:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6923213t1h82b5.jpg)
Briti salateenistuse erinevate informaatorite hinnangul oli Mura Budberg atraktiivne, moraalitu ja väga intelligentne naine. Nii mõnigi kord on teda ümbritseva saladuseloori tõttu võrreldud Mata Hariga. Tema elust on kirjutatud mitmeid raamatuid ja vändatud filme, kuid selgust pole sellegipoolest tulnud. Üks on aga kindel – ta suutis köita selliseid mehi nagu Johann von Benckendorff, Robert Bruce Lockhart, Maksim Gorki ja Herbert G. Wells.
Hellitatud krahvitütar Mura Zakrevskaja
Maria pärines ukraina soost juristi krahv Ignati Zakrevski perekonnast. Maria oli peres neljas ja viimane laps, sündides Harkovis 1892. aastal. Ilusat ja andekat pesamuna hakati hüüdma hellitavalt Muraks. Ta kasvas üles poliitiliselt liberaalses ja kultuuriliselt haritud anglofiilide perekonnas. Mariat kasvatas iirlannast lapsehoidja, nii et ta kõneldes paremini inglise kui vene keelt.
Pärast perepea ootamatut surma 1905. aastal koliti kulukast Peterburist Berjozovaja Rudka mõisa Ukrainas, kus elu oli odavam, mistõttu jäi Marial ainsana lastest lõpetamata aadlipreilidele mõeldud kõrgem õppeasutus. Mura sai oma hariduse koduõpetajatelt. Tänu loomupärasele andekusele, mis väljendus eelkõige keelte õppimisel (ta valdas inglise, prantsuse, saksa ja vene keelt) ja suurele lugemusele, kujunes tast avara silmaringiga daam.
1910 pääses Maria lõpuks Berjozovaja Rudka kuldsest puurist, kus oli pidanud elama ema range järelevalve all. Tema vend Platon oli tööd saanud Vene saatkonnas Berliinis, mis oli enne I maailmasõda Venemaa hiilgavaim välisesindus. Samuti oli sinna määratud õemees Nikolai Jonov. Poja ja tütremehe kindlasõnalised lubadused Maria eest Berliinis hoolt kanda murdsid lõpuks range perematrooni vastupanu. Mura avastas just Berliinis oma elukestva talendi seltskonnaga manipuleerimises, puru silma ajamises ning meeste ümber sõrme keeramises. Moraalsed kaalutlused, võltstagasihoidlikkus ja ilmalikud tabud ei kammitsenud tema käitumist. Mitmed armuafäärid tulid selle kõige juures loomulikult.
Murat tutvustati peagi saatkonna sekretärile ja värskele baltisakslasest mõisaomanikule Johann von Benckendorffile, kes armus võluvasse näitsikusse koheselt.
Mees oli teinud selleks ajaks juba hiilgavat karjääri. 1910 ülendati ta saatkonna teiseks sekretäriks. Samal aastal suri vana mõisahärra Aleksander von Benckendorff ja Johann sai Jäneda uueks mõisaomanikuks. Koheselt alustas ta uue härrastemaja ehitust, mis sai ta tulevase abikaasa ja rohkearvuliste sõprade meelispaigaks. Siia korraldati lõbusaid väljasõite kuni revolutsiooni puhkemiseni Venemaal.
Jäneda mõisaproua Maria Benckendorff
1911. aastal abiellusid Johann ja Maria Berliinis. Sellest abielust sündisid 1912 poeg Paul ja 1915 tütar Tatjana.
/nginx/o/2017/07/25/6923189t1hd8d2.jpg)
Mura elu kulges seisusele vastavalt ballide ja pidulike vastuvõttude keerises nii Berliinis kui ka Peterburis, kus neil oli esinduskorter. Ka 1914. aastal puhkenud sõda ei muutnud kuigivõrd Mura elu. Vene esindus küll lahkus Berliinist ja abikaasa astus vabatahtlikuna sõjaväkke, kuid elu Venemaa pealinnas kees sama hoogsalt edasi. Sel perioodil tekkisid Mural tihedad sidemed Inglise saatkonna töötajatega, kellega koos korraldati lõbusaid väljasõite ka Jäneda mõisa, mis lõplikult valmis 1915. aastal.
