Osta.ee moeblogi püüdis Berbeli kinni ühe Maakri tänava väikeses kohvikus ja kasutas juhust esitada talle mõned küsimused.
Berbel, mis on Sinu lugu? Kuidas Sa portselani juurde jõudsid?
Üsna noorena avastasin, et mul on head modelleerimisoskused. Materjaliks kasutasin lapsena nii savi kui plastiliini. Aastaid hiljem Kunstiakadeemias graafilist disaini õppides, oli meil selline õppeaine nagu vormiarhitektoonika, kus savist tegime erinevaid miniskulptuurseid vorme, seal kinnistus see armastus kätega voolida. Nii oma seitse aastat tagasi sattusin Liisa Pähki juurde portselanehete valmistamise kursusele, kus tutvusin lähemalt selle imekauni valge materjaliga, mis oli modelleeritav nagu savi, kuid samas tunduvalt kaunim, ja sellest ajast sai käsi lõplikult portselanijumalale antud.
Miks just portselan? Mis Sind portselani juures võlub?
Mind võlub portselani valge värvus, läige ja puhtus. Minu silmis on tegu väärika ajaloolise materjaliga, millel on lõputuid võimalusi ja tohutu kapriisne iseloom. Mingis mõttes seostan seda materjali enda loomusega. Portselan on ajatu, kõrge temperatuuritaluvusega, kerge ja vastupidav ja samal ajal ka tohutult õrn.
Mind vihastab kui mõni valminud ese läheb katki ja siinkohal tulebki välja portselani suurim valupunkt. Materjal on ju küll iseenesest igavene, mis säilib aastasadu, ei põle tules jne, kuid piisab selle kapriisse eseme pillutamisest kõvale pinnale, kui see puruneb. Ideaalne on portselanist ehteid ja esemeid edasi pärandada, sest need ei muutu ajas.