Maarja Kupits: mis selle peast rasedaga siis ikkagi valesti oli?

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Peast rase olemine on päriselt olemas. Rasedus mõjub naise organismile, mille alla pea kindlasti kuulub, jõuliselt ja tõestatult. Olen seda omal nahal tunda saanud, ja vaielda pole siin midagi. Samuti ei ole mulle kaugeltki võõras kujundlik, mahlakas ja terav keelekasutus, see on väga paljudes olukordades vaieldamatult omal kohal ja ma pooldan tugevalt seda, et asju nimetataks nende õigete nimedega.

Küll aga võib vaielda selle üle, kas ja kuidas suure riigifirma juht end väljendama peaks. Samuti võib vaielda selle üle, kas nimetatud suur juht oma andekspalumises kahetses rohkem oma sõnu või seda, et reeturitest kolleegid tema sõnakasutuse avalikustasid.

Seisus kohustab

Ma olen oma kirjutistes ennegi rääkinud Jupiterist ja härjast, kellest ühele on lubatud see, millest teine vaid unistada võib. Aga sellega kaasneb veel midagi – noblesse oblige ehk seisus kohustab. See tähendab, et suure riigifirma juht ei saa, õigemini ei tohiks endale töökoosolekul lubada keelekasutust, mis on omane pigem vahetunnis kooli nurga taga elu esimest suitsu kõhvivale piimavuntsile.

See tähendab, et isegi kui suure riigifirma juht tahaks laupäeva õhtul saunas õlle kõrvale oma semule öelda, et tema meelest on minister või kes iganes peast rase, siis tööülesannete täitmisel valib hästikasvatatud härrasmees ja hea töötaja oma sõnu, salvestist arvestades ka oma tooni.

On muidugi ka variant, et nimetatud suure juhi näol ei olegi tegemist neist kummagagi. Ikka juhtub, saame aru. Peteri printsiip ei ole maailmast nähtavasti kuhugi kadunud. Palume aga vabandust ja elame edasi, kellelegi ju kahju ei tehtud. Umbes nii, nagu aasta tagasi, kui sama juht hüppas kohe kahe jalaga ämbrisse ja viitas, et üle 45-aastaste inimestega polegi tööturul väga midagi peale hakata. Siis oli tal täpselt samamoodi oma sõnakasutuse pärast kahju ja ta palus vabandust (või vähemalt vabandas…). Mis siis viga niimoodi fopaasid tulistada. Ootame huviga, mida järgmine etteaste toob.

Lisaks paneb mind eriti kulmu kergitama nii ütluse autori kui tema alluva seisukoht, nagu majasisesel koosolekul oleks reljeefsem (loe: ebaviisakas ja labane) väljendumine kuidagi aktsepteeritav ja pigem on probleemiasetus sellel, et sisekoosolekul räägitu majast välja jõudis. Reljeefsed näited on ju omased ettevõtjale, ja ametnikul pole ometi aega kõiki sõnu ideaalsesse vormi seada. Siis küll. Hästi pareeritud, mis ma oskan öelda. Jama jah, et vahele sai jäädud, muidu poleks häda midagi.

Ära tee teisele seda…

Arvestatav osa legendaarsetest internetikommentaatoritest leidis, et mis ta siis valesti ütles, minister oligi ju…? Oli. Aga see ei tähenda, et seda peab sellisel positsioonil töötav inimene sellises kohas nii labaselt väljendama. Samamoodi on ilmselt päris suur osa neist legendaarsetest internetikommentaatoritest näiteks koledad ja/või lollid (lihtsalt karmi ja külma tõenäosusteooria alusel, antagu mulle andeks), aga kas neile meeldiks, kui selle üle kuskil töökoosolekul samal toonil arutletaks? Vist mitte. Sest nii lihtsalt ei räägita – ei ole viisakas.

Oleks täiesti piisanud, kui härra juht oleks öelnud, et tema meelest on ministril hetkel fookus natuke mujal, ja seda probleemi ei oleks suure tõenäosusega tekkinud. Ideaalset vormi ei palugi keegi, aga viisakus võiks mingil tasemel ikkagi elementaarne olla. Kui sellega ikka pidevalt probleeme on, siis on olemas vastavad koolitused. Kindlasti saab seda kuidagi tööandja kaudu ka korraldada, nii et oma kukrut kergitama ei pea.

Võiks ju mõelda, et mis see minu või teiste lihtinimeste asi on, mida või kuidas riigifirmade juhid koosolekutel räägivad. Võib mõelda muidugi. Aga võib ka mõelda, et üldinimlik viisakus on meie kõikide mure. Üldine suhtumine kaasinimestesse on meie kõikide mure. Ma ei kuulu kõnealuse ministri ega tema erakonna pooldajate hulka, aga see ei tähenda, et teise inimese – sest ka ebasümpaatne minister on tegelikult inimene – eraelu kallal töökoosolekul nõmetsema peaks. Kas te tahaksite, et teist, teie (või teie lapse) emast niimoodi räägitaks? Mina ka ei tahaks.