Hõbehääl Anett Kulbin: kord sääreni vees, siis kõrgel taevas

Anett Kulbin tuli suurema avalikusse ette 2016. aastal Eesti Laulu konkursil. Sealt algas ka lennukam lauljakarjäär. Mida lauljatar praegu teeb ning mis on kõige ekstreemsemad esinemiskohad olnud? Lisaks saame teada, kellega Anett unistustes duetti laulab.

Räägi natuke, mida sa peale Eesti Laulu poolfinaali oled teinud? Ütlesid tookord, et sul oli vaja väikest lüket, et alustada oma soolokarjääri.

Eesti Laul andis kindlasti selle puudu olnud lükke jätkata muusika kirjutamisega ja andis julgust oma muusikat laiema publikuga jagada. Olen kirjutanud ja pigem kodus nelja seina vahel loomingu kallal nokitsenud, publiku ette sel aastal omaloominguga vaid kahel korral astunud ja pigem omas tempos edasi liikunud. Kui pärast eelmise aasta Eesti Laulu läks suur rõhk ja aeg kooli alla, siis nüüd on kool lõpetatud ja tunnen, et saan oma kogemusi ja teadmisi realiseerima hakata.

Mis on sinu enda jaoks kõige olulisemad ülesastumised olnud ja miks?

On olnud selliseid ülesastumisi, millele tagasi mõeldes tekib minus tunne, et tol hetkel astusin lauljana suure sammu edasi või tegin midagi, mida ma varem polnud teinud. Üks neist oli kindlasti Wilhelmi kontsert Positivus Festivalil. Lavale astudes oli jube närv sees, aga kui esimene noot oli kõlanud, valdas mind täielik rahu, muusika kumises kõrvus ja jalgades ja kõik vajus järsku paika. Julgen öelda, et see on lausa natukene sõltuvustekitav, aga täiesti kirjeldamatu tunne.

Mis on olnud kõige ekstreemsemad kohad, kus laulma oled pidanud?

Mul on sisimas tunne, et Dinner in the Sky taevakontsert saab olema üks ekstreemsemaid ülesastumisi. 50 meetri kõrgusel taevalaotuses pole ma seni esinenud, kuid kaunis vaade merele ja Tallinnale muudavad selle kogemuse kindlasti eriliseks. Sellised intiimsemad ja isiklikumad kontserdid on alati väga mõnusa ja vahetu energiaga- taevas on ühel kontserdil korraga ainult 22 inimest. Usun, et saab mäletamist väärt kogemus olema!

Siiani üks põnevamaid ülesastumisi oli rabas, kus toimus privaatkontsert ja meie kitarristiga pidime nii öelda «lavale» astuma ehk siis jalatsid jalast võtma ja sääreni vees esinema. Sellest kontserdist on küll väga ägedad meenutused.

Kas tunned, et oled juba leidnud oma stiili ja suuna või oled alles otsingutel?

Ma arvan, et ise muusikat kirjutades on suur eelis kirjutada endale kõige sobilikumat muusikat, ükskõik siis mis stiilis või kirjeldagu see ükskõik millist tunnet või eluperioodi. Küll aga tunnen, et vajan enda kõrvale kedagi, kellega koos kirjutada ja kellega mõtteid-ideid vahetada. Kuna ma pole kunagi selline üksiku hundi tüüpi inimene olnud, siis minu jaoks on väga põnev just loomisprotsess koos kellegi teisega. Tekib ühine hingamine ja muusika saab rohkem kui ühe näo. Mina olen pigem seal omaloomingu algusfaasis alles, nii et mul on kindlasti palju põnevat alles avastada.

Kes oleks see laulja Eestis, kellega tahaksid duetti laulda?

Mick Pedaja on minu jaoks alati väga müstiline artist olnud ja usun, et temaga oleks väga äge koos töötada. Tunneme üksteist küll juba küllaltki ammusest ajast, aga pole siiani midagi koos ette võtnud. Mick, vihje Sulle! Kusjuures, ka Mick Pedaja annab sel aastal kontserte Dinner in the Sky raames.

Mis on olnud sul isiklikus kõige suuremad muutused viimase aasta jooksul?

Viimane aasta on olnud pigem rahulikus tempos otsiv ja looklev. Ülikooli lõpetamine oli verstapost, mis sai ületatud. Üldiselt olen pigem otsinud mida kõige enam elus teha tahan, kus ja mil moel.

Mida tulevik toob?

Ma loodan, et tulevik toob palju head muusikat, huvitavaid koostööprojekte ja inimesi minu ümber.