/nginx/o/2017/08/22/7017281t1hb6d9.jpg)
Varasest Vene lennunduse ajaloost kirjutajad on ikka maininud, et kolmas naine, kes sai piloodipaberid, oli vaeses Peterburi perekonnas sündinud Ljubov Galantschikova. Alles 2006. aastal tõi Eesti lennunduse ajaloo uurija Toivo Kitvel avalikkuse ette tõendusmaterjali, et Ljuba sündis tegelikult Viljandis. Tõsi, pole andmeid, et naine ise oleks kunagi oma päritolu Eestiga sidunud.
Segadused nime ja sünnikohaga
Lyubov Golanchikova, Любовь Александровна Голанчикова, Ljuba Golantschikoff, Ljubov Galantchikowa – piiramatut fantaasiat võimaldavad nimevormid, mis kõik tingitud vene keele transliteratsiooni keerukusest. Käesolevas artiklis on kasutatud sellist nimevarianti, mida naine ise armastas – Ljuba Galantchikoff – eirates igasugust venepärast nimelõppu.
Ljubov sündis 9. septembril 1888 (vkj) postiametniku Aleksander Golantchikoffi ja tema naise Olga peres Viljandis viimase kuuenda lapsena. Tegu oli õigeuskliku perekonnaga, sellest siis ka venepärane nimi. Isa suri siis, kui Ljubov polnud veel aastanegi. Veel on selgunud kirikuraamatutest, et 26. augustil 1890 abiellus Viljandis lesestunud 31-aastane Olga uuesti, sedakorda vallalise Pihkva kubermangus sündinud 28-aastase luterlase Karl Grünwaldiga. Seega sai Ljubov endale kasuisa. 1909. aasta Viljandi aadressraamatus on kirjas, et Karl Grünwald elas Tartu tänav 21, kus tal oli ka töökoda. Pole teada, kus Ljubov Viljandis koolis käis, kuid kaasaegsete sõnul olnud ta kena välimuse ja ilusa lauluhäälega.
Kabareelauljanna ja tantsijanna Molly More
1910. aastal läks Ljuba Peterburi õppima. Oli see ju üsna tavaline tolle aja neidude jaoks, kes tahtsid haridust omandada. Peterburis elas tol ajal isegi rohkem eestlasi kui Tallinnas.
Ljubov asus vanemate soovi kohaselt õppima raamatupidamist. Kuid see oli särtsaka ja elurõõmsa tütarlapse jaoks hirmus igav. Palju rohkem huvitas teda laulmine ja tantsimine. Nii ta läkski ühte rahvamajja ja hakkas osalema amatöörteatri etendustes. Seal nägi teda estraaditrupi «Folies Bergere» impressaario esitamas sütitavat mustlasromanssi. Teda lummas neiu võimas ja paindlik hääl, tema kutsuv naeratus ja paindlik tiigrisamm. Ljuba polnud just klassikaline iludus, aga neiu pilk oli sarmikas ja väga muljetavaldav. Selle mehe nimi olevat olnud Arnold Oskarovitch. Vahest samuti eestlane? Ta kutsus neiu esinema Kolomjazhski hipodroomi lähedal asunud restorani Villa Rode.
Ilma pikemalt mõtlemata Ljuba nõustus. Vastavalt tol ajal moeks olnud tavale võttis tütarlaps endale lavanime – Molly More. Pealinlastele uus täht meeldis. Tema esinemised olid edukad, sageli nõuti kordusi. Tänaval hakati järele vaatama, lilli kinkima ja autogrammi küsima.
Aeronautika festival ja esimene tõus taeva alla
27. aprill 1910 algas Peterburi Kolomjazhski võidusõidurajal, kohe Villa Rode lähedal, kaheksateist päeva kestnud esimene lennundusnäitus Venemaal. Lisaks vähetuntud vene lenduritele olid osa võtma kutsutud kuulsad «õhukuningad» – Hubert Latham, Charles Edmonds, Leon Morane, maailma esimene naislendur paruness Raymonde de La Roche.
/nginx/o/2017/08/22/7017283t1hb2c8.jpg)
Hommikul olid hipodroomile viivad tänavad rahvast täis. Loomulikult oli seal ka uudishimulik Molly More koos oma sõpradega. Lennushow oli väga edukas ja suve lõppu planeeriti juba teist samalaadset ettevõtmist – ülevenemaalist aeronautika festivali. See avati uuel Komandandi lennuväljal. Seekord andsid tooni vene lendurid Jefimov, Utotshkin, Lebedev, sõjaväepiloodid Rudnev, Gorshkov ja paljud teised. Sündmus ajas Peterburi jälle kihevile, ümberringi muust ei kõneldudki, kui vaid pilootidest ja nende trikkidest. Molly sai tõsise nakkuse – hakkas lugema kõike, mis puudutas lendamist ja tegi tutvust paljude lenduritega. See oli lihtne – olid need mehed ju tol ajal samasugused noored kui ta isegi. Neiu ei jõudnud ära imetleda «inimlindude», nagu neid tol ajal kutsuti, vaprust ja julgust.
/nginx/o/2017/08/22/7017287t1ha59e.jpg)
Viimaks tutvus Ljuba Mihhail Jefimoviga, kes oli endine elektrik Odessast. Neiu söandas paluda, et teda võetaks kaasa lendama. Ühel selgel sügisesel päeval leidiski Ljubov end piloodi kõrvalistmelt ja nägi, kuidas maa jalge alt kadus. See oli tõeline lendamise tunne. Piloodikabiine veel polnud, istuti lahtisel istmekesel kahe tiiva vahel, tuul undamas kõrvus. Pärast lendu tegi neiu otsuse: mis see ka ei maksaks, ta õpib lendama. Talv läbi kogus Ljuba raha ja järgmisel kevadel astus kooli.
Õpingud Gamajuni lennukoolis
Esimese eralennunduskooli avas Gatchinas 1910. aastal S.S. Shchetinin ja see kandis nime Gamajun. Sinna asusid õppima mitmed naisedki – Lidia Zvereva, Evdokia Anatra ja Ljuba Galantchikoff. Shchetinin uskus sügavalt teadmiste jõusse ja inimeste potentsiaali, kuigi oli ilmne, et see ala pole mitte ohutu. 1909. aastal oli hukkunud neli pilooti ja järgmisel sai neid otsa tervelt kakskümmend neli, nende hulgas paruness de La Roche.
/nginx/o/2017/08/22/7017291t1h03cb.jpg)
Kooliskäimine polnud just kerge. Varahommikul tuli loksuda Gatchina lennuväljale treeningutele, lõunaks kiirustada esinemisproovi, õhtul laulda ja tantsida kabarees, sageli poole ööni välja. Kahekümne õpilase peale oli koolis vaid üks lennuk Farman. Instruktor Evsjukov avastas kiiresti Galantchikoffi erakordse andekuse lennunduse alal. Ljubal oli täpne liigutuste koordinatsioon, hea lennumasina tunnetus. Mitmesajakilost aeroplaani juhtis ja suunas noor neiu nii, et see tundus olema kergem udusulest.
Ljuba lõpetas 9. oktoobril 1911 esimese Vene Õhusõiduseltsi Gamajun lennukursused ja talle väljastati kutsetunnistus nr 56. Pärast lõpetamist unistas preili Galantchikoff mõnest kohast lennukitehases, kuhu tegelikult vajati katselendureid. Kuid paraku vihjati talle igal pool, et lendamine pole naiste ala. Jäi üle ainult lennunduse sportlik pool – esinemine demonstratsioonlendudel. Kuid neil, kes selle alaga tegelesid, polnud just kerge. Ise tuli rentida endale lennuk, leppida kokku lennuväljadega, korraldada reklaam esinemistele, palgata tehnikud jne. Enamik vastaval alal tegutsejaid olid pankade võlglased – ettevõtmine nõudis palju kapitali. Muidugi oli võimalik jätkata tööd varietees, kindlustas see ju vähemalt stabiilse sissetuleku.
Kutse taevasse sai võitu. Ta loobus oma kabareekarjäärist ja hakkas osalema demonstratsioonlendudel, rentides ühte vana aeroplaani. 1912. aasta kevadel kadus igaveseks afiššidelt Molly More´i nimi.
Mais tegi Riia lennuklubi Ljubovile ettepaneku teha sealsel näitusel mõned demonstratsioonlennud. Neiu oli nõus. Riia näituseplats oli elevil rahvast täis ja esinemine lõppes avariiga. Peterburi ajalehes kirjutati: «19. aprillil kukkus Riias koos lennukiga lendur Golanchikova, kes oli just õhus ringjaid manöövreid tegemas. Siiski sai ta vaid põrutusi ja verevalumeid, mitte midagi eluohtlikku. Õnnetus juhtus pealtvaatajate rumaluse tõttu, keegi viskas lennuki pihta jämeda puust kepi.»
