Merle Lilje: 40 aastat abielu on avastamisrõõm!

Merle Lilje on üks Eesti estraadi sümboleid. Tema hoogsate lainete ja säravate kostüümidega lavakarjäär on kestnud üle 40 aasta, ja pea sama pikalt on kestnud tema abielu. «Mul on elus väga vedanud – kõrval on inimene, kes suudab mind iga kell naerma ajada,» ütleb elurõõmu ääreni täis naine. Arter sõitis armastatud artistile Muhu suvekodusse külla ja pani kirja mitu head nippi õnnelikuks eluks ja abieluks.

Merle on konkreetsus ise, tema selgitused kõlavad täpselt ja detailselt. Paraku pole mina suurem süsteemiinimene, ja nii keerutame Muhu metsade ja kiviaedade vahel üsna huupi, ent lõpuks jõuame siiski Merle ja Riho Lilje muinasjutumaa õuele. Värvikas hoov meenutab moodsa kunsti skulptuuride parki ja ehkki väikese viite leiab nii Kandinskyle, Niki de Saint Phallele, Muhu seelikutele kui ka Jaapani aedadele, on see ilmselgelt ühe originaalse kunstniku eneseväljenduspaik. Värvikas, lustlik ja leidlik. Kõige selle ilu autor Riho panustab ka meie jutuajamisse – ajab oma kaasa 28 korda südamest naerma ja viskab vahele mõne vaimuka repliigi

-Te pole kumbki Muhust pärit, kuidas teil tuli mõte just siin maanduda ja pesa teha?

Eks inimene ju kogu aeg otsib midagi! Meil tekkis selline tunne, et tahaks ära kuskile üksikule saarele. Aga et Lõunamere saartele on veidi kauge minna, hakkasime lähemalt vaatama. Nii me Muhust selle koha leidsimegi. Kui siia vaatama tulime, sattus olema väga kole ilm, novembrikuu, pori põlvist saadik, ainult soo, pime… Aga inimene on vist nagu koer – tunneb ära oma koha, mingi energia kõnetas mind. Algul polnud siin kusagile telkigi panna, puha pokud reas, sääsed, parmud. Ja mina hõiskan: «Riho, minul on romantika!» Tunne oli nii õige ja hea.

Mõtlen nii, et kui ma juba siin olen, siis siia kanti ka panustame – olen aastaid olnud Muhu elanik, kõik mu maksud tulevad siia ja minu meelest on see õige. Samuti võtsin ehitajad Muhust, kõik on kohalik. Ja siis tuleb keegi tädi, pikk ja konksus, ja teatab: «Ärge arvakegi, me nagunii ei võta teid omaks!» Sest meil ei ole juuri siinkandis. Päris omapärane viis jutu alustamiseks. Õnneks võtsime seda naljaga.

Mina arvan, et Muhu on Eestis erilise energiaga koht. Sellist tunnet nagu siin pole mul tekkinud kusagil mujal. Kui on mingid probleemid või tuleb elus suuri otsuseid vastu võtta, valikuid teha, tulen alati siia ja kõik laheneb väga libedalt. Kohe tean, mis on õige.

-Palju aastaid te siin tegutsenud olete?

Kümne aasta kanti. Ma ei tea, mis Rihol viga on, aga ta ehitab nii tohutult kiiresti kõike! Pruugib mul vaid unistada, kui ongi valmis! Ma vahel isegi ütlen talle, et ära nii ruttu ka tee, ma tahaks ise teinekord juures viibida ja protsessist osa saada.

Näiteks on meil väiksem Jaapani stiilis tiik sillaga, ma nägin kunagi ühe ajakirja kaanel imelist silda. Näitasin seda Rihole, et nii kena kärts punane, mulle meeldib. Käisin paar päeva Tallinnas tööl, ja tagasi tulles – voilà! Sild valmis. Selle tiigi keskel on platvorm ja mulle meeldib istuda seal oma kuningannatoolis, mis on meisterdatud vanast kännust. Sellel on looduslik nišš veiniklaasile ja ma mahun täpselt sinna istuma. See on viisteist aastat tagasi tehtud ja Riho ikka lõõbib, et mine tea, kas sa ikka mahud veel sinna istuma. See on meie huumor.

-Tegelikult on ta hoopis muusik – nende hulgas on enamuses ju pigem siidikäpad.

Tõepoolest, professionaalne kitarrist eri ansamblites – Fix, Laine, Radar jne – ja ka muusikaõpetaja. Praegu kuulub ta Vanemuise teatri bändi, teeb kaasa muusikalides. Tal on mõnus tasakaal esinemiste ja õpetamise vahel – mina näiteks ei suudaks vist õpetaja olla, see on ju nii raske ja vastutusrikas töö, aga talle meeldib. Aga Muhu aias on ta kunstnik, kes on siia palju puu- ja kiviskulptuure ning mõnusaid paigakesi rajanud. Mul on oma lemmikmänd, mille all on tugitool – lähen istun seal viis minutit ja olen sama hästi välja puhanud, nagu oleksin pika ööune ära maganud. Siin on palju salakohakesi, platvorme, kust saab vaadata merele. Tiigi kaldal on Torij, milleks idee saime Jaapani reisilt.

Mulle on mu tiik väga tähtis! See on koht, kuhu ma maikuust septembrini iga päev kümneid kordi sisse viskun. Olen koos konnade, kalade ja nastik Nastjaga, väga mõnus on tunda end osana loodusest. Nastja ujub vahel minu kõrval, täitsa sõbranna juba. See kõik toetab ja laeb. Kui saad vanemaks, siis läheb vaja mingeid abivahendeid, et elada edasi 18-aastase elu. Muidu vajuks väga kössi.

-18-aastase elu, väga hea hoiak! See, kui vana inimene on, sõltub otsusest tema peas, mitte aastatest passis.

Täpselt! Mulle ei tule vanus meeldegi. Vahel, kui vaatad peeglisse, siis ikka näed. Aga hingelt tunnen ennast noorena!

Mul on lihtsalt elus vedanud. Kui ka on valikuid olnud, siis need on alati hea ja väga hea vahel. Ei ole selliseid stressoreid. Võib-olla on mulle loodus kaasa andnud positiivse ellusuhtumise, et näen asju parema külje pealt. Võin ka väga vihastada mõnes nõmedas olukorras, olla hästi selline puhh-puhh! Aga mul läheb vihatuju ruttu üle. Mõtlen ikka, et ah, mis seal nii väga! Mina elan edasi ja ongi jälle rõõmus meel. Aga eks neid hetki ikka tuleb vahel. Nagu see meil käib, paljud on kadedad, mõnele kindlasti ei meeldi, mida sa teed. Ja mul on see tunne ka, et mina olen see põhiline töötegija! Näen ikka kõvasti vaeva ja teised keegi midagi ei tee – see on vist ka väga levinud eestlaste tunne. (Naerab laginal.)

Ma arvan, et see hoiab ka inimese värske ja õnnelikuna, kui ta lubab endal olla natuke lapsemeelne.

-Lapsemeelselt rõõmus olla – see vajab julgust. Norm näeb ju ette olla tähtis ja tõsine, asjalik ja tubli. Nii tuleb kogemata kaasa ka külmus ja tuimus.

Kui kuulata arutlusi tänapäeva teemadel, siis tundub, et kõik jutuvestjad tahavad paista väga targad niimoodi, et kasutavad võõrsõnu ja on igaks juhuks puised. Aga kui sul iga teine sõna on välismaine laensõna, siis sa ei anna ju oma mõtet edasi. Kellele sa seda siis räägid? Ma olen ka ülikoolis käinud, aga tarkus pole targutada, vaid osata olulisi mõtteid lihtsate sõnadega edasi anda.

-Paljud ei tea, et oled multitalent, et sinu elus on päris mitmest teemast kokku pandud pusle.

Jah, need on põhiliselt kaks eluala. Esiteks käsitöökirg ja Vene tänava käsitöökauplus Rewill, mis on edukalt tegutsenud juba üle 20 aasta. Teiseks muusika ja laulmine eri kollektiivides: Laine, Viru Trio, Soov. Mõlemal alal olen ma suutnud ennast realiseerida ja olen selle üle väga õnnelik.

Ja selle kõigega käib kaasas nii palju positiivset tagasisidet! Laval esinedes on publiku tänu väga oluline, käsitööst saab samuti palju rõõmu. Vahel tulevad kliendid, kes ostsid meilt 25 aastat tagasi Kihnu kampsuni troi, nüüd on see kulunud ja vaja uut, sest nii pikk garantii ongi. Kvaliteetne käsitöö kestab ju aastaid. Samuti on meil palju käsitöönukke ja muid asju, mis ostjaid rõõmustavad ja millest ka mina tunnen suurt rõõmu.

-Sa ei ole klassikaline käsitöömeister, vaid ikka ärisoonega. Ja see pole kaugeltki kerge.

No muidugi, see on pidev tegelemine, et kõik toimiks. Ja väike võitlus käib ka, sest käsitöömaailmas lõpevad samuti ideed ja kui meie midagi originaalset valmistame, siis keegi kohe kopeerib selle.

Armastan ka ise kududa, olen omandanud eri käsitööoskusi. Kui lapsed olid väiksed, õmblesin ja kudusin neile suure osa rõivastest.

Kunagi pole nii, et ma lihtsalt istun ja koon. Ikka teen mitut asja korraga: loen vardal silmi ja samal ajal võin telerit vaadata või mõnusalt juttu puhuda. Eriti meeldib aga kudumise kõrval uusi plaane teha. Ja sealt tulevad ainult suured plaanid! See teadmine, et oskan paljut teha, saan alati ise hakkama, on väga kõva!