Anu Aun teostab unistusi nii elus kui filmis

Režissöör-produtsent Anu Aun esitleb Rooma sõltumatult filmifestivalilt koju toodud auhinda. Foto: Toomas Huik

Režissöör-produtsent Anu Aun on kutsumust järgides jõudnud punkti, mis ta unistusele üpris lähedal, kui mitte päris kohal – naise viimane ekraaniteos «Vahetus» pälvis rahvusvahelist tunnustust ja puhast naudingut pakuvad talle ka käesolevad projektid. Õnne toob lisaks õuele pere, kus sirguvad nelja-aastane Mona ja äsja ilmavalgust näinud poisslaps.

Anu Aun (31) on filmide tegemise nimel läbinud värvika teekonna, ent tema sõnul viivadki sellel alal edasi vaid tugev tahe ja usk endasse – ning karakterist tal puudu ei jää. Ega muidu poleks naine nõustunud võtete jälgimiseks cateringist alustama või tunde lumehanges kükitama.

Aun on ka täpselt parasjagu unistaja ja idealist, et olla kunstnik. Sestap ei kõhelnud ta päevapealt kolmest töökohast loobuda, kui taipas, et loominguks neis ruumi ei leidu. Tema aga usub, et just kunst võib maailma muuta, suunates kas või ühe ainsama inimese saatust...

Kandvam osa on naisel juba neljandat aastat ühe pisikese preili käekäigu kujundamisel ning nüüd ka laupäeval sündinud poja elutee suunamisel. Just pere toob talle suurimat rõõmu ning pealegi võib lastelt palju õppida, ei jäta Aun märkimata.

Eriti emana liigutas režissööri kord juhuslikult loetud lugu koduvägivallast, millest ka pere pisemad puutumata ei jää – saadud emotsioonist kasvaski välja auhinnatud «Vahetus». Viimatimainitud ja käesolevad tööd on talle osakeseks täitunud unistusest.

Kadestamisväärse rahuloluni, mida pakuvad lapsevanema roll ja kaasahaaravad projektid, on Anu Aun jõudnud tänu ausatele põhimõtetele ja sihikindlusele.

Millest sai alguse teie kirg filmikunsti vastu?

Eks ma vist olin juba lapsena seda tüüpi, kes kogus ümberkaudsete majade lapsed kokku, jagas rollid ära ja tegi siis ettepaneku, et täna mängime indiaanlasi. Seda, et lavastamine pakuks mulle huvi, hakkasin aimama umbes 16-aastaselt. Ainult, et esialgu ei teadnud ma filmist suurt midagi ja minus tekkis huvi hoopis teatri vastu.

Selles on kahtlemata süüdi Linnateater, kust minu keskkooli aastatel tuli [Elmo] Nüganeni, [Jaanus] Rohumaa ja [Madis] Kalmeti käe alt välja üks pärl teise järel ja minu maailma kujundasid sellised lavastused nagu «Ainus ja igavene elu», «Arkaadia», «Pianoola», «Valge abielu», «Petra von Kanti kibedad pisarad» jne.

Neid sai vaadatud ikka nii palju kordi, et tekst hakkas pähe kuluma, läbi sai loetud ka osaraamatud ja enam-vähem kõik artiklid-arvustused, mis nende kohta ajakirjanduses ilmusid. Käisin tol ajal väga palju teatris ja mitte ainult Tallinnas, vaid üle terve Eesti. Vanemuises tuli Undil sel ajal väga huvitavaid asju välja.

Teatrihuvi loomulik jätk oli teie puhul...

Kõige selle loomulik jätk oli muidugi see, et proovisin lavakasse astuda. Lavastajaid sel aastal vastu ei võetud ja näitlejaks mind ei võetud. Aga olin kuulnud, et kõige lähem alternatiiv lavakale on telerežii, sest enne kaamerate ligi laskmist tuleb seal paar aastat erialatundides samuti etüüde lavastada ja nendes mängida. Ja sinna sain ma sisse.

Kooli ajal sattusin juba esimesel kursusel Pimedate Ööde filmifestivalile vabatahtlikuna tööle ja võib öelda, et see oli armumine esimesest silmapilgust. Ülikooli ajal vaatasin ühe PÖFFiga keskmiselt 40 täispikka filmi pluss kõik Sleepwalkersi filmid sinna otsa. Praegu tundub see uskumatuna. Nüüd suudan päevas ehk ainult ühe filmi adekvaatselt vastu võtta ja mõne seedimiseks kulub nädalaid.

Millal puutusite esimest korda kokku filmitegemisega?

Ehkki õppisin alguses telerežiid, üritasin ma kõik kursusetööd võimalikult filmiteemaliseks vingerdada. Kooli ajal sai ka filmide peal praktikal käidud. Ma olen sõna otseses mõttes oma filmikarjääri alustanud cateringi tüdrukuna – võtteplatsil võileibu tehes ja kohvi keetes.

Kui lõputöö tegemise aeg kätte jõudis, siis hakkas Nüganen just tegema filmi «Nimed marmortahvlil» ja kui kuulsin, et sellele otsitakse making-of’i režissööri, siis oli hetkega selge, et just seda ma tahan teha.

Minu jaoks tähendas see võimalust olla - nii lähedal, kui veel sai - ninapidi täispika mängufilmi tegemise juures. Tohutult põnev ja õpetlik oli näha, kuidas Nüganen näitlejatega töötas ja ma külmetasin selle nimel rõõmuga ööd läbi koos näitlejatega lumehanges lahingustseene filmides.

Peale kooli läksin küll telesse tööle aga hing näris sees ja igatses filmi järele. Peale seda, kui üks vanem kolleeg mu kahe jalaga maa peale tõi ja ütles, et ärgu ma arvaku, et saan televisioonis kunsti teha, nutsin ühe korraliku peatäie, ütlesin päevapealt kõik oma kolm töökohta korraga üles ja viisin paberid Jüri Sillatri juurde filmirežiisse.

Seal ma siis õppisin kolm aastat, kirjutasin oma esimesi stsenaariumihakatisi, tegin esimesi mängufilmikatsetusi ja olin õnnelik. Peale filmirežii lõpetamist oli selge, et minu jaoks filmimaailmast enam tagasiteed ei ole ja nii me tegime kahe kursusekaaslase - monteerija Margo Siimoni ja minu elukaaslase režissöör-produtsendi Priit Pääsukesega oma tootjafirma – Luxfilmi, kus me kõik tänaseni töötame ja filme teeme.

Mis on tänasel päeval teie loomingulised eesmärgid?

Ma ei tea, kas see on eesmärk või pigem unistus, aga ma tahaksin tulevikus teha ainult neid projekte, millesse ma tõeliselt usun, millest ma vaimustun ja mis mulle absoluutset loomingulist rahuldust pakuvad.

Mis projektid praegu käsil on ja kuidas need teie unistusega haakuvad?

Valmistan praegu ette oma esimest täispikka mängufilmi «Polaarpoiss», mida ma loodan filmida 2012. aasta suvel. Sellest tuleb noortefilm, mis räägib keskkooli lõpetavast Mattiasest, kes peab valima oma esimese tõelise armastuse ja kunstniku kutsumuse vahel.

Mulle tundub, et see film esitab mitmeid noorte jaoks olulisi küsimusi. Kuidas tulla toime sellega, et kõigil on sinu suhtes mingid ootused ning et püüdes neile vastata võib iseennast sootuks ära unustada? Kas on võimalik olla enda vastu lõpuni aus teistele sealjuures haiget tegemata? Kust maalt muutub enda eest võitlemine teiste ärakasutamiseks? See on noore inimese ja noore kunstniku eneseotsingute ja eneseleidmise lugu, milles leidub nii armastust, kirge kui traagikat.

Ma olen seda stsenaariumit kaks aastat kirjutanud ja see on praegu loominguliselt minu jaoks kõige suurem ja olulisem projekt. Hetkel otsime kunstnik Jaagup Roometiga võttekohti ja castime koos produtsent Priit Pääsukesega noori näitlejaid peaosadesse. Juba on väga huvitav! See on täpselt selline töö, et ma jõuan õhtul magama minnes vaevalt hommikut ära oodata.

Samal ajal kirjutan Mihkel Raua raamatu «Musta pori näkku» põhjal stsenaariumit ning olen toimetajaks ühele väga põnevale dokumentaalfilmile «Kõnelused olematus ruumis». Hetkel võin küll kätt südamele pannes öelda, et tegelen ainult selliste projektidega, millest ma unistanud olen. Ja mõned head mõtted on tuleviku tarvis ka kusagil kuklas, aga neist on veel vara rääkida.

Kuidas on karjäärieesmärkidega?

Ma ei kujuta hästi ette, mismoodi loomingulisel alal karjääri tegemine peaks käima. Kui sa juba oled režissöör, siis sealt edasi on võimalik pürgida ainult veel paremaks režissööriks. Aga režissöör ei ole nagu sportlane, et järgmise võistlusega jooksen veel kiiremini. Loomingulisi tulemusi on väga raske mõõta.

Mõni kunstnik tunnistatakse alles pärast tema surma geeniuseks. Ma arvan, et nii kaua, kui mulle antakse võimalus loomingulisel maastikul teha neid asju, mida ma tahan ja need kukuvad sedasi välja, et nad inimestele ka midagi olulist annavad, siis minu eesmärgid ongi saavutatud.

Milline on teie režissööri-produtsendi «nägu», millega eristuda püüate?

Ma ei püüagi eristuda. Ma ei usu mingitesse kunstlikesse ja ponnistatud stiili või oma näo otsingutesse. Minu jaoks tundub see võlts. Ma lihtsalt olen selline, nagu ma olen. Ma teen seda, mis mulle meeldib nii, nagu mulle seda teha meeldib ja mulle tundub, et sellest piisab, et mitte olla teistega ühte nägu.

Kui selleks pole oma nišš, siis mida läheb vaja, et Eestis filmialal tegutseda?

Ma usun, et tugevat tahet on vaja... Ja usku endasse. Aga ka enesekriitikat ja julgust oma vigu tunnistada, et neist õppida. Ja oskust elu enda ümber avatud silmadega näha. Ja midagi ei ole teha – mingil määral on ikkagi vaja ka eeldusi.

Mis teemasid teie pilk enda ümber tabab ja mida neist loomingus kajastate?

Põimin oma loomingusse need teemad, mis mulle tõsiselt korda lähevad. Neil ei pruugi isegi minu eluga mingit pistmist olla, aga kui ma midagi niisugust kõrvalt näen või sellest loen ja see mind hingepõhjani liigutab, siis see ongi minu jaoks käivitav jõud.

Kas teie filmid kannavad ka kindlat sõnumit, mida püüate vaatajatele edastada?

Minu filmid ei kanna mingit ühtset sõnumit. Minu eesmärgiks ei ole teha õpetlikke filme ega kellelegi näpuga näidata, et tehke nii või ärge tehke naa. Aga mul on hea meel, kui minu filmid inimesi puudutavad. Kui need lisaks sellele ka edasi mõtlema ärgitavad, siis on eriti hästi.

Usun, et minus on säilinud see idealist, kes usub, et kunstiteos võib maailma muuta. No mitte tervet maailma, aga killukest sellest. Kasvõi ühtainust inimest või tema saatust. Mul on põhjust seda uskuda, sest ma tean, et mina ei teeks täna filme, kui ma poleks nii sügavalt saanud puudutatud neist teostest, mis mind kord ajendasid selle elukutse peale mõtlema.

Lühifilm «Vahetus» rääkis naiste rõhutusest koduseinte vahel – millest ajendatult seda probleemi käsitlesite?

Sattusin kunagi täiesti juhuslikult lugema üht «Peres ja Kodus» avaldatud anonüümset intervjuud, kus üks julge naine väga ausalt ja avameelselt kirjeldas oma isiklikku kogemust vaimsest perevägivallast.

Tema lugu oli niivõrd mõjuv, et ma ei saanud seda enam kuidagi peast ning lugesin läbi kõik raamatud ja artiklid, mis viimaste aastate jooksul ilmunud materjali hulgast sama teema kohta leida suutsin. Mida rohkem teemasse süvenesin, seda selgemaks sai, et see on üks väga oluline ja väga varjatud teema.

Inimesed, kes vaimse vägivalla all kannatavad, ei julge sellest üldiselt rääkida ka oma sõpradele ega sugulastele. Neil on piinlik, et nad lasevad endaga niimoodi käituda. Või nad on hirmul, et vägivallatseja maksab neile avameelitsemise eest kätte.

Vaimset vägivalda on raske tõestada. Sellest ei jää silmaga nähtavaid arme ega sinikaid. Ja enamasti on kannataja pool nii tümaks tehtud, et ta ei näegi enam sellisest suhtest mingit väljapääsu. Talle on pähe taotud, et ta ei saaks nagunii üksi hakkama.

Võib-olla just selle tõttu tunduski mulle oluline tuua see teema avalikkuse ette. Ehk keegi tunneb ennast ära? Ehk paneb see kedagi natuke teise nurga alt mõtlema?

Ma ei mõtle tegelikult nii must-valgelt, et ainult mehed rõhuvad naisi. Ma tean, et on ka vastupidiseid ja sealjuures väga karme juhtumeid. Lihtsalt statistikat vaadates on selliseid juhtumeid kümnetes kordades vähem.

«Vahetus» on 15-minutiline lühifilm ja see, mis selles filmis juhtub, on ikkagi juba tagajärg. Täiesti omaette ja palju põhjalikumat uurimist vääriks teema, mis teeb inimesed vägivaldseks? Tegelikult peaks probleemi lahendamist alustama just sellest otsast.

Kas teie tööd mõjutab ka kuidagi emaks olemine?

Ma arvan, et ma olen oma tütrelt väga palju õppinud. Lapsed on üldse tihtipeale palju targemad kui täiskasvanud. Peab lihtsalt oskama neid kuulata ja mõista. Nad on väga ausad ja otsekohesed.

Töötamist mõjutab emaks olemine nii palju, et olen püüdnud sättida oma graafikut, et oleks pere jaoks rohkem aega. Kui ikka vähegi võimalik, siis õhtuti ja nädalavahetustel ma tööd ei tee ja jõulud, suved, lihavõtted tähendavad ka minu jaoks pikemat puhkust.

Ja mis rolli mängib see filmide tegemisel?

Minu filme mõjutab emaks olemine ehk niipalju, et ka «Vahetuses» on sees pere teema. Ju see loetud intervjuu läks mulle selle võrra ka rohkem hinge, et vaimse vägivalla all ei jäänud kannatajateks mitte ainult täiskasvanud, vaid ka täiesti süütud lapsed.

Üldiselt ma last võtteplatsile kaasa ei võta, aga «Vahetuse» puhul sai Mona näha, mis tööd ta vanemad teevad, kuna ta osales filmis näitlejana ning mängis Mait Malmsteni ja Mari Abeli kehastatud peategelaste last.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema ka selle peale, et tahaks teha lastefilmi...

Mida peate senini enda suurimateks saavutusteks elus-töös?

Ma ei pea seda mingiks saavutuseks, aga kõige õnnelikumaks teeb mind see, et mul on pere, keda ma väga armastan. Ja mis töösse puutub, siis «Vahetus» ja «Polaarpoiss» on praeguseks need filmid, mis mulle kõige rohkem rõõmu ja rahuldust on pakkunud ja loodetavasti pakuvad seda veel mõnda aega...

Anu Aun

Sündinud 14. veebruaril 1980. aastal. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikoolis telerežii eriala ning Tallinna Ülikoolis filmirežii lisaeriala. Teinud mitmeid dokumentaal- ja lühimängufilme nii režissööri, produtsendi kui stsenaristina ning toimetanud lühimängufilmide stsenaariume.

Anu Aun on töötanud ka telerežissööri ja toimetajana mitmetes erinevates tootjafirmades. 2005. aastast töötab ta Luxfilmis režissööri ja produtsendina. Tema lühimängufilm «Indigo tuba» on osalenud 13 rahvusvahelisel filmifestivalil.

Lühimängufilm «Vahetus» (2010), mille režissöör ja stsenarist Anu Aun on, sai, lisaks mitmetele teistele rahvusvaheliste filmifestivalide auhindadele, viimati tunnustatud Rooma sõltumatul filmifestivalil, kus «Vahetuse» valiti parimaks välismaiseks lühifilmiks. Eesti rahvuskultuuri fond tunnistas «Vahetuse» kultuuriaasta parimaks debüüdiks.

Hetkel valmistab Anu Aun ette oma esimest täispikka mängufilmi «Polaarpoiss».