus laulsid Lembit Kaup, Toomas Kuter, Renate Karhu, Marika Jalakas jt. Aastaid hiljem ristiti see Therese Raide Muusikasalongiks.
Esimest korda toimus Muusikasalongi õhtu 4. oktoobril 1987 Tallinna Linnahalli, tolleaegse Lenini-nimelise kultuuri- ja spordipalee väikeses saalis. Kontsert läks väga menukalt. Sestpeale olid nad nõutud esinejad Kirovi kolhoosi üritustel, aga käidi ka välismaal.
«Kui oli meie neljasajas kontsert Tombi-klubis,» meenutas Raide hiljem, «praeguses Mustpeade majas, kus laulsid kõik minu solistid, siis tegin kontserdi lõpu hakul väikese vahepõike klaveri tagant ja ütlesin ühele oma tenoritest, Heino Paalbergile, et kui viimane laul tehtud, siis teeme lõpulooks kahekesi «Edelweissi». Viimane laul oligi ära ning hakkasime kahekesi laulma. Publik oli täiesti jahmunud, kuna nad ei saanud aru, kustkohast tuleb see teine hääl. Keegi ei osanud aimata, et keegi klaveri varjus mängib ja laulab. Ning lõpuks, kui aru saadi, et seal klaveri taga laulan mina, oli aplaus nii meeletu, et see kõlas kui väga vali pragin.»
Siis sai Eesti taas vabaks ja kolhoosid kadusid ajalukku. Iseseisvalt ei suudetud kaua koos käia, kuna finantseerijaid enam ei olnud. Kuid muusika ei lahkunud Therese juurest. Teda hakati kutsuma esinema juubelitele, koosviibimistele ja heategevusüritustele. Ikka kõlasid tema lemmikud – šlaagrid ja operetiviisid. Oma kontsertide eest ei soovinud ta mingit tasu. Hingelähedaseks ja sagedaseks kontserdipaigaks sai talle Ammende Villa. Sinna sattus ta oma õpilase Toomas Kuteri kaudu, kes oli 1996. aastal Pärnus alguse saanud Klaudia Taevi nimelise noorte ooperilauljate võistluse üks rajajaid. Pärast konkurssi andis Therese Raide ka alati kontserdi, kus tema etteasted võlusid publikut ja välismaalased jälgisid teda kui ilmaimet. Tema viimane kontsert Ammende Villas toimus 2011. aastal.
/nginx/o/2017/09/12/7093401t1h3809.jpg)
Vanuriks ei saanud teda keegi kutsuda elu lõpuni. Ta oli särtsakas ja krapsakas vanadaam, roosidega kübar peas. Mälu treenis ta meelsasti bridži mängides ja enda nina alla vahtimise asemel eelistas käia mööda maailma rändamas. Theresel oli anne igal pool klaveri taha istuda ja muusikaga meeleolu luua. Seda tegi ta veel hooldushaiglaski, hoolimata ratastooli kammitsaist. Therese Raide suri 8. juunil 2013.
2014. aastast toimuvad augustis Ammende Villas Therese Raide nimelised Pärnu rahvusvahelised operetipäevad.
Marvi Volmer on tema kohta öelnud: «Therese ohverdas iseend täielikult vanemate nimel, sest kui ta oleks läinud välismaale, oleks temast võinud saada teine Miliza Korjus, kui mitte rohkem. Tema hääl ja sarm ei oleks jäänud tähelepanuta! /…/ Nõukogude ideoloogia tegi totaalset purustustööd, nad saatsid niivõrd andeka talendi ukse taha, see on korvamatu kaotus eesti kultuurile, mida mitte miski tagasi ei too.»
Kasutatud: