:format(webp)/nginx/o/2017/09/05/7067131t1hf1cf.png)
«Ella peipsihallid silmad leidsid igas päevas midagi uut ja huvitavat. Ta haaras kiiresti pliiatsi ja paberilipaka… sest hetk oli üürike, ja istudes voodiservale, joonistas kähku paari joonega üles inspiratsioonimomendi, mis oli teda köögis tabanud.» Nii meenutab oma vanaema Elin Toona.
Köstri tütar Kodaverest
Olga-Elfriede (Ella) Saul oli Kodavere köstri Joosep Sauli tütar ja sündinud 17. detsembril 1879. Ema Antonie Lampson oli pärit Kursist. Saulid elasid köstrimajas, mis asus pastoraadis üle õue.
Joosep Saul oli leebe, vaimsete huvidega mees. Isa koolitas tütreid kodus, kuni saatis Alma ja Ella Tartusse, Grassi tütarlastekooli. Lisaks oli tüdrukutel olnud guvernant, kes õpetas neile inglise ja prantsuse keelt. Klaverimängu õpetas isa ja õde Alma valiski selle oma elukutseks. Ella huvialaks aga oli joonistamine. Juba varasest lapsepõlvest saadik olid tal pliiats ja paber käepärast ja ta visandas üles kõike, mis teda huvitas. Nii oligi loomulik, et kui neiu 1899. aastal kooli lõpetas, läks ta Kristjan Raua juurde joonistamist õppima.
Ella kunstnikukalduvusi kiideti, aga samas ka laideti. Naise jaoks peeti tol ajal tähtsaks taluperenaise ametit, kuid kuna preili Saul polnud sellest huvitatud, siis arvati, et küllap temast saab üks veidrustega «vanatüdruk». Ella elas Tartus vanatädi juures, Raua stuudio lähedal. Ta käis jala kooli ja kodu vahet, mapid ja raamatud kaenla all.
/nginx/o/2017/09/05/7067133t1h5635.jpg)
1900. aasta kevadel, Eesti Üliõpilaste Seltsi ballil, tuli Ella juurde Herman Hellat ja tutvustas talle lühikest kasvu noormeest, kes kutsus ta tantsima ja küsis tantsu ajal, kas ta võib Kodaverre külla tulla. Joosep Saul läks ühel varasel suvehommikul päikesetõusu vaatama ja leidis ühe mehe trepil istumas. «Kuhu rändaja reisib?» küsis ta. Noormees vastanud: «Siiasamma.» See oli Ernst Enno, kes tulnud väikese laevaga Tartust Liivaninale.
Ella ja Erni tutvus ei olnud armumine esimesest silmapilgust, pigem sõprus vaimsel pinnal. Enno teadis, et Ella tahtis saada kunstnikuks. Neiu oli juba esinenud oma joonistustega ühel noorte kunstinäitusel Tartus ja lootis minna edasi õppima kunstikooli Soome või Pariisi. Ernst Enno tahtis luuletada ja raha teenida. Et neid vastandeid kokku viia, õppis ta Pärnus kaubandust. «Enno seltsis oli ainulaadne. Ta luges mulle luuletusi. Oli huvitav, alati värske. Ei kunagi igav,» kirjutas Ella oma märkmikusse.
1905. aastaks jõudis Enno end lõplikult lahti raputada kõigist õnnetutest armulugudest ja üha enam leidis tema hinges koha Ella. Sama aasta suvel kutsus Erni tütarlapse Pühajärve-reisile, mis kujunes nende suhetes määravaks. Neiu malbe olek ja meeldiv käitumine hajutasid noormehe viimasedki kahtlused. Erni palus Ella kätt, kihluti varsti pärast kurameerimisreisi. Abiellumisega aga viivitati, sest noored lootsid Erni vanemate õnnistust. Seda aga ei tulnudki. Anna Enno pidas oma poja ja Alide Erteli suhete katkemises süüdlaseks Ellat.
Erni suhtumine naistesse oli põhimõtteline: «Naine peab olema hariduselt ja vaimselt samal tasemel. Naine peab olema perekonna ema, elu allikas, omama kõigist parimat iseloomu.» Enno ideaal oli tema vanemate suurim pettumus. Nad lootsid, et Erni võtab rikka naise ja päästab talu. Kui Ennode lootus luhtus, keeldusid vanemad Ellaga kohtumast ega kutsunud teda Soosaarele, isegi mitte pärast kihlust. Soosaare talu tuli võlgade katteks müüa ja mehe vanemad kolisid Tartusse.
Enno loobus emaga tülitsemast, kuid ei loobunud Ellast. Noormees käis tihti Kodaveres külas. Talle meeldis pruudi kodus valitsev üksteisemõistmine ja vaimne õhkkond. Saulide juures oli Erni alati teretulnud.
Pangaametniku naine Valgas
1909. aastal asus Ernst Enno tööle Valga Krediidiühisusse ning see viis ta kaugele Kodaverest. Samal aastal suri Ella ema. Nende sündmuste õhutusel otsustati abielluda 18. augustil 1909. Väikesed pulmad peeti naise kodus. Kohal olid vaid mõned sugulased ja tuttavad. Abielutunnistusele märgiti, et teave Ernst Enno vanemate kohta puudub.
Noored asusid elama Valka, kus Ernst sai tööd asjaajajana. Ennode koduks sai J. Änilasele kuulunud punakaspruun kahekorruseline maja Jaan Poska tänav 14. Noorpaar elas teisel korrusel kolmetoalises korteris. Akende ees olid kollased kardinad, mis pidid looma päikesepaistelise sooja meeleolu, kui Ernst loomingulist tööd tegi.
Pereisa andis põhitöö kõrvalt koolides emakeele ja usuõpetuse tunde. Noorpaar oli alati koos, üks joonistas, teine luuletas, tõlkis või uuris filosoofilist kirjandust. Erni rõhutas oma naisele inimese vajadust kasvada, areneda, otsida täiust, olla vaba kõigest materiaalsest. Esimene abieluaasta oli harmooniline. Ella oli Ernit juba aidanud «Hallide laulude» koostamisel, ta andis nõu ja oli tema parim kriitik. Ernst ei küsinud, kas ta naine oskab toitu valmistada ja kas tal on perenaisekogemusi, sest ka tema ise ei olnud majapidamisest huvitatud. Majanduslikud mured lülitati mõtetest välja.
Küll aga ootas noorpaar põnevusega oma lapse sündi. Mees luges naisele ette hea auraga luuletusi, et tulevase ema hingeline seisund päranduks edasi lapsele. Kahjuks nad unustasid, et sünnitus on ka füüsiline pingutus. Laps nägi ilmavalgust Tartus 1910. aastal, läbi suurte valude ja raskuste. Sünnituse tagajärjel sai Ella vaagnaluuvigastuse. Kohe pärast lapse ristimist Likiks naasis noorpaar Valka. Ella selg ja puusad olid lahases, ta ei saanud voodist kaugemale, mees pidi aga tööle minema. Kumbki ei teadnud, mida teha vastsündinud imikuga, kes oli väga armas, aga röökis ööd ja päevad läbi ning rikkus kodurahu.
Korteris valitses täielik segadus: puudus toiduvalmistaja ja pesupesija. Pere oleks vajanud abilist. Kahjuks oli Ella ema surnud, Erni ema aga abi ei pakkunud.
Liki sündimisega muutus Ennode harmooniline koduelu üleöö, värske isa põgenes selle eest kiiresti töö juurde varju. Kõige raskem periood kestis kevadeni. Lõpuks palkas Enno lapsehoidja Manni, kes jäi nende juurde elama. Tänu Mannile ja Erni heale sissetulekule olid kodurahu ja abielu päästetud.
Ernst ei osanud eriti rahaga ümber käia, kuid ometi jätkus tema sissetulekust talle enesele, vanemate ülalpidamiseks, venna Pauli võlgade tasumiseks, raamatute ostmiseks ja Ella kunstiõpingute jaoks Soomes. Nimelt siis, kui Liki sai kaheaastaseks, sõitis Ella Helsingisse, et Ateneumis edasi õppida. Erni teadis, et joonistamine ja maalimine olid Ellale sama olulised kui temale luuletuste kirjutamine. «Inimesed on ainult rahast huvitatud. Nad ei saa aru, et keegi teeb midagi armastusest,» arutles mees ja toetas igati naise püüdlusi.
Ateneumis oli üks Ella Enno õpetajatest Albert Gebhard. Ella kohta märgiti Soome Kunstiühingu ajakirjas 1914–1915, et ta läks järgmisel kevadel edasi kõrgemasse klassi ja eduka töö ja püüdluse eest kingiti talle õlivärvid. Ernil oli hea meel näha oma naist sellisena nagu enne: vaba ja rõõmsa kunstnikuna.
Erni ja Mann jäid selleks ajaks lapsega Valka. Sülelapsest Likiga ei olnud osanud Erni midagi peale hakata, aga kui laps sai kolmeaastaseks, avastas mees temas uue kaaslase ja hea inspiratsiooniallika lastelaulude kirjutamiseks. Ta hakkas Likit õpetama ja tegeles temaga kui võrdsega.
Ella kunstiõpingud katkesid sõja tõttu ja karjäär kunstnikuna jäi sündimata, hoolimata abikaasa toetusest ja naise andekusest. Ta ei kahetsenud seda kunagi ja püüdis luua mehele kõik tingimused tolle loominguliseks tööks.
/nginx/o/2017/09/05/7067135t1hee77.jpg)
Haapsalus koolinõuniku kaasana
1919. aasta septembris valiti Ernst Enno Läänemaa koolinõunikuks. Ennod asusid Haapsalus elama ilusa aiaga ümbritsetud madalasse majakesse, kus oli elutuba, köök ja kolm magamistuba. Elutoa akna alla asetati Erni töölaud. Ella tõi Kodaverest kaasa vana klaveri, mis seati toa keskele. Laps mängis kuulmise järgi klaverit, luges muinasjutte, isa müstilisi raamatuid ja unistas arstiks saamisest.
Uuel kohal Haapsalus puudusid Ennol igasugused kogemused ja tema ettevalmistus revidendiametiks oli puudulik. Koolinõuniku tegevusvaldkond oli Läänemaal lai. Alguses kuulus tema piirkonda ka Hiiumaa, Vormsi ja Osmussaare, mis sundis ette võtma pikki ja väsitavaid reise saarte ja mandri vahel. Merel jäi ta kohe haigeks ja jõudis sageli kohale poolsurnult. Saartel sai liikuda vaid hobustega, ka saanisõidul läinud tal süda pahaks. Kui vähegi võimalik, käis mees jala. 20ndate aastate algus oli Ennodele väga raske. Neil olid näpud põhjas ja palk kulus söögi ostmiseks. Töö tõi Ennole halveneva tervise, raha- ja ajapuuduse.
1922. aastal suri Ella isa Joosep ja Alma Saul, kelle peigmees oli hukkunud sõjas, ei kulutanud aega tühjale-tähjale, pakkis oma asjad kokku ning kolis õe juurde Haapsallu. Ta nägi seal valitsevat rahapuudust ja hakkas tööle klaveriõpetajana, lisades oma palga perekonna sissetulekule. Peatselt hakkas Alma ehitama majakest Haapsalu Tagalahe kaldale, et perekond saaks vanas eas elada ühe katuse all.
Liki Enno kohanes koolis hästi, leidis kergelt sõpru ja tal avaldus näitlejaanne. Neiu lõpetas gümnaasiumi hiilgavate tulemustega ja asus arstiteadust õppima. «Nagu elavhõbe!» ütles Ella, kui rääkis oma tütrest.
Ernst Enno haigestus 1934. aastal raskekujulisse kopsupõletikku. Naine sai vaid voodiserval palvetada. Enne surma, 7. märtsi hommikul kell 8, avas Enno silmad ja ütles suure imestusega: «Ella, Ella! Kõik on hoopis teisiti!»
Ernst maeti Haapsalu vanale kalmistule. Haua kõrvale istutati kirsipuu, nagu luuletaja oli palunud. 1939. aastal püstitati Ernst Ennole Haapsallu Kalda puiesteele, kus ta tihti oli jalutanud, kohaliku kujuri Roman Espenberg-Haavamäe loodud mälestussammas.
Liki oli sel päeval Tallinnas teatrikoolis – rahapuudus oli sundinud Likit ülikoolist lahkuma ja ta oli vastu võetud Draamastuudiosse. Naine oli vahepeal armunud noorde näitlejasse Heinrich Tomsoni, kellest varsti nimede eestistamise ajal sai Enn Toona. Nad kihlusid 1934. aasta algul ja abiellusid sügisel.
/nginx/o/2017/09/05/7067137t1h9a7f.jpg)
Supeluse tänava idüll
Samal aastal kolis Ella Alma juurde Supeluse tänav 6, mille tagavärav avanes Vaiksele kaldale. Majast vasakul oli pisike padrik ja Tšaikovski pink, paremal üks paadihoov ja Haapsalu mudaravila. Alma maja polnud veel päris valmis, aga ta ei näinud ka sellel eriti mõtet, vaid ostis endale hoopis Bechsteini klaveri ja hakkas andma klaveritunde. Ella joonistas ja aitas köögis, aga Alma oli praktilisem ja jäi perenaiseks. Mõlemad vanad daamid olid pensionil ja lootsid niiviisi vaikselt elada surmatunnini.
Kui Ella kuulis, et tema ämm on suremas, otsustas ta Anna Ennot külastada. Kuid teda tabas üllatus – vanaproua leidis küllalt jõudu, et Ellale öelda: «Ma vihkasin sind eluaeg ja vihkan sind edasi peale surma!»
Liki ja Enn olid õnnelikus abielus. Mõlemad olid näitlejad Tallinnas. Nende teatrikarjäär oli tipul: Liki töötas Töölisteatris ja Enn Draamateatris. Nad ei vajanud korterit – elasid teatris ja käisid restoranides söömas. Suviti mindi maale kas mehe vanemate juurde või Haapsallu. Tütar Elin-Kai sündis Tallinnas 1937. aastal, kuigi Enn Toona polnud veel lapsi tahtnud. Liki ei teadnud, mida lapsega teha. Nagu emagi, polnud ta kunagi keetnud, maja pidanud, koduseid töid teinud. Kui rinnapiim otsa sai, viidi laps Haapsallu Alma ja Ella juurde. Ella võttis uue emaduse rõõmuga vastu.
Liki ja Enn tulid suviti külla ja tõid alati teatrist kaasa lõbusa seltskonna. Räägiti valjusti, naerdi palju. Külalised kogunesid klaveri ümber mängima ja laulma. Kõik mängisid, aga Alma mängis kõige paremini. Liki terve maailm oli tema mees ja teater. Ta lootis tütrest teha Shirley Temple'i, aga Elini temperament oli võtnud eeskuju vanaemast.
Enn ja Liki jäid Elini suhtes nõutuks ja kuigi nad tulid suviti Haapsallu, olid nad lapsele võõrad külalised. Ella ja Elin olid teineteise maailm, parimad sõbrad ja mängukaaslased. Meelistegevus oli neil joonistamine ja luuletamine. Vanaema ja lapselaps olid alati koos: kitkusid aias, jalutasid mööda Viiki, käisid piimapoes, tegid päikeseharjutusi, koorisid kartuleid. Nad elasid aeglases vaikuses, klaverimuusika saatel.
Muusika pidi vaikima
Ühel lumisel keskpäeval 1941. aasta veebruaris murdsid püssidega vene sõdurid Ella ja Alma kööki sisse ja nõudsid viina. Liki oli parajasti kodus. Ta oli toonud suitsusinki ja nad istusid laua ümber, sink keset lauda, kui uks puruks löödi. Sõdurid viisid kaasa singi ja kõik muu, mis majast leiti. Kui mehed olid lahkunud, vaatasid nad köögiaknast, kuidas sõdurid kalda ääres laaberdasid, viina jõid ja nende sinki ning kartuleid sõid.
Venelased lahkusid üleöö, sakslased tulid asemele.
Liki ja Ennu abielu oli lagunemas. 1941. aasta kevadel lahkus Liki teatrist ja naasis Haapsallu, hakates tööle tõlgina Lääne Elu ajalehetoimetuses. Nii möödus kolm aastat.
1944. aasta suvi oli pingeline. Likil oli siis veel lootus, et abikaasa tuleb tagasi oma seadusliku pere juurde ja põgeneb nendega koos. Kuid Enn saatis vaid kirja. Ella ei olnud enam noor ja põgenemisotsus jäi Liki teha.
Lahkuti 23. septembril 1944. Alma jäi väravale järele vaatama. Tema jalg oli haige ja ta ütles, et ei jäta oma klaverit.
Põgenemine algas Kuressaarest. Keskmise suurusega kalapaat oli ahastuses ja hirmus inimesi ja pagasit täis. Ella hoidis Erni pampu vastu rinda surutult, nagu kaitseks ta oma mehe hinge. Seal oli vanu kirju, fotosid, dokumente ja raamatuid. Ta polnud taibanud kaasa võtta mitte midagi praktilist. Laps hoidis vanaema ligi, Likist oli saanud nende juht. Merel tuli üks suur kaubalaev nende kõrvale. Liki ronis kutse peale köisredelit mööda üles ja nõudis, et pere ka peale võetaks.
Nii sattusid nad Rootsi asemel Danzigi ja sealt Berliini. Linnas kestsid ööd ja päevad õudsed õhurünnakud. Naised elasid koos lapsega keldrites, pommivarjendites, ronisid mööda varemeid, kuni üks usklik daam laskis neid sisse ja lubas elada pööningul. Kui inglased ja ameeriklased sisse tulid, olid nad jõudnud Hausbergesse.
Pagulastena Saksamaal ja Inglismaal
Ella, Liki ja Elin määrati Meerbecki põgenikelaagrisse. Nad said endale pisikese toa ühes barakis.
Britid avasid esimesena uksed Baltikumi pagulastele 1947. aastal. Esialgu ainult naistele, «Luikede lennu» nime all. Tööle võeti 18–45-vanuseid naisi haiglatesse ja sanatooriumitesse. Liki Toona oli üks neist, kes kirjutas alla viieaastasele lepingule. Pärast seda oli lootust saada Briti kodanikuks. Ella koos lapselapsega jäi laagrisse.
Liki töökoht oli haigla Yorkshire'is. Ta saatis Inglismaalt laagrisse toidupakke ja hakkas Ellale tööd vaatama, et teda kiiremini Inglismaale saada. Ta leidiski emale koha haigla õmblustoas.
1948. aasta märtsis jõudis ka Ella koos lapselapsega Leedsi. Ta häbenes oma paigatud rõivaid ja teda valdas masendustunne. Inglismaal polnud inimestel aimu, mis tähendas olla põgenik. Mida rohkem põhja poole, seda hallimaks muutus ümbrus. Leeds oli uskumatult räpane ja kole linn. Isegi õhk haises. Siin oldi veel Victoria-aegsed: tänavaid valgustati gaasiga, kaminaid köeti söega. Töölisklass oli rangelt eraldatud oma barakkidest linnaosadesse.
Kui naised jõudsid haiglasse oma tubadesse, sai Ella uue vapustuse osaliseks. Selgus, et selles kasarmuliku korraga paigas polnud lapsele kohta – ta ei tohtinud sinna jääda. Nad üritasid Elinit algul peita riidekappi või voodi alla. Siis õnnestus Likil üürida Elinile tuba naaberkülas. Paraku ei tohtinud ta seal peres päeval toas olla, vaid pidi väljas ringi hulkuma. Ella tõi talle haiglast toitu, aga ei mõistnud, kuidas võisid inimesed maailma kõige tsiviliseeritumal maal jätta lapse metsa külmetama.
Ella oli juba 69 aastat vana, aga pidi esimest korda elus tõeliselt tööle minema. Tema töö ei olnud küll raske – ta paikas haigla voodipesu. Ellale tekkis töötoas sõpru, ta õppis kaks sõna Yorkshire'i murrakut ja vastas kõikidele küsimustele «yes loff».
Lõpuks võimud avastasid lapse ikkagi ja Elin Toona pandi Leedsi lastekodusse. Kui kord nädalas sai Elin ema ja vanaema juurde, märkas Ella kohkumusega, et lapsele tuleb hakata uuesti eesti keelt õpetama. Lastekodudes kasvatati nn alamat kihti, et oleks tööjõudu vabrikutesse ja tehastesse.
Ella ei teadnud midagi lastekodu rangest kasvatusest, aga süda ütles talle, et see pole õige. Ta muretses ennast haigeks, algasid astmahood. Liki hankis salaja Saksamaalt astmarohtu ja süstis ema. Sest inglise arstid keeldusid seda tegemast, kuna mittemaksumaksjate peale ei tohtinud raha raisata. Kahjuks oli Ella haigus nii tõsine, et ta tuli töölt vabastada ja pensionile saata.
Ella oma lepliku meelega elas vaid perekonnale
Kohe, kui viieaastane haiglaleping lõppes, tuli Liki Toona sealt ära ja sai tööd Philipsi Leedsi osakonnas. Välismaalastesse suhtumine oli seal sama halb kui haiglas, aga töö oli kergem. 1953. aastal üürisid nad kahetoalise korteri ja lõpuks lubati Elin nende juurde. Nüüd ometi tundis perekond, et pagulasteekond hakkas lõpule jõudma.
Kui Elin sai 15, selgus uus masendav tõsiasi: ta ei tohtinud edasi õppida, vaatamata sellele, et oli andekas joonistamises ja kirjutamises. Tüdruk pandi tööle kudumisvabrikusse, sest inglased leidsid, et see on aus töö küllalt.
See oli raske ja kurnav töö. Aga Liki õhutas last edasi õppima – õhtukoolis, eratunde võttes, eestlaste pühapäevakoolis. Ta ise oli hakanud teatrit tegema Bradfordi eesti seltsis. Seal tehti ka laulukooriharjutusi ja Elin tantsis rahvatantsurühmas. Ella eestlaste koosviibimistele ei läinud, aga keetis teed, kui Likile tulid külla tema sõbrad. Lõpuks ometi oli temast saanud hea kokk.
Kui Springfield Place lammutuse alla langes, andis riik naistele kolmetoalise korteri. Nüüd oli pensionäril koht, kus lugeda, joonistada ja kirjutada kirju kodumaale õde Almale niikaua, kuni see 1960. aasta lõpus Haapsalus suri.
Elin võttis end kokku, lahkus vihatud vabrikust ja läks ametisse ühte büroosse. Siis sai ta stipendiumi teatrikooli ja kolis Londonisse, kus leidis tööd televisioonis ja mõnes B-filmis. Ema ja vanaema ei pidanud midagi tema karjäärist televisioonis, kuid kuulasid heameelega raadiost Elini kuuldemänge ja lühijutte.
Elulõpp Londonis
Elu Inglismaal hakkas muutuma elamisväärseks.
1963. aastal sai Liki Toona tööd Croydonis Philipsi kompuutriosakonnas ja nad kolisid Ellaga samuti Londonisse. Elin muretses neile ühetoalise korteri Kensington-Chelsea rajooni. Seal oli köök, vannituba ja keskküte. Ka lift. Keskküte oli inglaste silmis veel «välismaa värk» ja «tervisele kahjulik». «Iseloomu arendamise» huvides pidi inimene külmetama ja ennast karastama. Ise üüris Elin lähedusse toakese ja hakkas kirjutama raamatuid.
Liki Toona astus Londoni Eesti Seltsi liikmeks ja jätkas teatritegemisega. Ka tema hakkas kirjutama näidendeid ja juttusid.
Ella oli vitaalne. Tema 90. juubelisünnipäeva tähistati suurelt. Kui Ellalt küsiti tema pika ea saladust, ta naeris ja vastas alati: «Armasta ja anna andeks!»
/nginx/o/2017/09/05/7067139t1h7760.jpg)
1967. aastal abiellus Elin ameerika ajakirjaniku ja mitme ajakirja omaniku Don Gottschalkiga. Poeg Timothy-Rein sündis Philadelphias 1968 ja Ellal oli seega rõõm näha veel ka lapselapselast.
Kui Liki Toona 27. oktoobril 1970 õhtul pärast kella kuut töölt tuli, leidis ta korteris 91-aastase ema verisena ja segasena eest. Tema rahakott oli tühi, ta hoidis enda käes vaid üht verist naelalist. Liki kutsus kiirabi ja politsei. Sissemurdja oli löönud vana naist rusikaga näkku, arvatavasti oli tegu narkomaaniga. Ella oli närvišokis ega toibunudki sellest enam õieti. Liki võttis ennast töölt lahti ja hakkas ema põetama. Ella ei julgenud enam korterist välja minna ja tema kirjad muutusid järjest segasemaks. Füüsilistest haavadest sai ta üle, aga elamus oli teda niivõrd ehmatanud, et tema sisemine leek oli hakanud kustuma.
Ella suri 21. juulil 1974 Londonis. Põrm saadeti Eestisse, kus see maeti Ernst Enno kõrvale.
Liki Toona suri 1985. aasta esimestel tundidel.
Aastal 1990 tuli Elin Toona-Gottschalk esimest korda Eestisse. 2000. aastal ilmus tema jutustus oma vanaisast «Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno» ja 2008 vanaemast «Ello». Tänavu ilmus uustrükk autobrigaafilisest jutustusest «Pagulusse».
Kasutatud materjalid: