Treener: rattakooli jõudmine on lapsevanema otsus

Foto: StockSnap / CC0 Licence

Bosch Eesti Maastikurattasarja üldvõidu peale konkureerivate Caspar Austa ja Gert Jõeääre endised treenerid soovitavad lastele rattamaailma tutvustamist alustada rahvaspordiüritustest. CFC klubi treener André Adusoni hinnangul annab esimene positiivne kogemus tõsisema huvi tekkimiseks hea eelduse ning kuigi rattakooli jõudmine on peamiselt lapsevanema otsus, siis maratonide lastesõidud on kindlasti hea koht, kust alustada.

Kalevi Jalgrattakooli treeneri Ado Heina sõnul on vanemate eeskuju otsustav. «Tihtipeale on trenni jõudvate laste vanemad mulle juba tuttavad, sest nemad kas tegelevad või on varem rattaspordiga tõsisemalt kokku puutunud.» Rattaklubi töös osalemine annab laiapõhjalise füüsilise ettevalmistuse. Adusoni juhendamisel viiakse noored spordisõbrad nii matkale, jooksma, suusatama, ujuma kui jõusaali. «Nii möödub enamus talvisest perioodist kuni märtsikuus toimuva Hispaania kevadlaagrini, kus on põhirõhk rattasõidul. Lühemaid laagreid korraldame talvel ka Leedus,» kirjeldab Aduson.

Maastikurattamaratonidele soovitab Ado Hein noortel pigem tagasihoidlikumalt läheneda ja lühemate distantsidega sõidud valida. «Võimalusel võiks trassi väiksema seltskonnaga või koos lapsevanematega rahulikult läbi matkata ja mitte tund aega nö punases sõita. Arvan, et nii mõnigi teeb seal endale liiga, sest distantsid on küllaltki rasked ja nii noores eas ei peaks sellist pingutust ette võtma. Aastad on küll erinevad, aga tänavu pole me klubiga teadlikult maratonidel osalenud. Osad sõidavad erinevaid etappe, aga kuuluvad tiimidesse, kes pole meiega seotud.»

Treeneri sõnul on rattaklubidel võrreldes varasemaga üsna keerulised ajad. «Nõukogude ajal olime suur spordikool, kus oli tööl seitse või kaheksa treenerit, mehaanik, direktor, õppealajuhataja ja sekretär. Vahepeal tegin seda tööd klubis täiesti üksinda, kuid viimasel paaril aastal on kokku kaks treenerit. Eestis tegutsevast pea poolesajast klubist tegeleb noortespordiga tõsisemalt kümme ning lisaks veel kümmekond panustavad sellesse kuidagimoodi ka. Positiivne on see, et riigi mõistes on geograafiline haare lai, mis annab võimaluse heade tegijate leidmiseks,» lisab Hein ja viitab Vändrast oma teekonda alustanud Kangertile ning Taaramäele.

Maastikurattasõidus on Eestist Ado Heina hinnangul suhteliselt keeruline välja murda. «Martin Loo masti mehi eriti pole. Samas olles maailmareitingus 20 hulgas ei leidnud ta endale klubi. Absurd! Maanteesõidus on 600 eliitproffi kõik kõrgesti tasustatud. Eesti noored võiks maastikumaratoni asemel pigem olümpiakrossiga tegeleda, mis võiks olla perspektiivikam ala.»

Maanteesõidus on olukord pigem lihtsam. «Elu on näidanud, et kui initsiatiiv ja tahtmine on olemas, siis saab ikka,» ütleb Aduson. «Arvan, et eestlased on just Prantsusmaa klubides heas kirjas. Ma peast ei tea, palju seal amatööre sõidab, aga kes väga soovib, saab.»

Hein täpsustab, et oskustele lisaks loevad tutvused, iseenda avatus ja suhtlusoskus. Vähem tähtis pole ka õige ajastus, et vaimsele pingele vastu panna. «Paljud leiavad endale klubi, aga just psüühilise pingega hakkama saamine tundub olevat põhiline probleem. Võib-olla minnakse liiga vara, ei olda valmis. Selle asemel võiks korralikult põhja alla sõita ja alles siis minna, kuid ega kellelgi pole ju aega oodata,» sõnab Hein.