Konstruktor Anthony Fokker
Sama aasta sügisel toimus Peterburis sõjalennukite konkurss, kuhu saabus konstruktoreid ja lendureid nii Venemaalt kui tervest maailmast. Siin osales ka hollandlane Anthony Fokker, esitledes monoplaani, mis oli varustatud sajahobujõulise mootoriga. Ljuba ei saanud sellest sündmusest end loomulikult eemal hoida. Küll kepi najale toetudes ja veidi longates, kuid ta läks lennuväljale. Temasse suhtuti seal väga sõbralikult ja kutsuti lennukeid vaatama. Tasapisi tutvusi sobitades, õnnestus neiul ära proovida mitmeid erinevaid lennukimudeleid ja nendega väikesi proovilende teha.
/nginx/o/2017/08/22/7017293t1h9d1d.jpg)
Intuitsioon, mis neil päevil suures osas asendas tänapäevaseid seadmeid, võimaldas Ljubal täpselt osutada konkreetse lennuki puudustele. Konstruktorid hakkasid tema märkusi kuulama. Isegi Anthony Fokker, keda ajakirjanduses ülistati kui suurt leiutajat, küsis «Fräulein Galantchikovalt» arvamust oma uue lennuki kohta. Neiu proovilend tema masinal hämmastas isegi kogenud konstruktorit. Ta polnud teadnudki, milleks tema lennuk võimeline on.
Kõrguserekordi purustamine
Fokker kutsus teda Berliini, et osaleda sügisel toimuval rahvusvahelisel õhuvõistlusel. Ljuba otsustas proovida purustada senist naiste kõrguslennu rekordit 825 meetrit, mis oli püstitatud Saksa piloodi Melli Beese poolt. 22. novembril, Johannisthali lennuväljal, rahvusvaheliste võistluste aegu, tõusiski Ljubov Fokkeri lennukil 2200 meetri kõrgusele, ületades eelmist rekordit peaaegu kolm korda. Lend kestis kõigest kolmkümmend minutit, laskumine kuus minutit. Ta oleks tõusnud veel kõrgemale, kuid paraku olid kindad liiga õhukesed ja käed hakkasi kohmetuma. Lisaks hakkas juba pimenema. Välgukiirusel jõudsid sensatsioonilised teated noore vene naislenduri saavutusest Euroopa ajakirjandusse.
Viivitamatult tegi Anthony Fokker Ljubale ettepaneku tulla katselenduriks tema tehasesse.
Katselendurina Saksamaal
Kuigi Ljubov oleks meelsasti jäänud kodumaale, andis ta endale aru, et Fokkeri pakkumine oli rohkem kui helde. Ta juba teadis, et kodumaal ei võta ükski lennukitehas teda enda juurde tööle. Tal oli plaan aasta aega raha teenida, koguda kogemusi ja kuulsust ning siis minna tagasi Venemaale, muretseda omale lennuk ning hakata lendamist õpetama. Huvitava faktina olgu märgitud, et tol korral töötasid kuulsa konstruktori juures ka kaks eestlast – Arthur Grünberg ja Johannes Haas.
Niisiis hakkas preili Galantchikoff demonstreerima ja reklaamima Fokkeri lennukeid ja sai tuntuks üle terve Euroopa. Firma AHG Fokker Aeroplanbau asus Johannisthalis Berliini eeslinnas. Ühes intervjuus on Ljuba rääkinud: «Lennata ei ole raske, kuid tähtis on võime säilitada meelerahu. Naisi, kes lendavad, on vähe. Kuid ma arvan, et see ei tulene mitte nende oskuste vähesusest, vaid sellest, et neil on lendamiseks vähe võimalusi. Pilootidele on tähtsaim professionaalsus. Professionaalne on isik, kes vastutab selle eest, mida ta teeb. Kui nad ütlevad, et mul on raske iseloom, et ma olen nõudlik mehaanikute suhtes, kes töötavad koos minuga, siis see on tõsi. Aga ma olen nõudlik ka iseenda suhtes. Ma armastan oma tööd ja annan endast alati parima.»