Kuid 1917 varises kokku riik ja võim, keda Benckendorff oli esindanud ja teeninud. Pärast bolševistlikku riigipööret, kui paljud senised tuttavad kas põgenesid maalt, tapeti või sattusid kodusõja erinevate rindejoonte taha, otsustas Johann perega Eestisse kolida. 1918. aasta esimestel päevadel sõitiski mees koos lastega Jänedale, võttes kaasa ka Mura iirlasest lapsehoidja, kes nüüd kasvatas tema lapsi. Maria jäi Petrogradi ja pidi hiljem järgi sõitma. Zakrevskite mõis Ukrainas oli rüüstatud ja Maria haige ema oli põgenenud nende talvekorterisse Spalernajal. Johann leidis kodumaal eest segastel aegadel rüüstatud mõisa, nii pidi ta koos lastega kolima Kalijärve suvemõisa. Seal tegi ta pikki jalutuskäike ja igatses naise järele. Maria tegi suvel lühikese paaripäevase visiidi Jänedale, aga kadus mehe jaoks mõistetamatult kiiresti tagasi Petrogradi.
/nginx/o/2017/07/25/6923115t1hf829.jpg)
18. aprillil 1919. aastal leidsid jalutama läinud lapsehoidja ja lapsed Kalijärve äärselt teelt mõrvatud krahvihärra. Kas see oli mõne solvatud talumehe kättemaks või poliitiline mõrv, jäi sõjaaja tõttu välja selgitamata. Räägiti segastel aegadel enamlastega liitunud Rudolf Rosenstrauchi nimelisest noormehest, kes püssiga kättemaksuhimuliselt vehkides olevat kiidelnud vihatud mõisahärra mahalaskmisega. Lisaks mehele jäi Mura ilma ka oma kaunist lossist – uus võim Eestis riigistas nende mõisa ja häärberisse toodi Eesti Põllutöökool.
/nginx/o/2017/07/25/6923119t1h111a.jpg)
Briti agent Robert Bruce Lockhart
1918 märtsis kohtas Mura ühel peol Briti saatkonna erimissiooni juhti Robert Bruce Lokharti. See muutis ta saatust igaveseks. Meest on nimetatud seiklejaks, uljaspeaks, ägedaks karismaatiliseks luurajaks. Aga tal oli vähemalt üks nõrkus – naised. Lockharti on peetud Ian Flemingi agent 001 prototüübiks. Peaminister Lloyd George saatis ta Venemaale poolametlikult uurima, kas bolševikega oleks võimalik teha diili, et nad jätkaksid sõda sakslaste vastu.
Sellest kohtumisest kujunes kaheksa kuud kestnud kirglik armastuslugu. Meest köitis Maria elujulgus ja oskus eirata armetuid olusid. Bruce Lockhart on kirjutanud oma mälestustes: «Ta oli siis kahekümne viie aastane. Üdini venelanna, venelikum kõigest venelikust, kiirgas temast suurejoonelist põlgust inimelu pisimurede vastu ja meeletut uljust, mis välistab igasuguse arguse./…/Kui ta armastas, oli see kogu tema maailm. Tema suhtumine elusse tegi temast oma saatuse käskijanna. Ta oli aristokraat. Temast oleks võinud saada ka kommunist. Ainult väikekodanlasena ei saa teda kujutleda.»
Kui Lockhart sõitis Moskvasse, jätkus tema kirjavahetus Maria Benckendorffiga. Kirjad muutusid ühe pikemaks, üha intiimsemaks ja üha igatsevamaks. Kuni Maria jõudis Moskvasse ja seadis end sisse Lockharti korteris Arbati linnaosas Hlebnõi põiktänavas asuvas viiekorruselises hoones.
Suvel oli Mura sunnitud väga rasketes sõjalistes ja poliitilistes oludes võtma ette nädalase visiidi Jänedasse. Vahetult enne sõitu Eestisse kirjutas Mura Lockhartile: «Sinu pärast olen valmis riskima ükskõik millega, armastan sind rohkem kui kogu maailma./…/ Lähen sinna ainult meie «väikese Peteri» pärast, lähen mängima vastikut osa…» Mura oli rase. Ta võttis nõuks, maksku mis maksab, tõestada vahekorda oma seadusliku mehega. Hiljem oli tal kavatsus lahutada ja järgneda Lockhartile. Maria jõudis õnnelikult tagasi Moskvasse, kuid siis hakkasid juhtuma asjad, mis kõik pea peale pöörasid.
1918. aasta augustis arreteeriti R. B. Lockhart, süüdistatuna atentaadi korraldamises Leninile. Teatavasti tulistas 28-aastane revolutsionäär Fanny Kaplan Leninit kaks korda. Lockharti arvati olevat rünnaku ajudeks. Mura oli Robertiga Briti konsulaadi ruumes Moskvas, kui punaarmeelased tulid meest öösel vahistama. Kuni Lockharti Kremlis üle kuulati, visati Mura Lubjankal Venemaa salateenistuse kongi. Sealt vabanes ta pärast mitmeid ülekuulamisi ja kohtumisi Tšekaa aseesimehe Jekabs (Jakov) Petersiga. Spekuleeritakse, et ta olevat kas saanud tema armukeseks või siis sunnitud Tšekaa kasuks tööle hakkama. Igal juhul pääses ta sealt peatselt vabadusse, kuid kõige selle hinnaks oli kaotatud «väike Peter». Lockhart tunnistati süüdiolevaks vandenõus Nõukogude Venemaa vastu ja mõisteti surma. Kuu aja pärast vahetati ta lõpuks välja Inglismaal arreteeritud nõukogude diplomaadi Maksim Litvinovi vastu ning mehele anti kaks päeva Venemaalt kadumiseks.
Pärast Lockharti maalt välja saatmist tuli Mural võidelda ellujäämise eest, olukorrale lisasid veel traagilisust teade mehe mõrvamisest, ema surm ning puhkenud sõda Venemaa ja Eesti vahel, mis lõikas ära võimaluse tulla laste juurde. Ainus, mis teda elus hoidis, oli lootus. Ta kirjutas Lockhartile kirju ja unistas nende peatsest kohtumisest Stockholmis. Kuid Lockhartilt sai ta ainult mõned mittemidagiütlevad kirjad, kuni saabus vaikus. Alles 1921. aastal tuli lühike jahe kiri, kus mees teatas, et tal on sündinud poeg oma naisega…
Kronvergi bulvari kommuun
Maria siirdus tagasi viletsuse ja sõjakoleduste käes vaevlevasse Petrogradi. Tööd polnud, kuid toidutalonge oli vaja. Tuli müüa oma allesjäänud varanatukest. Abikäe ulatas juhuslikult kohatud endine perekonnatuttav ja hilisem lastekirjanik Kornei Tšukovski, kes kutsus ta «Maailmakirjanduse» kirjastusse tööle. 1919. aasta lõpus tutvustas mees Mariat Maksim Gorkile (kodanikunimega Aleksei Peškov), kes oli Lenini lähedane kaastöötaja. Naisest 24 aastat vanem Gorki kiindus Mariasse esimesest silmapilgust ja tegi talle ettepaneku asuda elama tema kommuuni.
/nginx/o/2017/07/25/6923139t1h3854.jpg)
Nii asuski Mura tööle Maksim Gorki kontoris Petrogradis Kronvergi bulvaril. Gorki oli sel perioodil paljude jaoks imetegija ja temasse suhtuti suure austusega. Oma 12-toalises korteris, mis ulatus läbi kahe korruse, oli ta sisse seadnud väikese kommuuni, kus elas nii kirjanikke, kunstnikke, luuletajaid kui tudengeid. Muidugi ka tema favoriit näitlejanna Maria Fjodorovna Andrejeva. Ametlik naine Jekaterina Pavlovna Peškova elas Moskvas, kuid külastas neid. Samuti Gorki poeg Maksim Peškov. Kommuunis olid igaühel oma kohustused, tegemised ja ülesanded, isegi toidukraami varuti ja tarvitati üheskoos. Maria Benckendorffist sai esialgu Gorki erasekretär, kelleta kirjanik varsti enam toime ei tulnud. Naise jaoks tähendas see väga ohtlikel aegadel kindlat kaitsjat ja tuge. Mura oskas head suhted sisse seada kõigi Tormilinnuks hüütud prolekirjaniku kaaskondsetega, kaasa arvatud tema naised.
