Elina ja Mario: paarilised nii kodus kui õhus

Elina Melanija (22) ja Mario (28) on paar, kes lisaks üksteisele jagavad ka trennikirge. Kuidas powercouple üksteist leidis ning mida koos treenimine suhtele juurde annab? 

Te mõlemad tegelete nii vinge asjaga nagu cheerleading. Kuidas kummagi tee sinnani jõudis?

Elina: Mina olen sellega nüüd ainult aasta aega tegelenud, Mario mõned aastad kauem. Sündisin Lätis Valkas, elasin ja õppisin Valgas ning alustasin kohe varakult tantsimisega. Käisin kokku kahes tantsustuudios, kus enamasti tantsisin show- ja estraaditantsu. Ilmselt nagu paljud väiksed tüdrukud, olin ka mina see, kes kodus pidevalt koreograafiat mõtles ja tantsis. Mulle meeldis lihtsalt väga tantsida ja meeldib siiani. Kui hakkasin gümnaasiumit lõpetama, siis tantsisin mõnda aega Valgas korvpallimeeskonna tantsutüdrukuna. See oli ilmselt esimene kogemus tantsutüdrukuna platsil tantsida. Kui kolisin Tallinna, siis jäi mõneks ajaks tantsimine pooleli ja tegelesin rohkem üldtreeninguga. Mingi hetk sai mulle ka selgeks, et kontoritöö pole mulle, ning unistus oli, et hobist saaks töö. Nii on see põhimõtteliselt ka nüüd - mõtlen koreograafiat välja ja õpetan lapsi tantsima, lisaks annan trenne ka täiskasvanutele.

Mingi hetk tundsin, et ei saa enam ilma tantsimiseta. Aasta aega tantsisin TLÜ tantsutüdrukute tiimis ja nüüd olen aasta aega olnud TTÜ tantsutüdrukute tiimis. Seal kohtusin ka Marioga, kes nakatas mind akrobaatikapisikuga. Nüüd olen mõned aastad lisaks tantsimisele ka natuke seda poolt harjutanud ja õppinud. Lisaks õpime seal tõsteid ja tõstetav on väga lahe olla!

Mario: Võib öelda, et minu tee cheerleading'u ja üldse tõsisema spordi juurde algas mu kodukohas staadionil treenides. Peale gümnaasiumi ja ajateenistuse lõppu ei teadnud ma veel täpselt, mida ma oma eluga peale hakata tahan. Nimelt ükspäev õues treenides kohtasin staadionil ühte tuttavat, kes oli tulnud sinna kooli praktikale kehalise kasvatuse õpetajaks. Rääkisime siis natuke juttu ja kuidagi muuseas tuli jutuks kehakultuur ja Tallinna Ülikool. Kuna mul muid plaane polnud, võtsin kätte ja panin end katsetele kirja ning sügisel olingi taas koolipoiss. Sealt algas ka minu tee akrobaatikamaailma. Üks kursavend tutvustas mulle batuuti ja õpetas algelisi vigureid, mis hakkasid meeldima ja nüüdseks on algelistest viguritest natuke arenenumad vigurid saanud.

Esimese ülikooliaasta lõpus kutsus üks tuttav mind TTÜ tantsutüdrukute ja saltopoiste trenni. Võtsin kätte ja käisin ära ning tagasi pole vaadanud. Nüüdseks olen selle vahva satsiga olnud vahelduva eduga koos juba neli aastat. Ühe aasta käisin ka Taanis oma teadmisi arendamas akrobaatika valdkonnas. Kogu selle aja jooksul, mil olen selle grupi liige olnud, oleme tulnud kahekordseks Eesti meistriks (TTÜ tiim on kokku 6-kordsed meistrid).

Kuidas te üksteist leidsite?

Elina: Kohtusime kuidagi kooli kaudu. Mario õppis Tallinna Ülikoolis kehakultuuri, mina andragoogikat. Mingi ühine aine meid kuidagi sidus ja nii see läks. Mario töötas siis Skypargi batuudikeskuses. Käisin seal meie tutvumise alguses päris tihti. Mäletan, kui nägin, kuidas ta neid saltosid ja asju teeb edasi ja tagasi. See tundus lihtsalt nii imetlusväärne. Ei olnud kunagi sellist asja isegi näinud vist. Eks ma ise ei olnud selliseid trikke kunagi teinud, ei akrobaatikat ega võimlemist. Hiljuti vaatasin just üht videot, mida palusin Mariol filmida, kui tegin batuudikeskuses üleshüppeid. Ma mäletan, et saatsin need emale, et näidata, kui lahe see on, aga nüüd vaatan piinlikkusega, et mitte midagi ei osanud teha. Igatahes Mario mulle selle pisiku andis ning tänu temale olen ma nii palju uusi asju õppinud – akrobaatikat, saltosid, võimlemist. Eks sport ja liikumine oli meie tutvuse alguses juba see, mis meid ühendas. Trenn oli põhiasi, mida koos tegime.

