Nagu terasem lugeja võis välja raalida, siis ma ei räägi eilsest ööst, kuna minu vabadust voodis ei piira hetkel Esileedi, vaid seda teevad Noorsandi pikad jalad ja Esileedi pole enam aastaid laiutanud, vaid kaksikud veenduvad igal ööl, et Esileedi ärkaks hommikul täpselt samas poosis nagu õhtul uinub. Selleks tuleb talle mõlema külje peal hästi külje alla ronida, et rinnaku tõusmine ja laskumine, mis hingamisel toimub, oleks tema ainuke liikumine.
Kirjeldasin teile hoopis ööd, mis leidis aset täpselt kaheksa aastat tagasi ja uni oli raske tulema, sest päeval seisis mul ees missioon – teha Esileedist aus naine. Täna on siis meie kaheksas pulma-aastapäev!
Kuidas on need kaheksa aastat läinud? Väga suurte tõusude ja langustega. On ilusaid päevi ja on päevi, kus ma mõtlen, et paneks enda seitse asja kokku ja läheks kergema vastupanu teed. Siiski on need vaid emotsioonid, mis tulenevad väsimusest, privaatsuse puudumisest ja hullusest, mida kaheksa last peres korda suudavad panna. Okei, tegelikult mul pole neid kaheksa, kuid tunne on küll selline.
Eks lastega – ja eriti kui lapsi on ühes vanuses nii palju – tulebki mitmeid ootusi alla suruda. Üks peamisi küsimusi, mis mu postkasti potsatab, on see, et kuidas me üksteisele aega leiame? Kuidas me suudame üksteise täiskasvanute vajadused rahuldatud saada? Hea küsimus. Ei leiagi ja ei suudagi. Õigemini nõudlus on tunduvalt suurem kui pakkumine. Seega need harvad juhud, kui tähed langevad kokku ja mingi ime läbi on kõik kolm last teadvusetud või kodust eemal, tuleb see aeg täita võimalikult kvaliteetselt.
/nginx/o/2017/08/15/6994003t1hc942.jpg)