Pariis-Berliin-Pariis
1913. aastal tegi prantsuse konstruktor Morane ettepaneku lendur Leon Letort’le läbi viia lend marsruudil Pariis-Berliin-Pariis, et purustada pikamaalennu rekord ja teha ühtlasi reklaami oma õhusõidukile.
Tuhandekilomeetrine trass kulges üle metsase-mägise maastiku, mis oli sageli kaetud pilvede ja udulaamadega, mis takistasid kasutada maapealseid orientiire. Aga aparaate pimesi lendamiseks polnud veel välja mõeldud. Võis sadada vihma ja puhuda tugevad tuuled ja kui midagi oleks lennukiga juhtunud, oleks olnud mägisel maastikul väga raske leida kohta maandumiseks. Konstruktorile oli tähtis tõestada, et tema uus lennuk Morane-Saulnier on võimeline kõiki neid raskusi trotsima. Nii maanduski 13. juulil 1913 Johannisthali lennuväljal Morane-Saulnier H \ G kuulsa prantsuse lenduri Leon Letort’ juhtimisel, teinud 920 km pikkuse non-stop lennu Pariisist Berliini 9 tunni 47 minutiga.
/nginx/o/2017/08/22/7017295t1h6381.jpg)
Halbade ilmastikuolude tõttu viibis väljumine trassil Berliin-Pariis mõned päevad. Kui siis Leon nägi lennuvälja kohal piruette tegevat Ljubat, tegi ta talle viivitamatult ettepaneku tulla tema tagasilennule kaaspiloodiks. Naine ei saanud nii ahvatlevast ettepanekust keelduda. Saanud Fokkerilt loa, võttiski ta prantslase selja taga koha sisse ja 23. juunil kell 5.30 tõusti õhku. Puhus küll tugev tuul, kuid ilm oli selge ja all laius vaimustav maastik. Leon rõkkas laulda «Oh, Amalia» parajasti moes olnud operetist ja Ljuba ühines temaga. Mootor töötas korralikult, all paistev raudtee aitas orienteeruda ja esialgu paistis kõik kena. Kuid siis jõudsid nad vihmapilve sisse ja nähtavus kadus. Paar tundi sõideti väga lohututes ilmastikutingimustes ja need ei paranenudki. Seitsme paiku jõuti Hannoveri lähistele, aga tugeva vihma tõttu ei suudetud leida isegi lennuvälja. Kui õnnestus maanduda, selgus, et lennuväli jäi kõigest viiesaja meetri kaugusele. Vihm ja äikesetorm hoidsid piloote Hannoveris kinni järgmise hommikuni.
Siis tõusti jälle viie ajal õhku. Neist allapoole jäid valged, pehmed ja kohevad pilverünkad. Kõrgus kerkis pooleteise tuhandeni. Kõik oli jumalikult kaunis, kuid ainus viga – maad polnud üldse näha. Tuli orienteeruda kompassi ja kaardi järgi. Ljuba meelest oli see natuke jube, sest nad pidid olema mägede kohal, kuid tänu pilvedele polnud midagi näha. Naine palus jumalat, et mootoriga midagi ei juhtuks.
Paari tunni pärast muutus ilm jälle halvemaks. Algas uuesti vihmasadu, mis piitsutas lendurite nägusid. Nad laskusid seitsmesaja meetri kõrgusele, kuid ikka polnud tihedas sajus midagi näha. Veel laskudes ilmus nähtavale jõgi ja mingi tehas. Isegi viiekümne meetri kõrgusel ümbritses neid vaid piimjas udu ja tuli veelgi laskuda. Järsku kerkis udust nende ette mingi suur maja ja Ljuba arvas juba neid sinna otsa kihutavat, kuid siis õnnestus Letort´il tüüri kõrgemale rebida ja peaaegu puudutades kihutasid nad sellest üle. Kui äkitselt nende teele jäid elektriliinid, ei uskunud Ljuba oma silmi, kui hetke pärast piloot juba pööras ja neil õnnestus vältida sedagi ohtlikku tõket. Viimaks õnnestus neil maanduda – selgus, et keset Kölni eeslinna. Silmapilkselt olid rändurid ümbritsetud uudishimulikust rahvasummast ja politseist. Abivalmis inimeste ühisel jõul transporditi lennuk lennuväljale, kuhu neil tuli halva ilma pärast jääda kaheks päevaks.
/nginx/o/2017/08/22/7017305t1ha3f7.jpg)
26. juulil poole ühe ajal tõusti uuesti õhku ja jätkati lendu. Ilm oli ikka pilvine ja et lennuk väga ei raputaks, tõusti tuhande kolmesaja meetri kõrgusele. Vihm hakkas uuesti valusalt vastu nägu peksma. Tunni aja pärast ületati Belgia piir. Vihma asendas udu, aeg-ajalt oli võimalik näha isegi maapinda. Kui kolmveerand kahe ajal ületati Prantsusmaa piir, tervitas Letort seda õnnelikult «Marseljeesiga». Ilm muutus selgeks, all oli näha jõge.
Kõik sujus kenasti, kuni pärast kella kolme, kui nad pidanuksid juba lähenema Pariisile, ilm jälle kehvaks muutus. Ka bensiin oli peaaegu otsakorral. Altpoolt paistis mingi linnake, nad laskusid kahekümne meetri peale ja otsisid maandumiskohta. Lennuk raputas tugevasti ja lõpuks sadasid nad alla mingis suvalises kohas põllul. Kui pilootidel õnnestus lennukist välja ronida, tuvastasid nad, et õnneks polnudki aparaat väga palju viga saanud, isegi propeller oli terve.
Selgus, et nad olid maandunud Bray-sur-Seine'i linna lähedal umbes sada kilomeetrit Pariisist kagus ja nende lend tunnistati õnnestunuks. Prantsuse reporterid ja fotograafid võtsid nad oma haardesse ja nii ilmuski järgnevatel päevadel ajakirjanduses mitmeid artikleid Letort´i ja Galantchikoffi tähelepanuväärse õhulennu kohta. Järgmisel päeval andsid konstruktor Morane ja insener Saulnier nende auks piduliku dinee, kus Ljubal oli võimalus tutvuda mitmete Prantsuse lenduritega.
Minnes tagasi hotelli Brabant, leidis Ljuba oma toast eest mõned lillekorvid ja kandiku visiitkaartidega. Üks neist, venekeelne, oli Fjodor Fjodorovitch Tereschenkolt Kiievi lennundusklubist. Kaardi tagaküljel käsitsi kirjutatud paar rida: «Lugupeetud Ljubov Aleksandrovna! Ma soovin teiega kohtuda. Ma tahan pakkuda testtööd Kiievi lennukitehases.»
Nad kohtusid. Ljuba oli meelitatud, et keegi kodumaalt oli lõpuks tunnistanud tema tööd ja seal oli mees, kes oli valmis võtma teda kui katselendurit. Aga kutse oli võimalik vastu võtta alles 1913. aasta lõpus, kui lõppes leping Fokkeriga.
Sama aasta detsembris üritas Leon Letort jälle ühte kestvuslendu, kuid kukkus alla ja hukkus.
Katselendurina Ukrainas ja lennuinstruktorina kodusõjas
Kui Fokkeriga sõlmitud leping neli kuud hiljem lõppes, läks Ljuba Venemaale tagasi, et asuda tööle Tereschenko juures. Fjodor Tereschenko oli tuntud Ukraina suhkrutöösturi poeg, kes oli rajanud Chervonenski lähedale töökojad ja katsetas seal mitmesugust tüüpi lennukite ehitamist. 1. detsembril 1913 allkirjastas Ljuba lepingu, et saada esimeseks naissoost katsepiloodiks, nõustudes katsetama Chervonenski lennukitööstuses toodetud Farman-22 õhusõidukit. Ljuba oli õnnelik, et sai kodumaal tööd. Paraku ei aimanud ei tema, ei paljud teised, et mõne aja pärast see kõik muutub ja puhkeb sõda.
Veidi enne sõda lendas ühel päeval Peterburist Kiievisse Igor Sikorski oma suurel neljamootorilisel reisijateveolennukil Ilja Muromets. Sikorski S-22 oli tõeline ime – suurte akendega avar salong, mis võimaldas lausa luksuslikku sisustust, väljapääsud tiibadele, võimaldamaks lennu ajal mootoreid hooldada. Muide Murometsal oli ka esimene lennuki WC. Ja isegi köetav salong. Kõik see oli lausa ennekuulmatu. Ljubal õnnestus temaga tutvuda. Sikorski näitas talle lahkelt reisijatesalongi ja piloodikabiini.
/nginx/o/2017/08/22/7017343t1hec17.jpg)
Kui leping lõppes, sõitis Ljubov Moskvasse ja abiellus Boris Filippoviga, kes oli tuntud kui Venemaa leivakuningas.