Mario: Mulle meenuvad meie esimesed ühistreeningud, kui ma üritasin Elinale selgeks teha tõstetehnikaid. Päris naljakas on vaadata nüüd neid videoid, mis tehtud sai.

Öeldakse, et paarid, kes koos treenivad, jäävad kokku. On sellel tõsi taga? Mida koos treenimine üleüldse annab, kas üldse annab midagi?

Elina: Eks seda aeg näitab. Meie jaoks on see kindlasti suur pluss, kuna see ongi meie ühine hobi. Sport ja liikumine on meie mõlema elus väga tähtsad. Lisaks sarnasele elustiilile tegeleme mõlemad lastega ja anname trenne. See on minu arvates väga oluline, et paaril on mõni ühine hobi või tegevus. Vabal ajal meeldib meile väljas trenni teha, otsida üles mõni lõuatõmbekang või huvitav vahend, millega saaks trenni teha. Trennides on hea üksteisele abiks olla, et paremini venitada või saan mina hoopis kangi asemel olla. Tantsimine on küll see, mida Mario vist tegema ei hakka. Samas eks näis, võib-olla mul ikkagi õnnestub kunagi talle mõni tantsusamm õpetada. Ka kodus olles oleme vahetevahel kätelseise ja akrojoogat teinud, kuid vähese ruumi tõttu on see üritus nii mõnigi kord ebaõnnestunud. See on lihtsalt nii tore, kui on midagi sellist, mis oluliselt teineteist ühendab. Ja see ongi ju elus kõige tähtsam – tegeleda sellega, mis kõige rohkem meeldib.

Mario: Seda, kas need paarid kokku jäävad, näitab tõesti ainult aeg. Koos treenimise kõige suurem pluss on see, et sul on alati keegi kõrval, kes sind motiveerib ja tuletab sulle su eesmärke meelde. Seda just eriti nende viimaste jõuseeriate ajal, mil lihas enam üldse ajuga koostööd ei taha teha. Suur lisapluss on ka see, et tõesti saame oma tõsteid teha põhimõtteliselt igal pool, kus on piisavalt kõrge lagi või taevas. Jaanipäevalgi pere ja sugulastega koos olles saab näidata teistele vahvaid tõsteid ja natukene natukene lahutada.

Kas on ühisel trennitegemisel ja esinemistel ka pingeid omavahel?

Mario: Eks inimeste iseloomud on erinevad ja tülisid tekib nii treenimisel kui ka muudel hetkedel. Kuid seni pole ükski eriarvamus meie teid lahku viinud.

Kas sel alal on palju paare tekkinud?

Elina: Kusjuures ei oskagi öelda. Cheerleading ise Eestis ei ole veel väga levinud. Mõned paarid on, kes samuti nagu meiegi tõsteid teevad. Aga selliseid paare, kes koos trenni teevad, on minu arvates palju ja see on väga tore. Kui mõlemaid huvitab sport ja liikumine, siis see ühendab väga.

Mario: Kui mina alustasin, siis meie trennis oli üks paar. Oli vahva vaadata, kuidas nad arenesid ja pingutasid. Eks isegi mõtlesin, et ükspäev võib-olla olen samamoodi oma paarilisega ja teen niimoodi. Nüüd viimase aastaga on tekkinud mõned paarid juurde, mis on väga positiivne.

Mis edasi? Mis on unistused ja eesmärgid?

Elina: Eesmärk on mitte kunagi lõpetada liikumist. Usun, et me ei tüdine sellest ning leiame igas vanuses midagi põnevat, mida teha ja kuidas end vormis hoida. Mis puudutab cheerleading'ut, siis koos olles on meil lihtsam leida ühist aega ja usaldus on suur, mistõttu võiksime kindlasti harjutada ja areneda tõstetes veelgi.

Minu unistus on vist Mario tantsima saada. (naerab) Mõtlen praegu vaikselt meile juba akroduo koreograafiat, see oleks vist esimene samm.

Mario: Tantsimisega läheb Elinal raskeks jah. Mina nii kergelt tõesti seda ala omaks ei võta. Samas, eks näis - kunagi ei tea, mis elu võib tuua. Kindlasti tahaks areneda nii mõneski valdkonnas, näiteks tõstetes ja eri jõuelementides.