Ilona Toots: oleme Alekseiga teel jaama nimega «On aeg õppida lahti laskma»...

Aleksei ja Malena Foto: Erakogu

Lapsed kasvavad tõesti mühinal – võõrad lapsed eriti kiiresti, isiklikud aga sellise kohinaga, mis lukustab kõrvu, kraabib mööblit, muudab tuju vastavalt tuule suunale, ning annab elule aina vürtsi juurde. Mõni märkab oma lapse sirgumist kinganumbri järgi, teine raamatuvirna suurusest öölaual, kolmas aga lapselaste ilmumisest ukse taha… Laste kasvamisest kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.

Täna saab meie esiklaps, tütar Malena juba 16. Arvestades universumit pole see isegi kärbsemusta suurune kosmoses tiirelnud planeet, ent meie jaoks on see loomulikult arvestatav tähis.

Üldisemalt võttes pole üldse vahet, milist elunumbrit inimene kannab, vaid millises elufaasis ta tiksub ja kui hästi ta seda teeb. Malena asub praegu just piiri peal: ühe jalaga veel ema-isa turvalise tiiva all ning teisega juba iseseisvas elus.

Meie vestlused Alekseiga kulgevad aina sagedamini sel rööpapaaril, mis viib meid jaama nimega «On aeg õppida lahti laskma». Aleksei jaoks on see kukepea, minu jaoks veidi raskem. Ehkki vabastav.

Sest see on ju tore, et oled aidanud ilma, upitanud püsti, lükanud rattaga liikuma täiesti iseseisva inimese – milleks nüüd siis pidurdada teda, kui võib hoopis rõõmustada ta hoo ja mööduvate nägudede üle! Nagu Malena ise naljatades nendib: nüüdsest võib ta kiivrita jalgrattal sõita.

Tunnen uhkust oma lapse üle

Noored on kõvasti muutunud, kui ma mõtlen sellele, milline tatikas mina kuueteistaastaselt olin. Ehkki õige pea kukkusin ma ülepeakaela Aleksei seatud armastuse kaevu… Malena on iseseisev, sõnakas, julge, leidlik ja kuigi majapidamises temast tolku on vähe, siis muudes asjades on tegemist võrdväärse vestluspartneriga.

Küll napi elukogemuse ja parima rolliga kategoorias Drama Queen, aga see on täiesti eakohane värk. Ma ikka määrin talle oma, meie kogemusi kaela, ent nii sageli kujunevad tema elusündmused hoopis teisiti, sest maailm pöörleb vahel täna nii teist ellipsit pidi, et ma ei saa pihta, kas asi on meie omavahelistes erinevustes või on inimkonna ja tehnoloogia areng ka siia oma karvase käpa vahele saanud!

Valdavalt tunnen ma suurt rõõmu ja uhkust, et see suur inimene on minu laps. Volüümikas tütarlaps, kellele mehed imetlusega järele vaatavad; see iseseisev noor inimene, kes ägedaid asju meie abita ette võtab; see arukas noorik, kes võib ahvatlustele ei öelda, sest ta lihtsalt on niivõrd kindel endas. See on vinge ja aukartust tekitav!

Loe edasi portaalist Minu Pere!