Gorki kommuunis kees pidevalt sigin-sagin. Koguneti selleks, et vaielda, vahetada uudiseid, revideerida üksteise seisukohti ja lugeda ette oma uusimaid teoseid. Kui tuli Gorkile eriti lähedasi inimesi (Aleksander Blok, Aleksei Tolstoi jt), võis asi pöörata ohjeldamatuks peoks. Vahel tuli külla bassilaulja Fjodor Šaljapin ja laulis neile suurepäraseid vene romansse. Gorki uskus kirglikult inimeste heasse põhiolemusse ja tema päästmisse hariduse läbi. Mitte alati ei nõustunud ta bolševike tegutsemismeetoditega, kuid tal oli sügav usk nende ideedesse.
1920. aastal külastas Maksim Gorki kutsel Venemaad tuntud kirjanik Herbert Georg Wells. Wells kohtus seal Leniniga ning kirjutas reisil nähtust raamatu «Venemaa pimeduses». Just Gorki juures tutvus ta 28-aastase Mariaga, kes määrati Briti kirjaniku tõlgiks. Wells oli Mariast kõrvuni sisse võetud ja raju kohtumisõhtu lõppes hurmava sekretäri voodis.
Parun Budberg
1920. aasta lõpus hakkas Gorki tervis halvenema, tuberkuloos ägenes. Arstid soovitasid soojemat kliimat. Pealegi oli Gorkil kodumaal kriitiliste sõnavõttude tõttu Lenini aadressil jalgealune tuliseks läinud. Samuti jäid ületamatuteks Gorki vastuolud Petrogradi hirmuvalitseja Zinovjeviga. Seega oli näha, et Maria võib oma protežeest peagi ilma jääda. Ka Gorki ise soovitas naisele leida tee pöördumiseks Eestisse oma laste juurde. Mingit legaalset võimalust naisel selleks polnud. Talle kui Lockharti süüasjas kahtlustatule keelduti andmast viisat ja dokumente. Nii leidiski ta smugeldaja, kes lubas ta üle Narva jõe jää toimetada. Kuid vene piirivalvurid osutusid tol päeval üleliia tähelepanelikeks – naine võeti kinni ja sõidutati ülekuulamisele. Sellest järjekordsest supist päästis teda Gorki vahelesegamine. Õigemini mehe ametlik naine, kes oli hea sõbranna «raudse Felixi» naisega. Juba mõne aja pärast sai Mura Dzeržinski enda allkirjaga kinnitatud väljasõiduloa, võis selle alusel vaksalisse minna ja täiesti ametlikult osta pileti Tallinna.
Esimese asjana viidi ta Tallinna vaksalist ülekuulamisele. Eesti võimud ja baltisaksa aadel suhtusid temasse kui bolševike agenti. Tal õnnestus oma süütust tõestada aadlike aukohtus, kuid sellega probleemid ei lõppenud. Mural puudus kodakondsus, ajutise loa lõppedes pidanuks ta naasma punasele Venemaale, kus polnud enam kedagi, kes teda oma kaitse alla oleks võtnud.
Selleks, et saada Eestis dokumente, sõlmis Maria fiktiivse abielu lootusetu mänguri parun Nikolai Budbergiga – parun sai raha ja Mura kodakondsuse. Laulatus toimus Tallinna vene õigeusu kirikus ja suurejooneline pulmapidu Aadliklubis. 1922. aastal lahkus värske abielupaar Eestist Berliini, kus nende teed läksid lahku – parun Budberg sõitis Lõuna-Ameerikasse, paruness Budberg aga läks Gorki juurde, kes elas momendil Saksamaal. 1926 abielu Budbergiga lahutati. Nikolai abiellus hiljem Rio de Janeiros uuesti ja hoidis ennast vee peal bridžimängutundidega, elades pea sama kaua kui Mariagi. Mura kandis elu lõpuni parunessi tiitlit ja Budbergi nime.
Maksim Gorki «raudne naine»
Gorki mõlemad elukaaslased olid jäänud Venemaale ja nii sai Maria Budberg võtta sisse koha Gorki kommuunis tema kaaskonna eesotsas. Gorki nimetas teda oma «raudseks naiseks». Kirjanik jäi eksiili kuni 1933. aastani. Pärast paariaastast vegeteerimist Saksamaa sanatooriumites oli kirjaniku ja tema rohkearvulise kaaskonna jaoks tõeline kingitus, kui Itaalia valitsus kutsus Gorki oma riiki elama. Nad said üürida imekauni villa Napoli lahe kaldal, Sorrentos. Il Sorito muutus samasuguseks läbikäiguhooviks, kui oli olnud Maksimi korter Petrogradis. Ainus, kes seal tõeliselt töötas, oli ilmselt Gorki, sest eks sõltunud kogu selle kaaskonna sissetulekud just tema töövõimest.
Paruness Budberg oli asendamatu nii kirjaniku armuasjades kui ka sekretäri ametis, sest Gorki ei osanud ühtegi võõrkeelt. Maria aitas tõlkida. Ajapikku koondus Maria kätte ka palju kirjastustööga seotud asjaajamisi ja tegelemine kirjaniku arhiiviga. Kuna Gorki armastas lapsi, siis 1925. aasta suveks kutsus ta enda villasse suvevaheaega veetma ka Maria lapsed. Murale on pühendatud ka Gorki üks romaanidest – «Klim Samgini elu».
Paar korda aastas – suvel ja jõulude aegu – külastas Maria oma lapsi Kalijärvel, kohtus uuesti vanade tuttavate ja sõpradega, keda saatus mööda maailma laiali paisanud. Ka R.B. Lokhartiga tekkis uus side 1924. aasta paiku ja sõbralik vahekord, kuid vanad tunded ei taastunud. Sellegipoolest nimetas ta teda oma elu ainsaks ja tõeliseks armastuseks.
Kõik need aastad püüdis Maria saada viisat Inglismaale pääsemiseks, kuid kõik tema taotlused lükati tagasi. Nii Briti vastuluure MI5 kui ka salaluureteenistus MI6 tegelesid neil aastail aktiivselt tema kohta andmete kogumisega. Kuid mingeid otseseid tõendeid ei leitud ning lõpuks 1929 jää murdus ning Maria lubati nädalaks Inglismaale.
/nginx/o/2017/07/25/6923147t1h1b71.jpg)
Herbert George Wells
Juhus viis Mura Londonis taas kokku Herbert George Wellsiga. Nüüd, aastaid hiljem puhkes vananevas kirjanikus armutuli uue hooga, kuigi ta oli Prantsuse Rivieras just hiljuti valmis saanud lossi imekaunis kohas Vahemere kaldal ja asunud sinna elama oma favoriidi Odette Keuniga. Paraku avastas ta, et naine osutus armukadedaks ja auahneks. Kui Odette avastas Wellsi ja Mura vahelise kirjavahetuse, viskas ta kirjaniku tema oma lossist välja. Ilmselgelt lahendas see Herbert Wellsi jaoks nii mõnegi probleemi.
Mura kooselu Gorkiga oli lähenemas lõpule. Moskvast hakati üha rohkem Gorkit survestama kodumaale tagasi pöörduma – Gosizdat, mis oli haaranud endale Gorki teoste kirjastamise õigused, keeldus talle raha ülekandmisest välismaale. Kirjaniku teoste väljaandmine Euroopas aga oli languse teel ja sellest rahast enam Itaalias elamiseks ei piisanud. 30ndate algul viibis Mura Sorrentos üksnes põgusalt, peaasjalikult talvel. Ta oli pidevalt ringsõitudel ja tegeles lisaks oma asjadele ka Gorki asjaajamistega väliskirjastustega ja tema näidendite lavaletoomisega. Tänu Wellsile asus Mura nüüd tööle kuulsa ungari filmirežissööri Alexander Korda juurde, kes hakkas just sel ajal tegema filmi Wellsi raamatu «Tuleviku pale» järgi. Kinos oli Vene-teema väga moes ja Mura hakkas Kordale jt filmiinimestele vene asjus nõu andma. 1933.aastal lahkus Gorki Stalini isiklikul kutsel jäädavalt Nõukogude Liitu. Mura ei järgnenud talle.
Sama aasta sügisel üüris Maria Briti Muuseumi lähedal Knightsbridge´is korteri ja asus oma elu koondama Inglismaale. Ta plaanis lapsed lõplikult Eestist ära tuua.
Kui juunis toimus PEN-klubi kirjanike kongress Dubrovnikis, esines paruness Budberg Wellsi ametliku saatjana. Pärast kongressi sõitsid nad kahekesi Viini puhkama. Kuid see ei takistanud Mural Wellsi teadmata sõitmast paariks päevaks Istanbuli, et hüvasti jätta kodumaale siirduva Maksim Gorkiga.
Mura ja Maksim Gorki kontakt säilis kuni kirjaniku surmani. Kuigi Mura ise seda eitas, on paljud kaasaegsed tunnistanud, et naine külastas Gorki Venemaale asumise järel teda korduvalt. Päris kindlasti kutsuti Maria Budberg 1936. aastal Gorki surivoodile. 18. juunil saabus Gorki surm südamehalvatuse tagajärjel. Kohe pärast matuseid hakati rääkima, et võimud mürgitasid Gorki. Mura pöördus Inglismaale tagasi alles pärast matusetalitust.
Suhted Herbert Wellsiga olid maailma ees nüüd avalikustatud, kuid ometi ei suutnud Maria Budberg temaga jääda täiesti avameelseks. Nii eitas ta kiivalt kuni elupäevade lõpuni Wellsi ees oma intiimsuhteid Gorkiga. Isegi oma reise Venemaale proovis Mura nii kaua kui võimalik Wellsi eest varjata. Ka muule maailmale ei nõustunud Maria Budberg kunagi tunnistama, et ta 1936. aastal Moskvas käis.
Wells Kalijärvel
Pärast Gorki lahkumist hakkas H. G. Wells Murale aina tungivamalt peale käima, et nad abielluksid. Neist said küll lähedased inimesed, kuid kõik abieluettepanekud lükkas paruness tagasi. Londonis nad ei elanud isegi ühes majas, kuigi Mura veetis temaga õhtuid ja nad tegid koos seltskondlikke visiite. Meest, kes kaldus niigi armukadedusele, ärritas see väga. Murelik H. G. Wells pihtis: «Ta on nõus minuga elama, minuga lõunat sööma ja minuga magama, aga ta ei abiellu minuga.»
1934. aasta suvel sõitis Mura nagu ikka Jänedale. Herbert Wells, kes oli käinud Moskvas kohtumas Staliniga, sõitis talle sinna otsekohe järele. Päevalehe reporter, kes Kalijärve äärde kihutas, pidi jääma pika ninaga – Wells keeldus intervjuud andmast. Nii ei jäänudki ajakirjanikul muud üle, kui uurida ümberkaudsete käest, et suur kirjanik teeb koos daamidega pikki jalutuskäike, mängib Maria lastega võrkpalli ja käib Kalijärve ääres kala ning vähki püüdmas.
Päevaleht kirjeldas: «Wells on Eesti loodusest, eriti Kalijärve omast, vaimustatud. Talle meeldib idüll vaikse järve kaldal. Kuid seni ta pole veel järves suplemas käinud, kuigi ta ostis Tallinnast endale supelkostüümi kaasa. Laupäeval oli Kalijärve põllul rukkilõikus, millest võttis osa kogu suvitajate-pere – kõik daamid ja lapsed. Ka Wells viibis põllul ja tegi ühe vihu valmis. Samal päeval Wells sõitis taluvankriga, mis oli talle suursündmuseks, kuna ta 30 aasta jooksul pole enam üldse hobusega sõitnud.»
Wells lahkus Eestist koos Mura ja tema lastega. See jäi ka parunessile viimaseks Eestis-käiguks, kuigi lapsed külastasid maalilist Kalijärve kuni 1939. aastani.
/nginx/o/2017/07/25/6923177t1h5023.jpg)
Mura suhet Briti diplomaadi ja salaagendi Robert Bruce Lockhartiga mütologiseeris veelgi Hollywoodi 1934. aasta film «Briti agent», mille lavastas Michael Curtiz ja kus kirglikku Elena Mourat mängis Kay Francis. Film põhines Lockharti mälestusteraamatul sellest pöörasest 1918. aastast. Filmikompanii korraldas Lockhartile ja Budbergile privaatesilinastuse. Nad vaatasid seda koos, kuid lahkusid seansilt eraldi. Mura oskas oma «spioonikuulsusest» seltskondlikku kasu lõigata. Kõik tahtsid ju tutvuda ehtsa prototüübiga. Sõprus Lockhartiga jätkus ja poliitilistes asjades usaldas Mura Bruce´i arvamust ilmselt kõige rohkem.
/nginx/o/2017/07/25/6923175t1hf693.jpg)
Londoni seltskonnas Cromwell Roadil
Maria Budberg sulandus Londoni seltsiellu. Tema korterit külastasid Bernard Shaw, Alexander Korda, Somerset Maugham jt kunstnikud ja kirjanikud. Kooselu Wellsiga polnud alati päikseline. Süvenes Wellsi haiglaslik reaktsioon kriitikale ja ta hakkas üha rohkem maailma poliitikat põhjama. Charlie Chaplin on memuaarides meenutanud nende naeruväärseina tundunud tülisid Nizza randa ehitatud villas.
/nginx/o/2017/07/25/6923181t1hd97a.jpg)
Sõja ajal Wells Londonist ei lahkunud ja elas kõik need aastad oma majas Hannover Terrace´il, olles pettunud maailmas ja veendunud, et inimkonda ootab väljasuremine. 1942 oli Wellsil esimene rabandus, lisandus arvukalt muid haigusi. Sõja lõppedes polnud enam mingit lootust tema seisundi paranemiseks ning viimase aasta veetis kirjanik surma oodates. Sellest ajast peale oli Mura temaga lakkamatult koos, ta kõrval ja seltsis. Mura luges talle ette ning Wells dikteeris talle kirju.
Sõja ajal töötas Maria Budberg Lockharti soovitusel prantsuse vastupanuliikumise ajakirja La France Libre juures. Murale sobis töö ajakirjanduses, sest tal oli suurepäraseid tutvusi kirjanike ringkondades ning mõistagi ei keeldunud need oma kaasautorlusest.
Pärast ajakirja tegevuse lõppu sai naisest filmirezissööri Alexander Korda juures uuesti välismaiste stsenaariumide retsensent ja konsultant. Mura püüdis ungarlasest režissööri abistada vene eksperdina ja sai Korda meelest hästi hakkama. Murale omakorda oli tähtis liikuda teatri- ja filmimaailmas, luues uusi suhteid ja kindlustades oma tulevikku.
1946. aasta 13. augustil suri Wells 79-aastaselt. Murale pärandas ta sada tuhat dollarit.
Hea söök, džinn ja sigarid
Paruness Budbergi elus algas uus ajajärk, kus tal polnud enam ühtegi mõjukat austajat, kuid ta ei jäänud nüüdki hätta. Pärast A. Korda surma oli ta paljudele režissööridele-teatrilavastajatele ajalooalaseks nõuandjaks vene elu-olu kujutamisel. 1968. aastal kirjutas Maria stsenaariumi Sidney Lumet Tšehhovi-ainelisele filmile «Kajakas» ja 1970. aastal Laurence Olivier ja John Sicheli filmile «Kolm õde». Mura teekond filmimaailmas pakkus talle enda arvates võimaluse särada koguni rohkem kui olla lihtsalt saatjaks kahele maailmakuulsale kirjanikule.
/nginx/o/2017/07/25/6923185t1h2f0b.jpg)
Mura korter Cromwell Road`il oli ka sõjajärgsetel aastatel omapäraseks salongiks, kus viibis palju nimekaid kirjanikke, lavastajaid ja näitlejaid: Martha Gellhorn, Laurence Olivier, Graham Greene, E.M. Forster, Jamie Hamilton, Bertrand Russell jt.
Pärastsõjaaegsel külma sõja perioodil jälgis Maria tegemisi Londoni politsei eriosakond, kes oli veendunud, et paruness töötab ikka veel venelaste heaks. Kuid aastatepikkune uurimine ei paljastanud ka nüüd miskit erilist. 1950. aastast pärineb kirjeldus Budbergi toimikust: «Ta on erakordselt intelligentne naine. Suurepärane vestleja, selline, keda on meeste meelest peaaegu alati lummav kuulata. /…/ Ta armastab väga intriige. Arvatakse, et ta on lojaalne vaid iseendale. /…/ Ta elab vanamoelises korteris Kensingtonis ega paista silma millegi erakordsega, kui välja arvata see, et joob nagu hobune – džinni. On öeldud, et mis alkoholi puutub, on ta raudse kandmisega.»
Mural olid ka pärast sõda säilinud sidemed Gorki lähedastega Venemaal. 1958. aastal saatis Maksim Gorki lesk Jekaterina Peškova talle küllakutse ja paruness Budberg käis Venemaal. Ta tutvus seal Gorki lastelastega ja käis Peškovaga Volgal laevaga lõbusõitu tegemas.
Oma viimastel aastatel elas Mura Budberg oma suures korteris vaid venelannast teenijatüdrukuga. Teda vaevas artriit, mille leevendamiseks kandis ta käekotis poolikut vodkapudelit. Mura sisustas oma aega tehes väikesi panuseid hobuste võiduajamiste Ladbrokes või vaadates Pinky ja Perky seriaali televisioonis. Ta armastas head sööki, jooki ja sigareid. Mura oli nüüd väheliikuv, kuid tal oli endiselt rohkearvuline tutvusringkond. Ta käis harva väljas ning ta põhiline suhtlemine toimus telefoni kaudu, mida ta hoidis alati käeulatuses.
Saanud 80-aastaseks, otsustas Mura loobuda palju energiat nõudvast seltskonnaelust ja kärarikkast Londonist. Ta sõitis poja juurde Itaaliasse, et veeta järelejäänud elupäevad vaikuses ja rahus. Maria Budberg suri Itaalias 31. oktoobril 1974. aastal. Tema põrm toodi Inglismaale ja maeti Chiswicki kalmistule Lääne-Londonis.
Mura Budbergi vanem poolõde Alexandra Zakrevskaja oli abiellunud parun Arthur von Engelhardtiga ja sünnitanud tütre Kira. Temast sai Nick Cleggi vanaema. Nick Clegg oli Briti Liberaaldemokraatliku Partei juhiks aastatel 2007-2015 ja David Cameroni valitsuse asepeaministriks 2010-2015. Mais 2008 linastus inglise televisioonis film «Minu salaagendist tädi» ja 2015 ilmus Mura järjekordne biograafia Deborah McDonaldi ja Jeremy Dronfieldi sulest «Väga ohtlik naine», mis mõlemad kinnistasid tema topeltagendi imidžit.
Mura tütar Tania Alexander nimetas ema lihtsalt seltskonnadaamiks, kel oli lähedasi suhteid mitmete võimukandjatega, samuti ka kultuurilugu kujundanud meestega. Ta oli naine, kes ihkas kogu elu mingit kindlustatust ning kes põrkus järjest erinevatele takistustele, mida veeretas tema teele karm ajastu. Nagu ütleb Mati Laos: «Mura õnn ja õnnetus ühteaegu oli olla kuulsate meeste satelliit. Kokkuvõttes oli ta lihtsalt üks pagana uudishimulik naine. Elu oli vaja elada, ja seejuures mitte rentslis, vaid ikka suurilmasalongis.»
Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid: