Polüarmastaja kolumn: kas mittemonogaamia saab olla eetiline?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Minul ja mu elukaaslasel on eetiline mittemonogaamne suhe. Me ei ole sellega kapis, aga me ei ole ka kapist väljas. Tööl ei teata ja vanem generatsioon ei tea, aga sõprade eest me seda otseselt ei varja. Muidugi ei räägi ma sellest ühes lauses sellega, kui vana ma olen ja kus ma töötan, kuigi «mees aitas mul armukesele üllatust teha» oleks päris hea icebreaker. Meie portaalis hakkab reedeti polüamooriast ja mittemonogaamsetest suhetest kirjutama uus kolumnist.

Mittemonogaamne tähendab seda, et meil mõlemal võib olla teisi partnereid. See on olnud meie kokkulepe algusest peale. «Partner» on siinkohal suhteliselt lai mõiste, mis võib tähistada nii peolt leitud üheöösuhet, Ameerikast pärit polüamoorset kirjasõpra kui ka täiesti aktsepteeritud kõrvalsuhet. «Vabaks suhteks» nimetatakse üldiselt seda, kus lubatud on suhteväline seks, aga nende partneritega ei veedeta koos vaba aega ja neisse ei olda emotsionaalselt kiindunud.

Meie kumbki niimoodi ei saa. Igasuguse sekssuhtega kaasneb paratamatult mingi kogus armastust ja hoolivust teise inimese vastu, mistõttu kaldume pigem polüamooriasse. Samas kuna polüamooria puhul on kõik suhted võrdsed, aga meile ikkagi tundub, et meie kahe suhe on teistest veidikene olulisem, siis olengi selle defineerinud eetilise mittemonogaamiana.

Ah, et kuidas nii saab?

See on jah esimene küsimus, mida küsitakse, sest paarisuhe tundub olevat mingi püha lehm, mille vahele ei tohi ükski inimene ega tegevus tulla. Suhteid on erinevaid. Ma olen täiesti kindel, et ka monogaamseid suhteid on erinevaid - on neid, kus ollakse 24/7 koos ja on neid, kus lapsed on ainsaks ühisosaks ja on kooselusid ja on abielusid ja on pikaaegset sõprust. Seega igaühele oma ja kui mittemonogaamia on kokkuleppeline, mitte seda ei kasutatata vabandusena petmise õigustamiseks, on minu silmis kõik hästi.

Ma ei taha absoluutselt jätta muljet, et mittemonogaamia sobib kõigile või et see on üks lõputu lust ja lillepidu. Ei, peavad olema täidetud mingisugused eeltingimused. Esiteks peab see sobima sinu ja su kaaslase moraalse kompassiga, teiseks pead sa olema valmis ennast analüüsima ja endaga tööd tegema ja kolmandaks on see üks pidev õppimise ja suhtlemise protsess. Öeldakse, et polüamoorsed inimesed kulutavad nii palju aega suhete analüüsimisele, et seksiks ei jää mahti. See on üsna tõsi, mis ei tee seda sugugi halvemaks. Mittemonogaamsed suhted võivad olla läbimõeldumad, toetavamad ja neis võib olla mitu korda rohkem armastust. Kahju on, kui inimeste mõttemaailm jääb kinni selle juurde, et kuidas nii saab ja nad isegi ei püüa mõista, et see ei pruugi olla sundolukord, vaid teadlik valik.

Aga armukadedus? on tavapärane küsimus number kaks. Mina tahaks selle peale küsida, aga kaasrõõm? Ses suhtes, et kahjurõõm on eestlastele väga iseloomulik, aga ilmselt olete kunagi kogenud ka seda tunnet, kui su sõbral, lapsel või muidu lähedasel läheb hästi ja sul on tema pärast nii nii hea meel. Vot. See on kaasrõõm (inglise keeles compersion) ja sobib mõnel määral armukadeduse vastandtundeks. Kui mul endal on parasjagu kiire periood, või mu kaaslasel on mingi hobi, mis talle meeldib ja mulle mitte, siis on mul ainult hea meel, kui tal on keegi, kellega koos on tal hea olla. Ja samas on minul vabadust teha neid asju, mis mulle meeldivad koos nende inimestega, kes mulle meeldivad.

Aga pereelu?

On kohe järgmine küsimus. Tõsi. Monogaamsed suhted on reeglina lineaarsed, on mingisugused teatud punktid, mis on eesmärgiks ja kuhu tahetakse jõuda. Kõigepealt käiakse kohtamas, siis tuleb seks, siis tuleb kooselu, siis tuleb sõrmus, siis abielu, siis pangalaen, siis lapsed või midagi niisugust. Mittemonogaamsetes suhtes on algusest peale üsna selge, et sellist jada kõigi partneritega läbida ei jõua ja pole vajagi. Suhte mõiste on palju laiem ja sügavas ja rahuldustpakkuvas suhtes saab olla ka ilma pere ja lasteta ja vahel isegi ilma seksita.

Kes tahab rohkem uurida, siis kirjandust on inglise keeles palju ja üsnagi kättesaadavat. Üks väga hea raamat lugemiseks on «More Than Two». Hoiatan, et see ei ole lõbus pärastlõunalugemine vaid raamat, mis reaalselt paneb mõtlema ja endalt küsima, kuidas minu suhtes asjad on. Lisaks sellele soovitan väga raamatut «Armastuse viis keelt». Mõlemad sobivad lugemiseks ka monogaamses suhtes olijatele ning aitavad suhet paremaks ja sügavamaks muuta