I maailmasõja ajal vedas Galantchikoff Punase Risti tarneid ning 1917. aastal lendas ta õhujõudude vaatlejana, teenides 26. korpuse luurajana. Revolutsiooni ajal vahetas Ljubov pooli ja hakkas koolitama piloote punaarmee õhulaevastikule. Ljubovi hüüdnimi lendurite seas oli Pushka (kahur).
Emigreerumine Ameerika Ühendriikidesse
Pärast I maailmasõja lõppu õnnestus Filippovitel emigreeruda algul Saksamaale ja 1923. aastal sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse.
Selle aasta oktoobris taotlesid Boris ja Lubow Philipoff sissesõiduluba Ameerika Ühendriikidesse, olles saabunud White Star Line´i laeval S.S. Baltic. Seal muutus tema nimi juba Luba G. Phillipsiks.
Olles ennast New Yorgis sisse seadnud, hakkas Ljuba aktiivselt edasi tegutsema lennunduse alal. 1927. aasta 24.juunil püüdis Phillips W. L. Stultzi kontrolli all Roosevelti lennuväljal uut kõrguserekordit kolmemootorilisel Fokker tüüpi monoplaanil. Kuigi ajakirjanduse vaatlejad olid kohal ja kõrgusmõõtja tõusis üheteistkümne tuhande jalani (üle 3350 meetri), jäi rekord mitteametlikuks, sest Rahvusliku Lennunduse Assotsiatsiooni esindajaid ei osalenud.
10. mail 1927 oli Charles Lindbergh sooritanud esimese õhulennu üle Atlandi ookeani. Sama aasta juunis hakkas Ljuba ette valmistama lendu üle Atlandi ookeani, et saada esimeseks naiseks, kes selle julgustükiga hakkama saab. Lend pidi alguse saama 10. juulil. Ta kaalutles mitmete sihtkohtade plusse ja miinuseid. Kas lennata Pariisi, Londoni või Leningradi.
Ettevalmistused käisid aktiivselt. Tehti katseid. Ajakirjanduses ilmus mitmeid ja mitmeid artikleid ja intervjuusid Ljubaga. Ta jõudis neile isegi kurta selle üle, kuidas ta muretseb, kas tema arst on nõus talle tablette välja kirjutama, et ta pika lennu jooksul magama ei jääks. Ometigi reis teoks ei saanud. Raske oli valida lennukit, mis peaks vastu 30-tunnisele reisile. Kõige tõenäolisemalt ilmnesid aga finantsilised probleemid. Ilmselt oli võõral maal raske leida sponsoreid.
Ei maksa unustada, et samal ajal planeerisid taolist lendu ka teised naised – Grace McClellan, Thea Rasche ja Gladys Roy. Lõpuks mattis kõik unistused Amelia Earhart, kes sooritas ajaloolise lennu 21. juulil 1932.
/nginx/o/2017/08/22/7017371t1h0211.jpg)
Loobumine oma kutsumusest
Kolmekümnendateks aastateks näis Ljuba olevat loobunud lendamisest. Ta töötas luksushotelli Ansonia ilusalongis New Yorgis Broadwayl. 1936. aastal suri tema mees Boris ja naine pidi vaatama, kuidas üksi eluga hakkama saada. Lennundusega sidus teda vaid see, et ta oli seltsi Early Birds liige.
Neljakümnendatel aastatel leidsid ajakirjanikud, kes endise kuulsa lenduri vastu huvi tundsid, ta New Yorgist taksot sõitmas ja sellest ajast pärineb ka viimane intervjuu. Kui Ljubalt küsiti, mis ta arvab oma professioonist, siis vastas ta, et kuigi ta oli enne lennanud tuhandeid kilomeetreid ja teinud sadu maandumisi, siis polnud ta kunagi nii hirmul olnud ja tal polnud kunagi tarvis olnud nii kiiresti mõelda, kui siin esmakordselt taksorooli istudes. Ta oli sõja ajal üritanud pääseda uuesti lendama, kuid talle ei võimaldatud kaasa lüüa isegi mitte tsiviillennunduses. Oma käesoleva ametiga seoses aga oli naine veendunud: «Tuleviku takso on helikopter.»
Luba Phillips suri 28. märtsil 1959 New Yorgis.
Artikli kirjutamisel kasutatud allikad: